Alustame kõige värskemast. Bolt andis just teada, et on võtnud kasutusele pankade konsortsiumi 220 miljoni euro suuruse krediidilimiidi, mis on vist Bolti ajaloos esmakordne, et ei ole tegemist omakapitaliga, vaid just võtate laenu. Kas ettevõtte seis on nii heaks läinud või on tegemist juba nii küpse ettevõttega, et kasutatakse rahastamiseks klassikalisi mooduseid?

Jah, absoluutselt. Alati on teada, et laenuraha on tavaliselt odavam kui osalust ära anda. Kõik start-up-id ja tehnoloogiasektori ettevõtted üldiselt sooviks alati laenu võtta. Lihtsalt enamasti neid laenupakkujaid ei ole, sest kuna ettevõtete finantsseis pole piisavalt hea, siis traditsioonilised pangad ei taha nendega tehinguid teha.

Tegelikult see ongi suur sümbol sellest, et kümne aastaga on Bolt jõudnud nii kaugele, et maailma juhtivad pangad, sealhulgas siis J.P. Morgan või Citibank või ka Eestist LHV, näevad, et meie finantsseis on piisavalt hea ja nad on nõus meile laenu andma.

Kas see viitab siis kuidagi ka teie positiivsemale majandustulemusele? Viimane aasta, mille tulemustest te olete ametlikult teada andnud, oli 2022, kus oli 1,26 miljardit eurot käivet ja kahjum oli 70 miljonit või umbes nii. Kas 2023. aasta oli sellest kuidagi erakordselt parem?

Jah, meil finantsseis on tegelikult paranenud iga aastaga. Käive jätkuvalt kasvab väga kiiresti, me jõuame iga aastaga lähemale kasumlikkusele, aga tegelikult pangad vaatavad pigem seda, mis on pikem pilt ja nad näevad, et ettevõte on väga heas stabiilses kohas. Me ei ole olnud kahjumis sellepärast, et me peame olema kahjumis, vaid me olime seda sellepärast, et me otsustasime investeerida ja oma käibekasvu veelkord kiirendada. Ehk siis nad näevad, et ettevõttel on olemas võimekus see laen tagasi maksta sõltumata sellest, kas me lühiajaliselt investeerime või mitte.

Te olete ka varem rääkinud sellest, et pikem plaan on minna börsile. Ma saan aru, et see krediidilimiit on ka üks samm selles suunas. Kui kaugel see börsile minek praegu on ja mis börsile?

Meil tegelikult börsile mineku plaan on olnud juba pikka aega, sest me oleme investoritelt kaasanud üle miljardi euro kapitali, nemad soovivad lõpuks selle eest saada tootlust. Me oleme andnud töötajatele sadade miljonite eurode eest optsioone, mida nad loodavad ka kunagi rahaks teha. Selles mõttes selgelt on ootused, et me börsile varem või hiljem läheme, ja selleks praegu majasiseselt ettevalmistused käivad. Kuna me oleme Euroopa üks suuremaid tehnoloogiaettevõtteid, siis me eelistaksime seda teha Euroopas, aga avatud on ka kõik muud variandid.

Mis Euroopa börs see siis saaks olla? Iirimaa või Tallinn näiteks?

Analüüsime kõiki variante, aga hetkel tundub kõige parem olevat Amsterdami börs, mis on paljudele üllatuseks. Aga seal on viimasel ajal just mitmed suured edukad tehnoloogiaettevõtted börsile läinud.

Aga miks just Amsterdam?

Nagu alati, seal on mitu aspekti. Üks on kogu regulatoorne pool, et kui kulukas on mingile konkreetsele börsile minna. Teine on investorite saadavus. Amsterdamis tundub olevat täna hea kombinatsioon mõlemast. Aga jällegi, analüüsime kõiki variante ja otsust veel tehtud ei ole.

Aga mis see ajaaken võiks olla? Juba järgmine aasta?

Praegu ettevalmistused käivad, et me oleksime selle jaoks järgmine aasta valmis. Kas me seda järgmine aasta teeme? Me hetkel ei ole otsust teinud, kuna meil ei ole lühiajaliselt sellist kapitali vaja. Me oleme valmis ootama endale täpselt õiget aega.

Bolt on huvitaval ja tänuväärsel kombel Eesti peakontoriga rahvusvaheline ettevõte. Näiteks Wise, mis on teine tuntud Eesti ettevõte, ei oma Eesti peakontorit. Kui te suhtlete partnerite ja investorite ja pankadega, siis kuidas üldse vaadatakse täna sellist Eesti ettevõtet?

Ausalt öeldes oleks kindlasti lihtsam, kui me ei oleks Eesti ettevõte. Kui me räägime näiteks Ameerika suurte pankadega, ütleme neile, et andke meile üle 100 miljoni euro laenu, siis muidugi üks esimesi küsimusi on see, et miks te olete Eestis juriidiliselt registreeritud. Miks on teie peakontor Eestis? Äkki ikkagi koliks selle mõnda traditsioonilisemasse, suuremasse Euroopa riiki, mis on esiteks talendile lihtsam, lihtsam inimesi palgata, julgeoleku mõttes Ukrainast kaugemal ja nii edasi? Täna me oleme siin puhtalt sellepärast, et me oleme Eesti patrioodid. Asutajad ja suur osa juhtkonnast on eestlased, me elame siin ja me tahame, et ka Eestist ehitatakse suuri asju.

Aga ma mõtlen just, et kui palju keerulisem on siis raha leida? Kas võimalik investor näiteks tuleb ja ütleb, et kuulge, Peterburi on teile liiga lähedal või muud sellist?

Eks iga investor hindab ju riski erinevalt. Kui sul on investeerida näiteks Norrasse või Saksamaale või Eestisse, siis erinevatel riikidel on erinevad riskipreemiad. Mingil määral tahab investor saada selle eest täiendavat tootlust. Selle võrra meile on kapital pisut kallim, kui ta oleks mõnes alternatiivses riigis.

Aga kas pärast Venemaa täiemahulise sõjategevuse algust Ukrainas on see kuidagi ka keerukamaks muutunud?

Varem tegelikult seda küsimust, vähemalt meie vestlustes, väga üles ei tulnud. Viimasel kahel aastal, kui me oleme rääkinud pankade või investoritega, on see pea iga investori puhul ikkagi küsimus, mida nad vähemalt korra tõstatavad.

Sama kehtib ka talendiga. Kui me räägime näiteks inimestega Ameerikast, keda me tahame kolida Euroopasse, siis muidugi oleks niigi nende eelistus minna mõnda riiki, mis on suurem ja neile rohkem tuntud. Veel enam soovivad nad seda muidugi olukorras, kus nad tegelikult Ida-Euroopat väga hästi ei tunne ja nende jaoks tundub ohtlik ja hirmus kolida nii lähedale Ukrainale.

Aga olete siiski suutnud pärast sõjategevuse laienemist leida inimesi, kes on valmis tulema siia?

Tegelikult on Bolt toonud Eestisse kindlasti rohkem tipptasemel tehnoloogiainimesi kui ükski teine ettevõte. Me jätkuvalt toome siia aastas mitukümmend uut inimest, kui mitte üle saja, sõltuvalt aastast. Aga jah, müügitöö on läinud palju keerulisemaks.

Teil on kontoreid ka mujal üle terve Euroopa. Kui palju te olete üldse peakontoriusku või kui palju teil on võimalus ka näiteks kodust või kuskilt mujalt töötada?

Mina olen ikkagi seda usku, et inimesed on pikaajaliselt produktiivsemad ja õnnelikumad, kui nad töötavad teiste inimestega füüsiliselt koos. Me oleme inimestel lubanud teha niimoodi, et nad peavad olema kontoris vähemalt kaks päeva nädalas ja ülejäänud aja võivad siis töötada, kus soovivad. Füüsiline asukoht on meile tähtis. Aga Tallinn on jätkuvalt meie peakontor, meil on siin umbes 40 protsenti töötajatest. Tegelikult meil on just siin tihtipeale kõige tähtsamad inimesed. Meie tehnoloogia tuumiktiim on siin, enamus meie juhtkonnast on siin. Kõige tähtsamad otsused tehakse tavaliselt ikkagi Tallinnas.

Viimasel ajal on Eesti majanduse jahenemise tõttu olnud palju juttu ka sellest, et IT-sektoris puhuvad nüüd ka kuidagi rahulikumad tuuled ja palgaralli on võib-olla pidurdunud ning inimesi on lihtsam leida. Kas see on ka teie puhul nii? Kas teile tundub, et Tallinna IT on rahulikum, kui ta varem oli?

Ma ei ütleks, et palgatasemed on kuidagi alla läinud, aga palgakasvu tempo on kindlasti seiskunud. Kui me vaatame, mis toimus kasvõi kolm aastat tagasi, siis toona oli tavaline, et selles sektoris palgatasemed võisid tõusta 20 protsenti aastas. Seda ma nüüd viimased poolteist aastat enam näinud ei ole. Palgatasemed on tõusnud pigem proportsioonis ülejäänud palkadega ja palju rahulikumas tempos. See on täna selline lühiajaline hea asi ettevõtja seisukohast. Aga pikas plaanis ma näen, et seal ei ole midagi muutunud. Maailmas on väga suur vajadus tarkvarainseneride järele ja ma arvan, et see nõudlus aina kasvab.

Mis te üldse maksate Boltis oma tarkvarainseneridele?

Osaliselt on need andmed avalikud. Keskmisi palkasid saab registritest vaadata. Me näeme, et me oleme palgamaksmise poolest ikkagi Eesti topis: väga vähesed ettevõtted suudavad seal meiega konkureerida. Eks sellel on oma plussid ja miinused. Ettevõtjale on see muidugi kallis, aga kui sa tahad maailma parimat talenti Eestisse meelitada, siis sa pead olema valmis seda maksma.

Räägime ka pisut laiemalt. Me saime just teada, et Eesti majandus on olnud languses nüüd juba kaheksandat kvartalit, viimane langus oli aastases võrdluses 2,1 protsenti statistikaameti kiirhinnangu kohaselt. Kuidas teie seda tüüpi numbreid vaatate? Kas te üldse vaatate, mis Eesti majanduskeskkonnas toimub? Miks meil majandus langeb?

Pean tunnistama, et see tegelikult meie äritegevust väga palju ei mõjuta ja seega ma nendesse makronumbritesse professionaalselt liiga palju ei süvene. Pigem ma vaatan neid sellisest patriootlikust huvist, et kas seal paistab midagi huvitavat silma ja kas ma saaksin kuidagi kaasa aidata.

Mulle hetkel tundub, et viimase kahe aasta suurimad mõjutajad on ikkagi olnud välistegurid. Me näeme, et mitmetel meie kaubanduspartneritel, olgu see Saksamaa või Rootsi, läheb kehvasti. Teiselt poolt muidugi sõjast tulenevalt on energiahindadega ja inflatsioonist tulenevad probleemid tekkinud. Väga palju on olnud väliseid tegureid. Kas nüüd tingimata viimase kahe aastaga on Eesti midagi teinud valesti? Seda on raske öelda, sest me teeme suuresti samu asju, mis me oleme teinud viimased kümme aastat. Pigem on küsimus, kas see, mis on toonud meid siia, viib meid edasi. Ma arvan, et mõnedes sektorites küll, aga mitte kõigis.

Me peame näiteks tööstuses selgelt järele mõtlema, millega me eristume. Me ei saa enam olla lihtsalt odava allhanke maa, me peame ikkagi hakkama liikuma väärtusahelas ülespoole. Mida me peaksime tegema selleks? Mulle tundub, et siin on mitu aspekti. Lõpuks hakkab see peale ikkagi inimestest. Meil peavad olema ambitsioonikad ja väga hästi haritud inimesed, kes oskavad ehitada maailmatasemel tooteid ja neil on ambitsiooni maailmatasemel konkureerida. Kui me lepime sellega, et me toodamegi allhankena rootslastele mingeid kaupu, siis ongi väga keeruline kuskile kõrgemale jõuda.

Aga Rootsi ja Soome on meile lähedased turud, kuhu on mõnes mõttes ka loogiline Eestis toodetut müüa, sest miks minna kaugematesse kohtadesse, kui meil siinsamas on ju võrdlemisi rikkad riigid olemas?

Ühelt poolt küll. Teiselt poolt, olles siis Rootsi ettevõte ja mõeldes, et kuhu ma oma tööjõu viin ja kust ma seda sisse hakkan ostma, siis ega Eesti palgad ei ole enam nii madalad. Maailmas on ka palju odavamaid kohti, kuhu minna. Me ei saa enam konkureerida ainult madalate palkadega.

Samas jällegi näitas pandeemiaaegne tarneahelate katkemine meile, et tegelikult on teatavad hüved selles, kui sul on tootmine sinu müügituru lähedal.

Absoluutselt, aga kahjuks hetkel Eesti tööstuse numbreid vaadates see riskipreemia sealt kuidagi välja ei paista.

Meil on ka mõningaid muid probleeme: meil on väga kiire hinnatõus, meil on energiahinnad muutunud võrdlemisi kõrgeks. Kas me peaksime üritama neid asju kuidagi lahendada?

Ma olen ikkagi kontratsüklilise majandusfilosoofia poolt. Olukorras, kus Eesti majandusel läheb viimased kaks aastat Euroopa Liidus kõige kehvemini, peaks valitsus selles osas pigem midagi tegema. Mitte tõstma makse, vaid vastupidi, me peaksime investeerima ja üritama majandust elavdada. Kahjuks praegu me näeme, et viimastel kvartalitel on tulnud signaale vastupidisest liikumisest.

Mis tähendab majandust elavdada? Kui me vaatame kasvõi selle aasta riigieelarvet, siis meil on seal ju defitsiit hinnanguliselt kolm ja pool protsenti SKP-st, mis on üle Euroopa Liidus kokku lepitud eelarvereeglite, ehk tegelikult me praegu stimuleerime majandust päris palju.

Ühelt poolt küll, küsimus on, et kuhu see raha läheb. Kas see raha läheb päriselt majanduse elavdamiseks kohtadesse, kus sellest on mingit tootlust või mitte. Vaadates viimase kahe aasta numbreid, siis paistab, et sellest investeeringust ei ole siiani midagi veel välja tulnud. Küsitav on siis see, kas me paneme selle raha õigesse kohta.

Kuhu me peaksime selle panema siis?

Mul on paar konkreetset soovitust. Haridus on jätkuvalt mõistlik koht, kuhu meil on vaja pikaajalisi investeeringuid teha. See ei too meile küll raha tagasi koheselt,
aga viie kuni 10 aasta perspektiivis küll. Teine suur kategooriaga, kus ma näen lühiajalist võimalust, on kaitsesektor. Me oleme täna väga palju jõuliselt tõstnud Eesti enda kaitse-eelarvet, ligi 1,3 miljardi euro peale. Aga pea kõik sellest me ostame välismaalt sisse, kui me räägime relvastusest. See on ühelt poolt loogiline, Eesti on väike riik, meil pole siin siiamaani enda tootmist olnud. Küll aga ma näen, et tulevikus on see potentsiaal meil absoluutselt olemas - teenindada mitte ainult Eesti enda eelarvet, aga teenindada ka kõigi meie naaberriikide vajadusi.

Relvastuse tootmine Eestis on põhimõtteliselt hea mõte, keegi sellele vastu ei vaidle. Aga teisalt jällegi, kui hakata detailidesse vaatama, et mis see relvastus siis täpsemalt olema peaks, milleks on meil siin Eestis alused olemas?

Ma olen sellel arvamusel, et ma ei näe meil mõtet teha asju, mida maailmas juba teised teevad väga hästi. Me peame millegagi eristuma. Kui on juba olemas
tehased mujal, mis toodavad väga hästi mürske või kuule, mida on suhteliselt lihtne toota, siis ma seal ei näe, millega Eesti eristuks. Eksperdid oskavad ehk leida mõne viisi, kuidas seal kasumit teenida. Mul seda teadmist ei ole. Mina pigem näen, et meie võimalus eristuda on nutikate süsteemidega, kus me võtame oma kompetentsi, mis on meil olemas tarkvara sektoris, kus me oleme superedukad üle maailma ja kuidas me rakendaksime seda tehnoloogiat ka kaitsesektoris. Ja neid võimalusi on seal väga palju. Ma olen viimase paari kuu jooksul näinud mitutkümmet erinevat start-upi, kes on Eestis selles vallas alustanud. Ja kusjuures just sel nädalal tuli välja Eesti valitsuse poolt uudis, et ka riik hakkab nüüd tehnoloogiaettevõtteid rahastama ja aitab neil jalad alla saada, et nad suudaksid siis hiljem teha ka eksporti.

Mida konkreetselt plaanivad hakata tootma need Eesti start-upid, kes tahavad osaleda kaitsetööstuses või mis on see toode?

Ideid on väga erinevates kategooriates. Üks kõige selgemaid on droonid. Ukrainas rindel läheb iga kuu kümneid tuhandeid droone käiku, kasutatakse neid luure või ründe eesmärgil. See on selgelt koht, kus Eestil on palju võimalusi ja mitmed ettevõtted seda juba teevad. Aga on ka täitsa teises äärmuses, on näiteks erinevad tarkvara lahendused, kuidas koordineerida kogu logistikat, kus on jällegi sõjaolukorras vaja süsteeme, mis on jammingu (segamise - toim.) kindlad, ehk siis kui vastane üritab sinu sidet takistada, siis see töötab. Ja nii edasi. Neid kategooriaid on väga erinevaid.

Ja need start-upi´d on tulnud teie juurde selleks, et otsida nõustamist
või mingisuguseid kontakte või raha?

Absoluutselt. Neil on vaja kõike, mida on vaja igal muul ettevõttel, kes tahab jalad alla saada ja hakata eksporti tegema. Neil on vaja rahastust, neil on vaja nõu, neil on vaja talenti, et toodet ehitada ja seda müüa. See on nagu iga ettevõtte ehitamine, see on keeruline protsess ja palju tahke.

Ja Eestil võiks siis teie hinnangul siin olla mingisugune erakordne ja suurepärane eelis?

Jah. Kahel põhjusel. Esiteks, meil on tehnoloogiasektoris maailmatasemel talenti,
mida kõigis teistes riikides ei ole. Ja teiseks ma näen, et meil on suur tahe kaitsesektoris asju ehitada. Vaadates näiteks täna Ameerikat või Lääne-Euroopat, siis see probleem lihtsalt ei ole neile nii akuutne, et nad tunneksid, et see on asi, kuhu nemad tahavad oma parimad eluaastad panustada, aga Eestis ma seda huvi ja innustust tehnoloogiaettevõtjate poolt näen küll.

Kui me nüüd rääkisime Eesti kaitsetööstuse võimalustest, siis räägiks ka nendest võimalustest, mis on meie muudel ettevõtetel, näiteks Boltil välismaailmas. Te olete päris jõuliselt laienenud Euroopas, olete haaranud Ladina-Ameerikat Aafrikat. Kui lihtne on eestlasel minna ja näiteks Keenias öelda, et ma tahan siin hakata mingit asja tegema?

Sõltub väga palju sektorist. Pean tunnistama, et Boltil on see olnud võrdlemisi lihtne, kuna esiteks, me teeme tarkvaratoodet, mis ei nõua koha peale mingisuguse füüsilise kontori ehitamist tavaliselt või füüsilise tootmise tekitamist ega sinna kauba saatmist, vaid me saame seda kõike teha üle interneti. Ning teiselt poolt me toimetame enamasti sektoris, kus regulatsioonid vähemalt ajalooliselt olid võrdlemisi madalad. Ehk siis oli meil suhteliselt lihtne uues riigis avada, me saime seda teha lihtsalt üle interneti ilma koha peale minemata, ilma mingeid litsentse taotlemata. Ja see tegi meil laienemise nullist 50-sse riiki
võrdlemisi lihtsaks. Me saime uue riigi avada vaid paari inimesega ja väga tagasihoidliku eelarvega.

Aga praeguseks on see kõik muutunud?

Praeguseks on see väga palju muutunud. Esiteks on enamus riigid vastu võtnud päris ranged regulatsioonid selle osas, et mida selline platvormitoode päriselt tähendab. Kui sa vead reisijaid ja sa viid neid kokku juhtidega, siis millised on kõik erinevad turvanõuded, mida sa pead juhtidelt kontrollima, mis nõuetele peab tarkvara vastama näiteks privaatsuse osas, maksude raporteerimise juures jne. Need nõuded on täna päris suured ja päris keerulised.

Te teete ka kõvasti tööd, et neid nõudeid endale sobivaks mõjutada või lobistada?

Absoluutselt. See on ju iga ettevõtte huvides leida endale regulatsioon, mis on neile kõige meelepärasem. Eks me üritame leida alati mõistlikku tasakaalu, mis on kasulik meile kui ettevõttele, mis on kasulik kogu ühiskonnale. Enamasti need asjad kattuvad päris hästi, aga kohati me kahjuks näeme, et pakutakse välja regulatsioone, mis see teeninda ei ühiskonna huve ega ka meie huve. Ja siis nendele me võitleme agressiivselt vastu.

Millised need regulatsioonid on, millele te agressiivselt vastu võitlete?

Oi, neid on väga palju. Enamasti need saavad alguse kuskilt vanakooli taksofirmade poolt, kes näevad, et Bolti-sugused ettevõtted tulevad turule, hakkavad nendega konkureerima ja see ilmselgelt neile ei meeldi. Ehk siis nad kasutavad oma vanu poliitilisi sidemeid, et leida ükskõik mis viise, et meiesuguseid platvorme ära keelata. Üks nüanss on näiteks selles, et nad proovivad piirata juhtide arvu, keda linna lubatakse. Tulin just kaks nädalat tagasi Madridist, kus kogu linna peale on ära piiratud, et linnas tohib olla ainult 8000 autojuhti ja ongi kõik. See number on fikseeritud, seda mitte kuidagi muuta ei saa. Meil ongi sisuliselt võimatu sinna turule siseneda, sest kui need load juba on antud olemasolevatele firmadele, siis see ongi lihtsalt monopoolne olukord.

Ajalooliselt on selliseid viise vist kasutatud ka muudes linnades, näiteks New Yorgis. Teisalt kui kuulata võib-olla reeglina vasakpoolsemaid inimesi, kes ütlevad, et te ei paku oma juhtidele piisavaid sotsiaalseid tagatisi ja see annab sellise arbitraaži eelise või midagi ebavõrdset justkui teistega, kes justkui peaksid maksma töötajate pealt maksud ja muud asjad ära.

Siin on kaks suurt aspekti. Esiteks, kui me vaatame, milline on olnud taksosektor ajalooliselt, siis see ongi olnud sektor, kus kõik juhid on olnud füüsilisest isikust ettevõtjad ja see on väga tavapärane üle maailma. Enamus riikides miljonid taksojuhid on olnud ise ettevõtjad. Ega meie ei ole selles mõttes seda süsteemi muutnud. Me tuleme turule ja pakume neile taksojuhtidele võimalust teenida oluliselt rohkem raha, kui nad on seda enne teinud. Versus see, et nad eelnevalt tihtipeale ootasid hotelli ees terve päeva tellimust saada, nüüd nad saavad seda digitaalselt. Ja mis me oleme kaasa toonud, on tegelikult see, et maksulaekumised on kordades tõusnud, sest enamasti toimus taksosektoris kurikuulsalt väga palju musta raha. Tänapäeval on absoluutselt kõik Bolti tellimused elektrooniliselt salvestatud, kõik meie juhid on kas FIE-d või neil on OÜ või nad on ettevõtluskontoga. Kõik see on täiesti läbipaistev digitaalne raha
ja maksulaekumised on oluliselt tõusnud. Me oleme siia sektorisse toonud väga palju läbipaistvust ja pigem ainult positiivseid muudatusi võrreldes viimase paarikümne aasta taguse ajaga.

Aga no ütleme näiteks, et tuleb pooleks aastaks kuskilt kolmandast riigist, kasvõi Kõrgõstanist mingisugune inimene, teeb siin ennast FIE-ks, töötab Bolti jaoks, pärast seda läheb koju tagasi, ühtegi maksu ei maksa, Eesti maksuamet teda kunagi kätte ei saa.

Selline risk on ju absoluutselt igas sektoris. Ma täna näen, et taksosektoris tänu meile on see risk palju väiksem kui igal pool mujal, sest et meil esimesest päevast, kui juht alustab, on tal digitaalne konto, kõik tema sõidud on digitaalselt
arvel ja läbi selle on maksuametil neid väga lihtne kontrollida. Võrreldes paljude teiste sektoritega, kus ta võib töötada, nii et maksuamet sellest kunagi ei kuulegi.

Samas jällegi, tõenäoliselt, kui te oleksite sunnitud kõik need teie platvormi jaoks töötavad isikud töötajateks vormistama, siis viiks see teie kulutaseme oluliselt kõrgemaks, kui ta seda praegu on. Ja see tooks kaasa selle, et teie ka väljamüügi hind peaks olema vastavalt sellele kõrgem ja vastavalt sellele oleks ka neid tellimusi vähem.

Seal on mitu aspekti. Esiteks. Kui me vaatame maailmas väga palju sektoreid, kus ongi selline ettevõtluse põhine formaat, näiteks taksosektoris on see toiminud juba 100 aastat. On ka mitmeid muid sektoreid, kus enamus inimesi ei ole tööl
mitte töölepinguga ühe ettevõtte all, vaid nad ongi tööl FIE-na väga mitme ettevõtte all. Ja sama asi toimub ka selles sektoris. Suurem enamus meie
juhte ja kullereid, ligi 90 protsenti eelistavadki seda vormi, kus neil on täiesti vaba voli töötada, kelle jaoks nad tahavad ja millal nad tahavad.

Keegi ütle neile ette, et siin on teie vahetus ja sa pead olema reede öösel näiteks kella kaheksast kella kolmeni hommikul tööl. Neile meeldib see, et vaba voli, nad saavad seda käigu pealt ise otsustada. Kui nüüd mõni valitsus ütleks, et see ei sobi, te ei saa sellist vabadust pakkuda, te peate nad kõik tööle võtma, eks me siis ettevõttena muidugi peame seda tegema, aga see ei ole olukord, mida eelistaksid meie juhid ja kullerid ega see ei oleks ilmselgelt ka olukord, mis mõjuks hästi klientidele, sest vastasel juhul oleks lihtsalt selles sektoris juhte palju vähem.

Te ei ütle neile, et nad peavad olema reede või laupäeva öösel kaheksast kolmen tööl, aga te loote neile selliseid tingimusi, mis mõjutavad neid tööle tulema selö hetkel - maksate rohkem tasu selle eest ja muid selliseid asju. Lõppude lõpuks siiski ju kontrollita ei juhita seda voogu.

Tegelikult väga vähe. Meie süsteemi suur filosoofiline pool ongi olnud see, et me tegelikult üritame ise võimalikult vähe arvamust avaldada selle üle, mis turul peaks toimuma. Meie eesmärk on see, et iga klient saaks omale viie minutiga auto, mis oleks hea kvaliteediga. Ja teiselt poolt, et juhtidel oleks alati piisavalt tööd. Et nad ei seisaks tühja. Meie töö on lihtsalt seda bilanssi leida. Me üritame igapäevaselt teha oma turundustegevusi ja muuta hinda niimoodi, et need mõlemad kriteeriumid oleks täidetud. Kokkuvõttes ettevõttena muidugi me teenime rohkem raha, mida rohkem toimub meie platvormil käivet. Selles mõttes meie huvid on ju siin juhtide huvidega väga selgelt korrelatsioonis. Mida rohkem inimesed Boltis raha kulutavad, seda paremini ettevõttel läheb.

Näiteks oli selle aasta kevadel selline poolavalik pahameel paljude juhtide poolt Eestis, kes kurtsid, et nende sissetulekud on kuidagi vähenenud, sellepärast et juhte platvormil juurde tulnud. Sellised asjad ju jäävadki juhtuma. Ja võrreldes näiteks tavapärase töölepinguga, on inimestel, kes sõidavad platvormi, neid riske oma elus oluliselt rohkem.

Eks see ongi selle sektori plussid ja miinused. Samal ajal vaadates detsembris sissetulekuid, siis üldiselt väga mingit kurtmist ei ole, sest juhid teenivad oluliselt rohkem. Muidugi kevadel, pärast seda, tihtipeale tuleb madalam periood, kus on rohkem juhte ja vähem nõudlust, juhid teenivad vähem. See ongi selle sektori plussid ja miinused. Niimoodi on see toiminud juba aastakümneid. Kui valitsus otsustab, et see enam nii ei peaks olema, taksosektorit peaks muutma ja kõik peaks tööle võtma, eks siis meiesugused ettevõtted peavad ennast ümber korraldama. Aga fundamentaalselt me ei näe, et seal oleks midagi valesti. Iga aastaga meie juhtide arv kasvab, mis selgelt näitab, et neile see töö sobib.

Te ju tegelikult ka räägite valitsusega ja te kindlasti ei eelista, et seadused selliseks kujuneks. Ja kui ma vaatan seda viimase paari nädala skandaali, kuidas teie endine kolleeg Sandra Särav, praegune majandusministeeriumi asekantsler, on skandaali toodud selle tõttu, et ta justkui aitas teid natukene või vähemalt oli teiega suhtluses, samal ajal omades rahalisi optsioone mõnekümne tuhande euro ulatuses aktsiatele ja lisaks iseenda sõnul ka sõbralikke suhteid. Kas teie jaoks sellise skandaali vaade on kuidagi üllatav?

Kuna ma ei olnud sellega ise nii detailselt seotud, siis ma ei tea kõiki asjaolusid, aga pealtnäha tundub see mulle tõesti väga üllatav. Kuna see lobimine tundub olevat Eestis suhteliselt uus kontseptsioon. Lobimist võib teha ka nii, et see ei ole halb asi. Mulle tundub, et enamuse eestlaste jaoks lobimine võrdub korruptsiooniga, mis tegelikult enamus Euroopas absoluutselt niimoodi ei peaks käima. Kui Mercedes-Benz või mõni suur Lääne muu ettevõte suhtleb oma riigi poliitikutega, et kujundada Euroopa Liidu seisukoht ja seda peetakse normaalseks asjaks. Millegipärast Eestis tuleb see praegu suure üllatusena kõigile ja seda peetakse suureks skandaaliks.

Põhjus, miks seda Eestis on peetud suureks skandaaliks on olnud see, et see tuligi üllatuslikult - ei olnud seda registreeritud andmebaasides ei ole avalikuks saanud kirjavahetus, mis on toimunud jne. Aga kuidas teile tundub, et kas Eestis lobitegevus on oma olemuselt kuidagi erinev sellest, mis ta on mujal maailmas ja teistes riikides?

Seda mitte. Muidugi, tehniliselt on vaja alati kõik teha korrektselt. Selle jaoks meil ongi tehtud seadused, kuidas täpselt see lobiprotsess käib, mida peavad ametnikud registreerima ja nii edasi. See on nüüd nende poole tegevused, siin me Boltina midagi teha ei saa, nemad peavad oma asjad korralikult juriidiliselt ära vormistama, see on selge. Kui vaatame sisulist poolt, siis tegelikult me oleme pigem olnud väga positiivselt üllatunud, et enamus Eesti ja tegelikult ülejäänud Baltikumi poliitikud on olnud väga konstruktiivsed. Me näeme, et üleüldiselt inimesed on tõesti õige asja eest väljas, nad hoolivad sellest, et leida ühiskonnale kõige parem lahendus. Aga teiselt poolt on nad väga valmis ettevõtetega konsulteerima, kuulama, kuidas see asi neid mõjutab, võtma nende arvamusi kuulda. Mõnedes teistes Euroopa riikides kahjuks see niimoodi ei ole. On selgelt näha, kas inimesed seisavad tegelikult mingite muude erahuvide
eest või nad on selgelt mõistlike ettepanekute vastu. Nendes riikides me peame palju rohkem panustama, et meie hääl ka kuhugi jõuaks.

Kas võib olla selle tõttu, et Bolt on Eesti ettevõte? Eesti ametnikud ja poliitikud kuulavad Bolti kuidagi paremini?

Ma ei ole tegelikult näinud, et see oleks Eestis kuidagi väga eriline. Nagu ma mainisin, et Baltikumis ja ka mitmetes teistes Euroopa riikides, me näeme, et lihtsalt mõned poliitikud on väga avatud sellele, on konstruktiivsed, mõned vähem. See pigem juba sõltub konkreetsetest indiviididest nendes riikides, kes ametnikud parasjagu on.

Aga Brüsselis?

Sõltub väga sellest, kes parasjagu võimul on. Kui me vaatame mingeid küsimusi, siis minu arvates tulevad nad välja täiesti jaburate ettepanekutega, mis on reaalsusest väga kaugel. Nad isegi ei saa täpselt aru, mida nad reguleerivad ja mis nende asjade tulemus on. Ja teistes kaasustes on väga hästi läbi mõeldud
konstruktiivsed ettepanekud, mis ma näen, et on väga positiivse mõjuga. Kõik sõltub konkreetsest kaasusest, konkreetsetest inimestest.

Mis on näiteks need jaburad ettepanekud, mis Brüsselist tulnud on?

Näiteks seesama platvormitöö regulatsiooni direktiiv. Me oleme sellega tegelikult
üle kahe aasta võidelnud. Kui me vaatame, kust see alguse sai, siis see oli pigem vasakpoolsete kalduvustega riigid Euroopast, näiteks Hispaania, Itaalia, kus nad näevad, et see platvormitöö on fundamentaalselt kogu nende maailmavaate vastu. Nad näevad, et selline ettevõtlusel põhinev sektor ei tohiks üldse olemas olla, see tuleks ära keelata. Ja kõik need viis miljonit inimest, kes Euroopas selle
sektoriga töötavad, peaks töötajatena ümber klassifitseerima. Meie õnneks suutsime leida omale väga suured mõttekaaslased, sealhulgas Prantsusmaa ja Saksamaa, kes olid sellel arvamusel, et me ei peaks seda ära keelama, et see on täiesti normaalne, et mingites sektorites on FIE-d ja nad ise valivad, kellega nad töötavad ja millal nad töötavad. Siin ei olnud kuidagi Eesti nüüd midagi erilist, kaks Euroopa suuremat majandust olid koos meiega seal vaidluses.

Te olete koos oma vennaga paari viimase aasta jooksul hulgaliselt ka Eesti parteisid toetanud, kokku umbes 220 000 euro ulatuses, mis parteide eelarveid vaadates ei ole kuigi suur summa, aga teisest küljest, arvestades Eesti annetamiskultuuri, siis on see päris palju. Mis te olete sellest saanud või miks te olete seda teinud?

Me oleme sellest saanud primaarselt seda, et loodetavasti me oleme muutnud pisut Eesti annetamise kultuuri, et see muutub normaalsemaks. Sest kui me vaatame jällegi sarnaselt selle kogu lobikultuuriga seoses, siis 10 aastat tagasi oli Eestis mulje selline, et inimesed, kes annetavad erakondadele, eeldavad, et nad saavad sealt omale mingisuguse hüve vastu. Ja tehnoloogiasektori ettevõtjatena me arutasime, et see ei ole ju tegelikult normaalne. Kokkuvõttes sa peaksid toetama erakondi maailmavaatelistel põhjustel ja sellepärast, et see teeb Eesti ühiskonda paremaks, mitte sellepärast, et me sealt midagi vastu saame. Ja seega me hakkasimegi tegema esialgu võrdlemisi väikestes summades erakondadele toetusi, et seda asja normaliseerida, et ka teised ettevõtjad ja inimesed saaks aru, et see on täiesti okei aeg-ajalt erakondadele annetada ja oma maailmavaadete eest seista.

Nende annetuste sihtmärkideks on seni olnud Eesti 200, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid, vähem ka Isamaa. Kas sealt võib välja lugeda mingi
teatava maailmavaate?

Mingil määral küll. Eks neid annetajaid on olnud mitmeid, peab nende käest küsima, miks nemad just nendele erakondadele annetasid. Antud juhul jah, minu valik oli sellepärast, et ma nägin, et maailmavaateliselt need on erakonnad, kes seisavad avatud Eesti eest, digitaalse ühiskonna eest ja need on väärtused, mis mulle korda lähevad.

Avatud Eesti ja digitaalne ühiskond, mida need teie jaoks tähendavad?

Mitu aspekti. Esiteks, kui me vaatame, et mõned erakonnad räägivad, et e-valimised on võltsitud ja need enam ei tööta, on ebaturvaline jne, siis see on lihtsalt faktiliselt vale jutt ja sellele ma seisan vastu. Ma arvan, et Eesti on täna olnud üliedukas suuresti tänu sellele, et me oleme väga palju investeerinud oma
tehnoloogiasektorisse, eelkõige IT-sse. Ja seda nüüd niimoodi devalveerida ja negatiivse maiguga seda asja jätta, on lihtsalt Eestile objektiivselt väga kahjulik.

Siiski Eesti e-valimiste kriitikud ütlevad, et maailmas mujal selliseid e-valimisi ei peeta.

Jah. Aga ma arvan, et see on Eesti pluss, et tegelikult ülejäänud riigid peaks pigem Eestist õppust võtma, mitte vastupidi.

Aga ülejäänud, avatud Eesti. Näiteks immigratsiooni koha pealt te olete pigem immigratsiooni toetav?

Ma näen, et seda peab tegema kontrollitult. Me näeme, et piiramatu immigratsioon on halb asi, vastasel juhul sa ei suuda neid inimesi oma ühiskonda
integreerida ja see ei lõpe kellelegi hästi. Küll aga me näeme, et tuues Eestisse tipptasemel spetsialiste, kes päriselt kasvatavad Eesti majandust ja samas
integreeruvad hästi, seda peaks absoluutselt lubama. Ja see on meie seisukoht alati olnud.

Maksupoliitilistes vaadetes ma saan aru, et hindate riigi kõrget rolli haridussüsteemis. Kas siis ka kõrged avalikud teenused ja kõrged maksud vastavalt?

Mingites kohtades küll. Makse peab võtma sealt, kus on seda võimalik võtta. Seda me ei saa võtta kõige madalamapalgalisemate inimeste käest, kellel on juba niigi keeruline igapäeva toimetustega toime tulla. Teiselt poolt me peame mõtlema, kuhu see raha läheb. On väga mõistlikke kohti, kuhu investeerida
ja vähem mõistlikke. Haridus on selgelt koht, kus Eesti on olnud väga edukas. Me oleme jällegi PISA testide tipus. Ja ma pean oma kogemusest rääkima, ma olen pärit Kuressaarest, mitte jõukast perekonnast. Mul oli õnne, mul õnnestus saada Eesti parimatesse koolidesse sisse ja tänu sellele ma olen olnud ka edukas Bolti ehitamisel. Ma olen saanud Eestist väga hea hariduse ja ma näen, et selline võimalus peaks olema kõigil Eesti noortel.

Siis pigem võiks maksu mõttes olla rikaste maksukoormus oluliselt suurem, kui seda praegu on?

Kui midagi muud üle ei jää, siis jah, peab seda niimoodi muutma.

Kas te eelistaksite tulu-, vara- või mingied tarbimismakse?

Ma olen analüüsidest näinud, et tarbimismaksud üldiselt mõjutavad madalapalgalisi rohkem, selle tõttu ma olen pigem tulumaksu pooldaja ja see on olnud ka suund, mida enamus Lääne-Euroopa riigid on võtnud.

Aga varamaksud on Eestis Euroopa keskmisega võrreldes oluliselt madalamad.

Ma olen erinevaid analüüse näinud. Tegelikult varamaksude osas tundub, et väga vähe on neid riike, kes seda väga efektiivselt teevad, pigem enamus ikkagi hetkel keskendub tulumaksule.

Siiski, kui sul on kuskil mingi jupp kinnisvara, on seda ju väga lihtne ära hinnata ja siis hakata maksuhalduril selle pealt mingeid asju saatma.

Üheltpoolt küll, aga eks alati maksupoliitika on selline väga tehniline valdkond, seal peab vaatama seda, mis sa on see administreerimise kulu, kuidas ta päriselt
võimalik ellu viia on, kes hakkavad siis seal skeemitama ja mingeid tulusid teistmoodi näitama, sellega peab väga ettevaatlik olema.

Kui ma näiteks vaatan praegust automaksu teemalist arutelu, siis see näib ikkagi teie ettevõtmisi toetavat.

Plussid ja miinused. Üheltpoolt Bolt on ju kaudselt Eesti kõige suurem autopargi omaja. Meil on platvormil ligi 17 000 juhti ja kullerit, meil on Bolt Drive´iga üle 1000 auto. Kui tekib automaks, siis meie oleme kindlasti kaudselt selle maksu kõige suurem maksja. Teiselt poolt ma olen selle poolt maailmavaateliselt, ma näen, et enamus maailma ja Euroopa linnadest ja sealhulgas ka Tallinn on liigselt autokeskne. Meil on enamus tänavad ja kogu linna arhitektuur keskendunud sellele, et oleks autoga mugav liigelda. Ja tihtipeale me ohverdame tänu sellele jalakäijate ja jalgratturite liikumisvõimalusi. Ja ma näen, et see peaks ajapikku muutuma. See ikkagi enamikule linnaelanikele tundub täna pigem populaarne trend, et me muudaksime seda linnapilti, nii et oleks rohkem rohelust ja ka jalakäijatel mugavam.

Teie siis võtaksite Tallinna linnapeana praegu näiteks ette ja ehitaksite nelja- või rohkema rajalised teed ümber näiteks kaherajalisteks ja rajaksite uusi parke ja puusalusid kuskile teede äärde?

Absoluutselt. Isiklikust kogemusest ma näen, et see on õige. Tallinnas ja mujal on mitmeid näiteid, kus see töötab hästi ja seda näitavad kõik uuringud. Maailmas on väga paljud linnad seda viimase viie aastaga teinud - Pariis on nendest üks kõige kuulsamaid, kes väga drastiliselt vähendas autoliiklust kesklinnas ja asendas seda jalgratturite ja jalakäijate teedega. Ja see on olnud ülimalt populaarne otsus. Tegelikult me näeme, et Eesti võiks siin küll inspiratsiooni
võtta ja katsetusi hakata rohkem aktiivselt tegema.

Pariisi inimesed on muidugi ka Tallinna inimestest erinevad. Kui ma õigesti mäletan, siis Pariis ajas ju teie tõukerattad linnast välja.

Mitte meie tõukerattad, tegelikult nad lihtsalt otsustasid seal, et nad põhimõtteliselt ei luba sinna üldse renditõukerattaid, see ei olnud kuidagi Boltiga seotud.

Eks Bolt oli ka siis seal on üks nendest tõukerataste ettevõtetest.

Tegelikult selleks hetkeks me ei olnud Pariisis enam aastaid toimetanud, nad tegid selle otsuse mitu aastat hiljem.

Kuidas see tõukerataste ja üleüldiselt liikumise äri on? Kui palju teie käibest sealt tuleb? Kuidas käive jaotub?

Sõltub kõik linnast. Meil on linnu, kus me teeme rohkem tõukeratastega sõite kui taksodega, mõnes linnas teeme veel rohkem toidutellimusi kui ka taksosõite. See sõltub erinevatest teguritest, mis on kohalik regulatsioon, mis on inimeste meelsus, milline on konkurentsiolukord. Aga mis ma saan öelda, on see, et grupis endiselt meie kõige esimene toode oli taksoteenus ja see on jätkuvalt kõige
suurem ning ülejäänutesse uutesse toodetesse me investeerime, et need ka kunagi samasse mahtu jõuaksid.

Kui me nüüd korraks mainisime teie vaadet linnakeskkonnale, siis kuidas te üldse kliimaküsimust laiemalt vaatate? Kui oluline on teie ja Bolti jaoks kliimamuutus ja selle ärahoidmine?

Ülimalt oluline. Nii mulle isikuna kui ka ma arvan, et aina rohkem meile ka ettevõttena. Esiteks, kui me mõtleme lühiajaliselt, siis on selge, et aina rohkem tuleb Euroopa Liidus konkreetselt peale regulatsiooni. Näiteks Norras, kus me oleme täna turuliider, on just jõustuvad regulatsioonid, mis nõuavad seda, et kogu meie autopark peab olema elektriline. Ja me ei saagi enam fossiilkütuse autodega seal enam toimetada, mis tähendab seda, et tuhanded juhid peavad oma autod välja vahetama. Ja sellist regulatsiooni toimub üle Euroopa, me peame selleks valmis olema ja sellega tegelema.

Teisest küljest, nagu te siin ütlesite, te olete üks väga suur autopargi omanik, ka kaudne väga suur autopargi omanik. Teie ettevõtte terviku keskkonnajalajälg võib olla ikka päris korralik.

Küsimus on lõpuks selles, millega seda võrrelda. Jah, ühelt poolt meie platvormil on üle kahe miljoni juhi, mis tähendab üle kahe miljoni auto ja see on väga suur kogus. Teiselt poolt, kui vaatame suuremat linnapilti, siis Bolt üldiselt moodustab kuni neli protsenti kogu linnaliiklusest. Me tegelikult oleme suhteliselt väike osa kogu suurest pildist. Ikkagi 90 protsenti mahtu toimub täna eraautodega.

Kui te sisemiselt arvestate oma äriprotsesse, kui te toote kuskile linna rendiautod juurde, siis kui palju see mõjutab näiteks selles linnas autode omamist? Kas teil on endal mingeid sisemised indikaatorid selle jaoks?

Jaa, selles vallas on tehtud väga palju uuringuid. Enamasti need näitavad seda, et üks rendiauto heal juhul asendab isegi rohkem kui viis eraautot. Ja see tundub mulle ka väga loogiline. Kui me vaatame täna Tallinnas käitumismustrit, siis me oleme alles alguses. Me oleme siia toonud umbes tuhatkond Bolt Drive autot.
Ja Tallinnas on üle 250 000 eraauto. Ehk me oleme tegelikult alles väga alguses
ja väga väike osa, aga me juba täna kuuleme kasutajatelt tagasisidet, et Bolt Drive on see põhjus, miks nad saavad oma peres näiteks teisest autost loobuda, nad näevad, et neil ei ole seda lihtsalt igapäevaselt enam tarvis.

Kui palju siis Tallinna suurusesse linna Bolti rendiautosid ära mahuks?

Kui me vaatame, mis on näide teistest riikidest, siis me näeme, et siia võib vabalt ära mahtuda 10 000 või ka 20 000 autot, kui me suudame sellega ära asendada viis korda nii palju eraautosid. Aga seda me ei saa muidugi teha üksinda, see nõuab seda, et kogu transpordisüsteem on vaja läbi mõelda - kuidas toimub parkimine, kuidas toimub ühistransport, kuidas toimub kergliiklus ja kus tekivad parkimiskohad nendele autodele jne. Seal on väga palju aspekte läbi mõelda, aga ma näen, et meil on väga ambitsioonikas plaan ja see on täitsa realistlik.

See plaan on võtta Tallinna transpordis inimeste liigutamisest suur osa enda kanda?

Nii palju kui võimalik. Hetkel, kui me näeme, et me suudame seda tööd teha efektiivsemalt kui teised liikumismeetodid, siis see on ju kõigele võit. See on võit ühiskonnale, see on võit meile.

Samas on inimeste bussis liigutamine kindlasti efektiivsem, kui nende autos liigutamine.

Absoluutselt. See ongi see, miks me eelistame, et ühistransport peab tegema rohkem, kui ta on seni teinud. Kahjuks statistika on olnud viimased 10 aastat see,
et ühistranspordi kasutamine Tallinnas on langenud. Siin võib spekuleerida erinevate põhjuste üle, miks see nii on olnud, aga selgelt me näeme, et see on koht, kuhu me peame rohkem investeerima, seda paremaks tegema.

Bolti tüüpi ettevõtetega on tihti selline mure, et nende ettevõtete, sellise voluvatsiooni või koguhinna juures on vaikimisi mingi teatav eeldus, et tekib ühel hetkel kuskil selline aeg, kui see ettevõte on saavutanud mingisuguse lokaalse monopolilaadse olukorra ja siis ühest küljest tarnijatele pakutavad hinnad viiakse ülimadalaks, sellepärast, et kuhu sa ikka müüd, kuhu sa ikka lähed... Ja teisest küljest lõppkliendile pakutav hind läheb jällegi hästi kõrgeks, et sa oled harjunud ja see on monopol jne. Siis justkui peaks ettevõte seal raha hakkama nüüd päriselt teenima. Kas tallinlane peaks olema mures, kui ta mõtleks, et te siin tahate suure tüki Tallinna transpordikorraldusest võtta sellisel kujul? Kas tuleb ühel hetkel aeg, kui Bolti autorent maksab väga palju või kulleriga toidu toomine väga palju?

Pigem me mõtleme sellest niipidi, et see ei ole nagu meie võtta, vaid see on tallinlaste meile anda. Kui meie teeme väga head tööd ja me suudame tuua turule superhea teenuse, mida tuhanded tallinlased tahavad kasutada, siis me peame nende usalduse sellega välja teenima. Ja meil on väga palju konkurente. Kui me vaatame autorenti või taksoteenust, siis me oleme täna nii populaarsed, sest me pakume väga head teenust. Niipea kui me lõpetame hea teenuse pakkumise, on klientidel alternatiive, kuhu minna. Täna me ikkagi igapäevaselt oleme sellepärast pigem väga paranoilised, et kuidas me suudame head teenust pakkuda ja meil on väga tihe konkurents. Vaadates Ameerika poole, siis on seal tegijaid, kes on meist 10 korda suuremad ja ega nad ei maga.

Need nii-öelda head teenused on alati seotud selle hinnaga, millega seda teenust õnnestub anda ja teie olete suutnud anda subsideeritud hinnaga teenust seni, see ongi ju see laienemine. Või kas see Tallinnas tegutsemine on kasumlik?

Meil mudel on selline, et me peame üleüldiselt investeerima linna käivitamisse esimesel kolmel-neljal aastal ja siis tavaliselt pärast seda muutub see teenus kasumlikuks. Olukorras, kus me oleme Tallinnas opereerinud 10 aastat on teenus olnud kasumlik juba pea teisest aastast saadik. See jutt, et me midagi subsideerimine ja siin kunstlikult tänu sellele turgu võtame, on lihtsalt vale. Me oleme siin võtnud populaarsust iga aastaga juurde tänu sellele, et me pakume turul kõige paremat teenust holistilisest vaatest, mis on hind, mis on kvaliteet, mis on saadavuse ajad. See on see, miks me iga asta siin kasvame.

Kas te jälgite üldse mujal turgudel toimuvat. Kui te näete, et kuskil on mõni selline transpordiplatvorm, mis on asunud turu pealt hinda võtma, kas ta siis kohe hüppate sinna sisse?

Me peame muidugi reageerima. Kui me näeme, et turule siseneb mõni uus tegija, hakkab väga agressiivselt hindasid alandama, eks me siis peame ka mingid vastusammud tegema, vastasel juhul me lihtsalt kaotame selle kliendibaasi
ja turuosa.

Aga kui mõelda vastupidi. Et näete näiteks, et mõnes linnas, mõnes riigis on kuskilt võimalik nüüd või mingil hetkel raha teenida, et siis võtate vastu otsuse, et nüüd me läheme sinna ja võtame jõuliselt selle asja ära?

Absoluutselt, see on tegelikult ju üks põhilisi eesmärke, miks me oleme üldse Lääne-Euroopas seni agressiivselt laienenud viimase viie aastaga. Kui me oleksime näinud, et teised tegijad teevad seal turul superhead tööd ja Boltil pole enam midagi juurde pakkuda, siis me poleks sinna läinud. Põhjus, miks me oleme täna läinud Saksamaale, Prantsusmaale või Londonisse, on sellepärast, et me näeme, et me suudame olla paremad kui konkurendid. Suudame pakkuda paremat hinda, paremat kvaliteeti, kiiremini autosid pakkuda inimestele ja ka juhtidele paremat teenistust. Kui me seda ei suudaks pakkuda, siis meil poleks seal mingit põhjust olla.

Kogu austuse juures, see ettevõtmine ei tundu erinevate platvormide vahel köögipoole pealt liialt palju erinev olema. Kuidas saab olla niiviisi, et ühel ettevõtmisel on kuidagi kulubaas märgatavalt teine kui teisel?

Sama võib öelda enamus sektorites enamus ettevõtete kohta, et millega nad ikka eristuvad. Aga siin need vahed tegelikult tulenevadki väikestest protsentidest. Kui me täna vaatame kogu taksoteenust, siis ega keegi ei eelda, et see on nüüd kõrge kasumimarginaaliga äri. Üleüldiselt seal vahe ongi selles, kas mõni tegija teenib kaks protsenti või teenib viis protsenti kasumit, väga heal juhul seitse protsenti kasumit. Need numbrid ei ole seal sellised kõrged marginaalid.

Kui palju te suhtlete üldse oma konkurentidega?

Meil on tegelikult väga vähe ühiseid kokkupuutepunkte, kus me näeme, et meil on vaja ühise asja eest seista. Mõnikord on see regulatoorsetes küsimustes, kus meil on jagatud seisukoht. Tihtipeale ei ole, meil on hoopis eriarvamused
regulatoorsetes küsimustes. Väljaspool seda, ega tegelikult meil liiga palju ei ole selliseid kohti, kus me näeme, et meil on sellest kooslusest midagi võita, pigem käib ikka tihe konkurents.

Ei ole mingeid selliseid jutte, et ärge nüüd siia linna tulge, siin me oleme ees?

Seda nüüd küll kuidagi ette ei saaks isegi tulla. Esiteks me satuks juba Euroopa Liidus sellega suurde pahuksisse, rääkimata sellest, et meie konkurendid on Ameerika börsiettevõtted ja nad on päris tiheda jälgimise all, seal ikka trahvid on miljardites eurodes.

Kas te ise ei plaani Ameerika Ühendriikides kuidagi kanda kinnitada, laiendada oma tegevusi?

Vaatame hoolikalt kogu maailma ja sealhulgas Ameerikat. Hetkel ei ole veel jõudnud otsusele, et me sinna lähme, aga silmad on lahti. Kui me näeme, et seal on turul võimalik midagi uut pakkuda, mida teised ei suuda teha, siis lähme küll.

Aasia?

Samamoodi Aasias. Me aastaid sinna ei läinud, kuna nägime, et konkurents oli väga tihe. See on nüüd viimase paari aastaga muutunud, kuna mitmed tegijad seal on ühinenud, läinud monopoolseks, tõstnud hindu. Juhid pole enam rahul, kliendid pole rahul ja see on võimalus Boltile siseneda.

Teil oli kunagi Aasias ka üks Hiina ettevõte, mis oli teil osanik. Temaga ei karda konkureerida?

Hiinasse me jah, tõesti ei lähe. Esiteks sellepärast, et konkurents on tihe, aga teisalt ka sellepärast, et lihtsalt poliitiliselt me näeme, et lääne ettevõtted ei ole seal väga edukad olnud, suurem enamus kuidagi puksitakse seal Hiina valitsuse
poolt välja. See ei ole risk, mida me oleme valmis võtma.

Kui palju te siin Eestis teiste IT-ettevõtjatega suhtlete? Kas teil on mingisugust koostööplatvormi? Kas te üritate ka siin Eestis mingit IT-asja lükata?

Absoluutselt. Selles mõttes ma pean küll tunnistama, et Eesti on üks parimaid kohti, kus tehnoloogiaettevõtet ehitada. Meil on väga positiivne kohalik kogukond, kus on mitusada ettevõtjat ja nende ettevõtete varajased töötajad, kes on ülitoetavad. Iga kuu toimub paar üritust, kus on võimalik minna teistelt nõu küsima, õppida, kuidas teised on ehitanud ettevõtteid ja ma arvan, see on suur põhjus, miks meil viimase viie aastaga nii palju uusi ettevõtteid peale tuleb. Nad näevad, et neil on tugivõrgustik olemas, mida enamus sektorites ei ole.

Kui tihti teile helistab mõni noor inimene, kes ütleb, et mul on siin plaan ja ehitan ja näiteks mingisugune äpp on poolenisti valmis ka, et kas vaataksite peale annaksite nõu?

Väga palju. Kuskil kolm-neli korda nädalas. Kahjuks ma ei jõua enamus nendele päringutele vastata, aga eks ma siis proovin nad suunata edasi mõne inimese juurde, kes saab neile abiks olla.

Kui tihti nendest asjadest ka mingit asja saab?

Ma statistikat ei ole teinud. Aga Eestis mulle tundub, on pigem ettevõtjatel see teine viga, et nad ei pane oma poodi kinni, kui võib-olla peaks. Maailma statistika on umbes selline, et 10 protsenti iduettevõtetest läheb käima, 90 protsenti
kuhugi ei jõua, siis Eestis mulle tundub, et see on peaaegu, et vastupidi. Kui ma vaatan ettevõtteid, kellest mõni on 10 aastat samas valdkonnas pusinud, ei ole väga kaugele jõudnud, aga lihtsalt ei anna alla ja ikka paneb edasi, siis mõnikord tekib küsimus, et võib-olla kui ta oleks uue valdkonna peale läinud, oleks ta juba edukam. Aga mingisugune selline eestlaslik mitte allaandmise tunne on sees ja ikka panevad edasi, sõltumata sellest, kui raskeks see olukord läheb.

Teie hinnangul peaksid Eesti ettevõtjad rohkem siis poodi kinni panema?

Kui nad näevad, et selles valdkonnas on juba aastaid pusitud, ideed on otsas ja enam midagi teha pole, siis ma arvan, et ei peaks selle pärast kuidagi häbi tundma, et see ebaõnnestus. Siis tuleb lihtsalt valida järgmine sektor ja hakata otsast peale.

Aga kui sul justkui raha on veel ja justkui annab veel midagi nagu ehitada või äkki on veel paar mõtet, mida teha ja tahaks veel nagu..?!

Absoluutselt. See on ju muidugi individuaalne otsus ja alati on selliseid üksikuid juhtumeid, kus esimesed 10 aastat ei tulnud midagi välja ja siis 11. aastal õnnestus ja tuli suur edulugu. Absoluutselt, proovima peab. Lihtsalt minu soovitus on tihti see, et ei pea selle pärast kuidagi häbi tundma, et esimesel katsetusel midagi välja ei tulnud.

Millal teil tekkis see tunne, et Bolt, Taxify või M-Takso sai edukaks?

Seda pole siiamaani. Ma tegelikult tunnen endiselt, et meie ambitsioon on palju kaugemal sellest, kus me täna oleme. Me kasvame iga aasta jõudsalt, investeerime jõudsalt, aga kui me vaatame, kuhu me tahame jõuda, siis see on mitte 10 korda suurem kui täna, vaid me tahaksime ideaalis olla 100 korda suuremad kui täna ja selle vallas me igapäevaselt teeme tööd.

See oleks siis käive 150 kuni 200 miljardit eurot.

Just, meie ambitsioon on jõuda Euroopa kõige suuremate ettevõtete hulka ja me näeme, et see on täiesti realistlik.