Samal ajal, kui istekohad lennul Tallinnast Kuressaarde täituvad, teevad piloodid kokpitis viimast kontrolli ja vaid mõni minut hiljem on rattad õhus. Tallinn muutub kiiresti maketiks. Õhku tõusmisest umbes kümme minutit hiljem hakkab aga GPS-i signaal kõikuma.

GPS-signaali kadumine pole pilootide jaoks midagi uut. Viimasel ajal tuleb selliseid juhtumeid ette iga päev.

"Kas see kestab kaks minutit, kolm minutit või viis minutit, see sõltub päevast ja ilmast ja lennukõrgusest, aga enamjaolt siin, Kuressaare pool on seda jupi maad vähem, kui see põhiprobleem ikka Tartu kanti jääb, meil on ta kõrgel olles, madalale tulles see kõik taastub. Meid see segama ei hakka," rääkis NyxAiri piloot Tanel Pajo.

GPS on satelliitnavigatsioonisüsteem, mille omanik on Ameerika Ühendriikide valitsus. Seda hakati arendama juba 1970. aastatel ja üheks oluliseks nurgakiviks on maapinnast 20 000 kilomeetri kõrgusel asuvad 24 satelliiti.

"Nende pardal on täpsed aatomikellad ja põhimõtteliselt iga satelliit pidevalt saadab välja sellist signaali, et olen satelliit see ja see, ma asun praegu siin ja siin asukohas ja kell on nii palju. Ja kui nüüd maapealne vastuvõtja saab kätte vähemalt nelja sellise satelliidi signaalid, siis nende põhjal on võimalik välja arvutada, kuskohas sa asud ja siis lisaboonusena saad ka teada, mis täpne kellaaeg on," selgitas Tallinna Tehnikaülikooli vanemlektor Ivo Müürsepp.

Kosmoses pole ühendust elektrivõrguga ja saadav energia on üsna piiratud. Maa peale jõudvad signaalid on seega tegelikult väga nõrgad.

"Näiteks siseruumides seetõttu GPS ei tööta väga hästi ja samamoodi näiteks tiheda taimestiku all, kuskil kitsastel tänavatel ja kõikides sellistes kohtades võib signaal ära kaduda või siis olla nii kehv, et me ei saa enam sellist head asukohta," ütles Müürsepp.

Samal põhjusel on GPS-i ka lihtne segada. Maal asuv segaja tekitab lihtsalt tugevama signaali ja n-ö karjub üle kosmoses asuvad satelliidid. Internetis müüakse lihtsamaid segajaid paarisaja euroga. Osa töötab patareiga, teisi saab panna auto sigaretisüütajasse.

"See on pigem mõeldud selleks, et kui summutada signaali kuskil mõnekümne meetri ulatuses, näiteks olete jalavõruga vang ja üritate kuskile ära hiilida. Aga suuremad segajad, mida kasutatakse turvakaalutlustel ja sõjalistel kaalutlustel, on kindlasti veidi keerukamad ja kallimad seadmed, aga midagi väga keerulist seal muidugi ei ole," rääkis Müürsepp.

Venemaa segajad, mis on tekitanud GPS-i ühenduse probleeme nii Eestis kui ka naaberriikides, paigutatakse tavaliselt kõrgematesse kohtadesse, näiteks mobiilsidemasti. Tehniliste andmete järgi peaks see katma umbes 25-kilomeetrise ala, aga neid saab ka mitu tükki kokku panna, et tekitada suuremaid piirkondi.

"Ega seda segamist väga hästi piirata ei saa. Alati aitab allika väljalülitamine, aga kuna see allikas asub n-ö võõrriigi territooriumil, siis on see raskendatud. Antud juhul seda valdkonda reguleerib rahvusvaheline telekommunikatsiooni liit, mille liige on nii Eesti kui ka Venemaa. Neil on põhikirjas punkt, et oma naabritele sa raadiohäireid põhjustada ei tohi ja neil on ka mehhanismid, kuidas nende häirete vastu võidelda," rääkis tarbijakaitse ja tehnilise järelevalveameti (TTJA) sagedushalduse talituse juhataja Erko Kulu.

"See on üsna raske piirata. Üks hea viis ongi puhtalt n-ö geograafiat ära kasutada. Kui segaja jääb n-ö maakumeruse silmapiiri taha, siis signaal lihtsalt ei ulatu meieni. Seetõttu ka meil siin maapinnal segamine ei ole tajutav," ütles Müürsepp.

Seega seda muret ei tohiks olla, et keegi jääks piiriäärses metsas segaja tõttu GPS-i signaalist ilma ja eksiks ära.

"Inimestelt – nii palju, kes metsas matkal käivad jne – selliseid teateid ei ole meile, TTJA-le laekunud. Paaril korral on küll olnud, kus on paar droonilennutajat teada andnud, et nad on mingeid häireid kogenud ja korra on ka olnud eraettevõtjaid, kes geolokatsiooni teenust pakuvad. /.../ Droonidele võib-olla pigem sellepärast, et nad lendavad kõrgemal, aga seal on ka tõenäoliselt roll selles, et droone väga lähedal piirile ei tohi lennutada, seega see mõju ei ole nii märkimisväärne," rääkis Kulu.

Lennukite GPS-i häired on samuti tingitud sellest, et nad lendavad kõrgel ja nende otsenähtavuspiirkond on lai. Kuigi NyxAiri piloodid on probleeme täheldanud iga päev, siis on lõpuks GPS alati tagasi tulnud ja neil on õnnestunud maanduda.

"Lähenemisel on see ikka väga oluline. Siin, Kuressaare pool seda asja ei ole, aga muidu me oleks täpselt samas seisus Tartuga, kui me oleksime lähemal piirile," sõnas Tanel Pajo.

Finnair peatas GPS-i häirete tõttu Tartu lennud esialgu kuuks ajaks. Pole välistatud, et see aeg võib venida. Arutluse all on olnud erinevad lahendused, sealhulgas kõrgemat kvalifikatsiooni nõudev lennujuhtimine, kuid praegu on otsustatud edasi liikuda raadiomajakate paigaldamisega, mis Pajo sõnul kunagi kokkuhoiu ja uute süsteemide lummuses ära korjati.

"See ongi selle probleemi lahendus tegelikult. Siis meil pole GPS-i põhiseid maandumissüsteeme vaja kasutada ja siis ongi, läheb back to basics (ingl k - tagasi juurte juurde) nagu öeldakse – vanasse aega tagasi ja kõik sobib," ütles Pajo.

Piloodi sõnul on võimalik maanduda ka visuaalse vaatluse põhjal, kuid mitte alati. Seetõttu on arusaadav, miks pidid Finnairi piloodid kahel korral Helsingisse tagasi pöörduma.

"Eks Tartuga on vist probleem see, et see on öösel. Öösiti pilootide jaoks see lennuväli on uus. Rajavalgustus ka, ma ei oska öelda, kui hea seal on. Kindlasti olid seal nendel päevadel, kui ära jäi, ka pilvisus ja lihtsalt ei olnudki midagi poistel teha seal," arutles Pajo.

Ilusa ilmaga poleks ka visuaalne maandumine mingisugune probleem.