Mis  üldmulje sellest dokumendist jäi?

Elektrisüsteemi käsitlus on nüüd tervik, aga kas kõigi asjadega saab nõus olla, on teine teema. Me ei räägi edaspidi ainult tuuleparkide ja päikeseparkide tulekust, vaid tootmise kõrvale on toodud ka tarbimise juhtimine, hajatootmine, juhitavad võimsused. Selles mõttes on dokument positiivne. 

Aga negatiivse külje pealt on tegemist dokumendiga, mille eesmärk on tõestada, et võimalik on ellu viia praeguse valitsuse otsust minna aastaks 2030 üle kütusevabale elektritootmisele st tuuleenergiale ja päikeseenergiale. Vahendeid valimata tuleb  taastuvatele allikatele üle minna. Üritatakse õigustada seda tempot ja kulu, mis ühiskonnale sellest otsusest tuleb.

Osa sõnumeid arengukavas on segased, ühest küljest räägitakse, et tootmine peab olema turupõhine, tehnoloogianeutraalne ja kõikidele investoritel võrdsetel tingimustel. Teatavasti ei tuulepargid ega päikesepargid vasta 2030. aasta kavas  nendele tingimustele.

Mõne asja kohta võib öelda häma. Arengukavas räägitakse läbivalt sellest, et riik ostab elektrisüsteemi stabiilsuse, riik garanteerib sagedusreservid ja võimusumehhanismid. Riik nagu ostaks neid oma eelarvest. See ei ole ju nii. Mõnes kohas küll tunnistatakse, et need  asjad võivad lisanduda elektrihinnale.

Aga ma olen veendunud, et seda kulu saab katta ainult kahel viisil. Kas võrgutariif läheb üles või tuleb  elektrimaks, mis on paljudes riikides olemas.

Ega riigieelarvest lihtsalt niimoodi raha välja käia pole ju võimalik. Eriti olukorras, kus riigieelarve tulud energeetikast vähenevad, tuuleenergia ja päikeseenergia puhul ju jäävad laekumata keskkonnamaksud ja CO2 kvootide ostmise tulu.

Elektrihinna osas oleme ambitsiooni alla toonud. Eesmärk on tulevikus tarbijale Euroopa Liidu keskmisest madalam elektrihind.  Muuseas seda punkti me täidame juba praegu. Kas eesmärk peaks olema hind , mis on Soome ja Rootsiga võrreldes väheke odavam? Me ju konkureerime investeeringute pärast mitte ainult lõunanaabritega. On see üldse võimalik?

Euroopa kõrge hinna puhul peab ikka vaatama, millised on maksud. Ja statistika ei käsitle üldse tarbijate-tootjate otselepinguid. Ametlik turuhind ei väljenda ju tegelikku olukorda. Umbes 80 protsendi tööstuse sisenditest ei sõltu Nordpoolist või ka teistest elektrituruhindadest.

Nüüd teine pool sellest küsimusest. Me ei saa elektrihinda Põhjamaadega võrdseks ega madalamaks mitte mingil juhul. See pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, võib-olla saja aasta pärast on see teostatav, kuid praegu me seda ei tea.

Põhjamaades on elektritootmise struktuur väga mitmekesine, alates tuumaenergiast ja lõpetades hüdroenergiaga. Sinna vahele mahub veel päikeseenergia, tuulenergia jne.

Meil on praegu energiaportfell veel mitmekesine, kuid tahame üle minna 2030. aastaks põhimõtteliselt tuulele, päikesele ja võib-olla ka biogaasile. Ülejäänud  püüame reservidena kuskilt osta. Juba seetõttu pole see lihtsalt võimalik .

Lisaks on Põhjamaad teinud hästi palju investeeringuid. Näiteks tuumajaamade investeeringud on Põhjamaades juba tehtud ja jaamad töötavad.

Kui meie tahame tootmisportfelli tuumajaama võrra laiendada siis need investeeringud on vaja alles teha.

Endiselt pole selget vastust juhitavate võimsuste osas. Viimastel päevadel on hästi efektiivsed olnud päikesepargid, kuid tuulikud on seisnud. Puudujääva elektri oleme importinud. Talvel pole meil ka päikeseparkidest kasu. Kas arengukavas on konkreetseid lahendusi?

Tarbimise juhtimise kohta arvatakse, et seda saab teha 200-250 megavati vahel.  See on talvel umbes kuuendik tarbimisest. Selleks on vaja luua ka vastavad juhtimissüsteemid, mida meil praegu ei ole. Loen arengukavast, et 2027 on meil sellega kõik korras (muigab - I.K.).

Selleks ajaks peaks olema ka väiketarbija elektriturul, ta saab osta elektrit päevaks ja päevasiselt ette, teha turule oma pakkumisi. Täna on turul p

akkumisi tegemas ainult tootja. See on üks võimalus.

Teine on salvestamine, mis võib tulla pärast 2030 aastat. Näiteks ma usun optimistina, et Paldiski hüdropumpjaam ehitatakse valmis. Paldiski on järgmised etapid on võimalik teha väiksema rahaga kui esimene etapp. Paldiski kindlasti on hädavajalik, muidu ei tule üleüldse kõne alla kütusevaba elektrisüsteem.

Aga mind häirib, et me räägime pidevalt võimsusest. Salvestuse juures ei tähenda võimsus midagi, tähendab ainult maht  kui palju tegelikult energiat saab salvestada ja kui pikaks ajaks seda jätkub.

See on kuus gigavatt-tundi, talvine tarbimine on Eestis kuskil 20 gigavatt-tundi päevas, seda on natuke vähe, eks ole.

Ja mis räägitakse nüüd akudest, et meil on 750 megavatti akusid rajamisel. Aga akud on minuti või tunni salvestus, nii et mitte mingil juhul ei ole need päästerõngaks.

Ja nüüd me jõuame selle juurde, et kui suur on meie reguleerimisvõimsus?

See sõltub meie tiputarbimisest. Tiputarbimine meil suureneb, järelikult on ka juhitavat võimust vaja tulevikus rohkem. Arengukavas käib selles osas asjade ilustamine, seal on kirjas, et 2035. aastani ikkagi 660 megavatti põlevkivijaamade võimsust  olemas.  

Kuulates aga Eesti Energiat,  poliitikuid ja rohelisi, siis tundub, et nii kaua põlevkivijaamasid ülal pidama ei hakata. Äärmisel juhul Auvere jaam peab vastu. Aga see on 270, mitte 660 megavatti. Arengukavas räägitakse 150-300 megavatise võimsusega gaasijaamast. 2027 on see on natuke ebareaalne aga enne 2030. aastat võib see turule tulla küll.   

Aga põhiülesanne on pandud ka ühe punkti alla, juhitavad võimsused saavad meil olema strateegilised reservid ja turult ostetavad võimsused. Me ikkagi väga palju praegu loodame ostmise peale. Loodame, et kui talvel pole tuult ja päikest, saame me kuskilt seda üle jäävat võimsust osta. Aga minul on lihtne küsimus, mis hinnaga me sel hetkel saame elektrit osta? Arengukavas selgeid lahendusi ei pakuta.

Arengukavas on ülestunnistus, et tegelikult me saame reservvõimsuse vajaduse korral loota põlevkivijaamade 3-5 plokile ikkagi kuni tuumajaama valmimiseni? Neid katlaid tuleb jumala pärast alles hoida, meeldib see kellegi või mitte?

Sada protsenti olen nõus sellega, et see on tõesti esimene ülestunnistus või faktidest lähtumine. Aga loomulikult tähendab see nendesse plokkidesse rohkem investeeringuid. See tähendab, et tegemist on puhtalt strateegiline reserviga ja selle eest tarbija maksab.  

Võibolla annab meil teha midagi sellist, mis võimaldab ka nende jaamadega turul olla, näiteks CO2 kinnipüüdmise arendamine. Kvoodikaubandusest kõrvale hiilida meil ei õnnestu. Aga CO2 püüdmise tehnoloogiat me ei saa arendada, kuna fossiilkütuste kasutamise keeld seda ei luba.

Seega vajame strateegiliste otsust, et põlevkivivõimsus peab vähemalt 2035. aastani säilima 660 megavatti piires. Aga see tähendab lisaks elektrijaamade säilitamiskuludele ka kaevanduste töös hoidmist.

Me teame, et tuuleenergia tootjad himustavad meie kõikide rahakotist suurt makset, et katta hinnapõrandat. Me räägime miljarditest eurodest aastani 2040. Kas meil on oht, et ka tuumajaam vajab hinnapõrandast läbikukkumise vältimiseks maksumaksja toetust?

Mingil juhul ei ole neil seda. Seda pole ka aruteludes ja dokumentides kõne all olnud.

Aga laiem küsimus puudutab investorite võrdset kohtlemist. Kliimaminister Kristen Michal ütles väga selgelt, et taastuvenergia skeemiga 4+4 lahendame ära salvestusprobleemid ehk salvestusvõimuste arendajad mingit dotatsiooni enam ei vaja. Niisiis käsitleb riik investoreid erinevalt.

Kui eesmärk on süsteemi koos hoida ja elektritootmise struktuuri laiendada siis kõikidel investoritel peaksid olema võrdsed tingimused,  eriti kui me toome siin mängu meretuulepargid.

Meretuuleparkidele plaanitavatest eelistest rääkides siis vähempakkumine peaks ju ideaalvariandis näitama seda kõige optimaalsemat hinda. Räägitud on kahest hinnast, maatuulel on vähempakkumise hind 65 ja meretuulel 110 eurot.  

Arengukava kirjutab nüüd otse, et meretuuleparkide dotatsioon peaks olema 100 eurot megavatt-tunnist. Noh, kui selline number on ette antud, siis on ju ebasünnis pakkuda vähem.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et Liivi laht on väga hea meretuule parkide rajamiseks ja selle elektri hind on piirides 40 kuni 50 eurot megavatt-tunni eest. Me pakume aga vähempakkumisele 100…

Lisaks tahame osta meretuuleparkide toodangu alates 2032. aastast, siis on meil meretuuleparke valmis üks-kaks, see tähendab, et konkurentsi ka ei ole.

Me oleme võtnud eesmärgiks nui neljaks aastaks 2030 toota elektrit põhiliselt ainult päikeseenergiast ja tuuleenergiast. See on võimalik, aga kas tarbija suudab selle kiirustamise kinni maksta?

Nüüd jõuamegi tarbijate jaoks kõige olulisema küsimuse juurde. Mis saab olema arengukava vaadates meie elektri hind aastatel 2030-2035? Ärme võrdle seda ülemöödunud aasta anomaalselt kõrgete hindadega, vaid lõppenud talve hindadega.

Turuhind ei muutu sellest kui palju Eesti rajatakse meretuuleparke või päikesenergiajaamu. Meil on arvamus, et rajame uusi parke, küll siis hind alla tuleb. Tegelikult on Eesti osakaal Nordpooli turul nii tilluke, et see eriti midagi ei mõjuta. Küll mõjutavad teiste riikide lisanduvad võimsused.

Võimatu on uskuda seda juttu, et riigieelarvest kompenseeritakse kõik salvestusvõimsused, reservide ostmised, võrgu tugevdamised  ja tuuleparkide võrkulülitamise liitumistasust 50 protsenti.

Arvata võib, et see asi läheb nagu igal maal on läinud.  Seal kus elektrimaksu ei ole, läheb see rahavajadus võrgutariifi. Minu lihtne arvutus ütleb, et võrgutariif tõuseb kuskil 35-45 protsenti ja taastuvenergia tasu tõuseb umbes kolm korda.

Arengukava arvutuste järgi on 2030. aastal elektri lõpphind 16,2 senti, 2035. aastal 17,4 ja 2040. 17,8 senti. Olen oma tarbimise kohta arvutusi teinud, praegu  on see koos maksude, võrgutasu ja taastuvenergiatasuga kokku 14,7 senti kilovatt-tunni eest.  Ma nagu päris hästi ei saa aru, kuidas see hind mul langeb. Nii aga arengukavas väidetakse.

Keskmine turuhind Nordpoolis ilmselt langebki, kas  just 90-lt 66 peale, nagu on prognoositud, aga hind langeb.

Tegelikult on keskmine hind üks väga rumal sõna, sest keskmine on saadud aasta lõikes, kus pool aega on ületootmine ja ülejäänud ajal on elektrist puudu. Puudujääk ja ületootmine tasandavad üksteist, kuid tarbija jaoks peaksime rääkima tunnihinnast.

Ja dotatsioonide puhul räägime ju ka tunnihinnast, dotatsiooni ei maksta aasta keskmise järgi, vaid nende tundide eest kus hind oli tootja jaoks nende väitel talumatult  odav.