Liikluse piirkiirusest rääkimine ja eriti veel nende kritiseerimine ei ole sünnis. Tundub, et see on suisa tabuteema. Sest see, kes kiiruse piiramise pärast pahandab, oleks justkui krooniline kihutaja.

Mina aga julgen nüüd tabu ette võtta, sest pole sel sajandil ühtki kiirustrahvi saanud. Nii kostangi päris pahuralt, et on viimane aeg lõpetada aina ohjeldamatuks muutuv ja jaburana tunduv uute kiiruspiirangute kehtestamine. Olen veendunud, et liigsed ja arusaamatult muutuvad piirangud teevad liikluse ohtlikumaks. Mitte ohutumaks. Absurdi tipuna pole piirajail endilgi täpselt aimu, mida, kui palju ja kus on piiratud. Aga, mina, maamees, pean linna sattudes piirangutega pusima.

Vanasti oli laias laastus sott selge: asulas ja linnas sõidame 50 km/h. Maanteedel sõidame 90 km/h. Kui on teeremont, näiteks pindamine, siis pannakse üles piirkiiruse märk 30.

Aga nüüd võib linna ühes tänavas olla piiriks 30, järgmises 40, siis edasi 50. Aga korraga tuleb sul uhada 70 km/h, et mitte liiklust takistavaks tropiks saada. Siis sõidad linnast välja, vajutad gaasi, aga äkitselt näed, et lubatud kiirus pole mitte 90 vaid hoopis 80. Oh, tule taevas appi, milline segapudru!

Loomulikult õpib linnarahvas oma piirkonna märgid pähe ja saab hakkama, aga maainimesel on sekeldust kuhjaga, sest linnas liigeldes on vaja jälgida tuhandet pisiasja ja nii võibki uus piirang märkamata jääda. Nii muutungi eeskirjarikkujaks, ohtlikuks liiklejaks.

Eriti absurdne ongi aina lisanduvate kiiruspiirangute taustal see, et kiirust piiravad omavalitsusedki ei tea, kus ja mida on piiratud. Saatsin kirjad nii Tallinna kui ka Tartu pressiteenistusele sooviga saada nimekirja kõigil nende linnade teedel-tänavatel kehtivatest kiiruspiirangutest. Vastus tuli mõlemast linnast umbes ühesugune: kõikide kiiruspiirangutega kaarte ja tänavate nimekirju pole avalikkusele jagamiseks olemas. Seega piirangud on, aga avalikult mitte.

Pole olemas ka arve, et kui palju kiirust piiravaid liiklusmärke on linnadesse paigaldatud. Küll sain ühelt liiklusmärkide tootjalt teada, et ühe märgi hind on 200 eurot. Eks edasi saab ise arvutada.

Õnneks pole ma ainuke mõistusepäraste ja loogiliste piirangute soovija. Nii näiteks andis mulle pärimise peale selge vastuse politsei liiklusjärelevalvetalituse juht Taavi Kirss: "Politsei toetab igati selgemat liikluskorraldust. Linnades võiks olla rohkem territoriaalseid kiirusepiiranguid. Mitte nii, et igal tänaval erinev piirang. Lisaks võiks maanteedel olla ühetaolisem lähenemine kiirusepiirangutele."

Mõistlik jutt. Paraku ei pea politseiga aru pidama need, kes kehtestavad linnade-asulate eri tänavates eri kiirusi. Märk üles ja olekski nagu ohutus tagatud.

Eesti on nii väike, et see, kas jõuad ühest paigast teise 80 või 90 km/h sõites, ei oma suurt tähtsust. Linnaski võib vabalt sõita 40-nega. Mina igatahes olen nõus sõitma pigem ühtlaselt ja aeglasemalt. Mitte pidevalt sahmima eri lubatavuste ja keeldude keskel.

Kõige enam olen olnud kiirustega hädas Paide ja Türi vahel teel, kus märgid 50, 70 ja 90 muudki vahetuvad. Jõuad vaid 90 km/h sisse võtta, kui korraga avastad, et oled liiklushuligaan, ületades kiirust, mis on muutunud 50-neks. Lased kiiruse alla ja äkitselt avastad enda selja tagant närviliste kohalike sohvrite trobikonna. Nad arvavad, et just sina oled maailma kõige suurem, tropp, liikuse takistaja.

Kes soovib, võib maa-ameti kaardirakendusest üles otsida ülemaaliste piirkiiruste kaardi. Võib seda vaadata ning sealt suurt ja sisulist sõnumit, et mitte öelda mõistusepärasust otsida. Ikka võib, aga raskeks läheb, sest piiranguid näib olevat tõesti liiga palju. Rahuliku ühtlase kulgemise asemel domineerib mõnes paigas soov muuta kiirust iga paari kilomeetri järel. Mul on raske uskuda säärase sahmimise ohutusse. Aga palun, veenge mind ümber. Aga mis juhtuks siis kui keelaks keelumärgid ära? Vähemat nendega ülepingutamise.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus