Eelmise aasta viimastel päevadel avaldati riikliku tuumaenergia töörühma lõpparuanne, mis lahkab tuumaenergeetika kasutuselevõtu võimalusi Eestis. Maikuus alustati tuumaenergia kasutuselevõtu toetamise eelnõu arutelu ka riigikogus.

Diskussioonid koguvad hoogu ja on muutumas üha sisukamaks. Ometi on visad kaduma hirmud kaasaegse tuumaenergeetika tervisemõjude ja keskkonnajalajälje pärast. Räägime kolmest hirmuallikast: kiirgus, radioaktiivsed jäätmed ja tuumaõnnetustega seotud ajalooline taak.

Kiirgus

Tuumarajatisi kiputakse ikka kartma kiirguse pärast. Tegelikult ei erine töötava tuumajaama läheduses elava inimese kiirgusdoos oluliselt tavakodaniku omast. Inimese keskmine aastane kiirgusdoos on suurusjärgus kolm millisiivertit. Seda põhjustavad valdavalt erinevad looduslikku päritolu kiirgusallikad: loodusliku radioaktiivse gaasi radooni sisse hingamine, maakoores sisalduvate radioaktiivsete elementide mõju, kosmiline kiirgus.

Kaasaegsest tuumajaamast paari kilomeetri kaugusel elav inimene saab lisadoosi ca 0,001 mSv/aastas. See on väiksem kui ühest hambaröntgenist saadav doos.

Vähetuntud on fakt, et töötava kivisöe elektrijaama läheduses elava inimese lisadoos on paar suurusjärku suurem. Põhjuseks on kivisöes sisalduvad looduslikud radioaktiivsed elemendid, mis põlemise käigus atmosfääri jõuavad.

Sama fenomen on ka põlevkiviga. 2000. aastate alguses hinnati, et Eesti põlevkivielektrijaamade lähiümbruses võib lisadoos küündida kuni 0,02 mSv/aastas¹. Põlevkivielektri tootmismahtude vähenemine ja paremad filtrid õhuheite vähendamiseks on viimase 20 aasta jooksul olukorda parandanud.

Radioaktiivsed jäätmed

Tuumajaamas tekkivad radioaktiivsed jäätmed jagunevad kõrg-, kesk- ja madalaktiivseteks jäätmeteks. Peamine kõrgaktiivne radioaktiivne jääde tuumajaamas on kasutatud tuumkütus, seepärast kasutatakse selle jäätmetüübi koha tihti lihtsustatud üldnimetust tuumajäätmed.

Kesk- ja madalaktiivsed jäätmed tekivad tuumarajatise kasutamise käigus, kui tuumalõhustumise tulemusel vabanenud neutronid kiiritavad tuumareaktori südamikku ümbritsevaid materjale. Selle tulemusena muutub reaktorikorpus radioaktiivseks. Madalaktiivsete jäätmete näiteks on ka personali kaitseriietus, mis on kokku puutunud radioaktiivse materjaliga.

Tuumaenergeetika üle diskuteerides saavad enim tähelepanu tuumajäätmed, mille parimaks käitlusviisiks peetakse tänapäeval geoloogilist ladustamist. Kuidas üldse on tuldud idee peale matta tuumajäätmed maapõue sügavikku?

Tegelikult on toimiva lahenduse ette näidanud loodus ise. Aafrika läänerannikul Gabonis asub Oklo uraanimaardla, kus kaks miljardit aastat tagasi töötas looduslik "tuumareaktor" – looduses leidis aset uraani isotoobi U-235 lõhustumisreaktsioon, mida nüüdisajal kasutatakse tuumaenergeetikas energia saamiseks.

Tänapäeval selline olukord enam looduslikult tekkida ei saa, sest radioaktiivse lagunemise tulemusena on uraan-235 osakaal looduslikus uraanis liiga madalale langenud. Ometi on loodus meile niimoodi kätte mänginud kõrgaktiivsete radioaktiivsete jäätmete ladustamise eksperimendi, mis on väldanud juba kaks miljardit aastat.

Loomulikult ei ole tuumajäätmete ladustamine lihtne ülesanne. Geoloogiaekspertide hinnangul leidub Eesti geoloogilises aluskorras sobivate tingimustega alasid, kuigi lõppladustuspaiga rajamiseks on kindlasti vaja detailsemaid aluskorra uuringuid. Suurim mõttekoht on radioaktiivsete ainete liikumine jäätmepakendist välja ja nende potentsiaalne jõudmine põhjavette.

Tuumajäätmete geoloogilise lõppladustamisega on maailmas kõige kaugemale jõudnud meie põhjanaabrid. Soomlased alustasid geoloogilist uurimistööd 1980. aastatel ning on jõudnud 40 aastaga läbimõeldud lahenduseni, mis on juba sel kümnendil valmis tööd alustama.

Kui Eesti otsustab tuumaenergeetika kasutuselevõtuga edasi minna, võiks tuumaenergia töörühma lõppraporti kohaselt esimene tuumareaktor tööd alustada ligikaudu kümnendi pärast. Tuumajaama elueaks hinnatakse 60 aastat. See tähendab, et meil on ligi 70 aastat aega tarkust koguda ning uuringutega detailseks minna, et leida ohutu lahendus tuumajäätmete lõppladustamiseks.

Kesk- ja madalaktiivsete radioaktiivsete jäätmete käitlemisega peame Eestis ka praegu tegelema, sest Eesti riik on saanud Nõukogude Liidult päranduseks kaks tuumareaktorit Paldiskis, endises Nõukogude laevastiku tuumaallveelaevnike õppekeskuses. Kasutatud tuumakütus viidi siit küll 1995. aastal Venemaale, kuid meie riigi hooleks on jäänud reaktorikorpuste ohutu lõppladustamine ja rahaliste vahendite leidmine selle töö katteks.

Seega ei pea me tuumaenergia programmi alustamisel radioaktiivsete jäätmete käitlemise kompetentsidega nullist alustama. Suur vahe on ainult selles, et tänapäevase tuumaenergeetika hea praktika näeb ette, et elektri hinnas sisaldub teatud summa ka jäätmete käitlemise jaoks. Nii koguneb tuumajaama kasutusaja jooksul riiklikult hoitav fond, millest finantseeritakse radioaktiivsete jäätmete käitlust ja rajatise lammutamist.

Ajalooline hirm

Eestlaste kollektiivses mälus on endiselt 1986. aastal toimunud Tšornobõli katastroof. Miks ei peakski, sest ligi 5000 Eesti meest olid sunnitud osalema selle õnnetuse likvideerimistöödes teadmata täpselt, mis oli juhtunud, põhjalikust instruktaažist rääkimata.

Kümme aastat tagasi kaitsti Tartu Ülikoolis doktoritöö², mis uuris Tšornobõli Baltimaade veteranide tervist (kokku 17 000 meest). Uuringust tuli välja, et nende seas, kes kõige esimesena Tšornobõli lähetati, esines Baltimaade meesrahvastikuga võrreldes rohkem kilpnäärmevähki. Ülejäänud vähivormide esinemissagedus ning suremus oli Tšornobõli veteranidel sama, mis Balti riikide meesrahvastikul üldiselt. Küll aga esines Tšornobõli veteranide seas rohkem depressiooni, psüühika- ja käitumishäireid ning riskikäitumist nagu alkoholism ja suitsidaalsus. Selle taga on teadmatus ja hirm.

Hirmu, mis viib ülereageerimiseni, oleme näinud ka Ukraina sõja kontekstis. Zaporižžja tuumaelektrijaama vahetus läheduses toimuv sõjategevus on pannud inimesi Eestis apteekidest jooditablette nõudma.

Kaaliumjodiidi tablettide võtmine aitab tõepoolest vähendada kilpnäärmevähi tekkeriski, kui ollakse kokkupuutes radioaktiivse joodiga. Aga see saab aset leida vaid koheselt pärast õnnetuse toimumist tuumarajatise vahetus mõjuraadiuses, suure tuumajaama korra suurusjärgus 30 km raadiuses. Kaaliumjodiidi igaks juhuks võtmine on tervisele pigem ohtlik, sest see võib tekitada kilpnäärme ületalitlust.

Kaaliumi kogus, mis tabletist saadakse, võib viia kaaliumiliiani ja põhjustada südame rütmihäireid või lihasnõrkust. Õnneks on Eesti pädevad asutused – keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakond³ ning ravimiamet⁴ – sel teemal ka selgitustööd teinud, et teadmatusest tulenev ülereageerimine ei saaks võimust võtta.

Siiri Salupere on Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi kiirguskaitse teadur ja õppejõud. Omandanud TÜ-s doktorikraadi keskkonnatehnoloogia erialal. Salupere uurimisvaldkond on Eesti keskkonna radioaktiivsus.