Tõukun jutus USA Johns Hopkinsi Ülikooli hiljutisest kogumikust Ukraina sõja teemal ("War in Ukraine. Conflict, Strategy, and the Return of a Fractured World" ed by Hal Brands, 2024). Väljaandes hinnatakse sõja algeid, arengut ja mõjusid. On ka mõni nähtus, mis levinud laiemalt, kahjuks.

Sissejuhatusena märgitakse üllitises, et jutuks oleva sõja algus võimendas sel sajandil juba nähtavaks muutunud suurvõimude võitlust. Sõda muutis alliansse, süvendas globaalseid lõhesid ja põhjustas majanduslikku segadust kogu maailmas. Nagu hiljutisest pandeemiast oleks veel väheks jäänud.

Ukraina on olnud kahetsusväärselt kaasaja iga suurema globaalse kokkupõrke keskmes, olgu siis tegemist külma või kuuma sõjaga. Ukrainal on rikas mullastik, maavarad, strateegilise tähtsusega Musta mere rannajoon ja eelkõige on ta Euraasia murdepunkt, kus ääreala kohtub süda-ala ulatuslike tasandike ja rikkalike varadega, mida valitseb Venemaa.

Vladimir Putini eesmärk hävitada Ukraina juhtkond ja lõpetada selle rahva olemasolu oli ja on mõeldud purustama kogu rahvusvahelise korra reeglistikku. Siht on alustada uut ajastut, kus uusimperiaalsed jõud saavad askeldada täiesti avaliku röövellikkusega.

Sõda viitab ka topelt nurjumisele. Putin ei suutnud suruda Ukrainat lühisõjaga kuulekusele ja lääs ei suutnud agressiooni ära hoida ega tõrjuda. Külma sõja ajal oli mingil hetkel Korea sõda vaba maailma koondaja, nüüd on Ukraina sõjal olnud vähemalt ajutiselt sarnane mõju.

Sõda jagas riigid mitmesse rühma ja kahe tingliku vastasleeri osas toimus jõudude koondumine, kuid osa lõdvalt seotud riike, nagu Brasiilia, Indoneesia, India, Saudi Araabia ja veel mõned, ei soovinud poolt valida. Tekkis uus mitteühinemisliikumine: kaks koalitsiooni hakkasid otsima toetajaid ka selles amorfses riikide grupis.

Nüüd ühest kirjutisest kogumikus, mis ilmestab algul märgitud kahetsusväärset trendi. Jutt on Stephen Kotkini analüüsist. Ta leiab, et sõda on halb mõlemale poolele ja seetõttu on Ukrainal vaja relvarahu. Ukraina olukord on raske, kuna lääne toetajate varud piiratud ja hävitatut ei suudeta asendada.

Seega on Ukraina jaoks vältimatu kiire relvarahu ja sõjategevuse lõpetamine. Ukraina peaks küll saama Euroopa Liidu liikmeks ja saama ka julgeolekutagatised, kuid need viimatimainitud on lahtine küsimus. Soodsatel tingimustel relvarahu saavutada olla Ukrainal võimatu.

Kuna ükski riik ei suutvat lüüa ühte maailma kahest võimsaimast tuumariigist. Ka USA jaoks oleks lõputu kurnamissõda Ukrainas vastuolus strateegilise loogikaga.

Selliseid mõtteavaldusi olen kohanud mitmel pool lääne meedias. Et Ukrainal pole võimalik võita ja seetõttu nõustugu sellega, mida rahuks pakutakse. Nagu ka väiteid, et Venemaad ei olegi võimalik võita. Anne Applebaum toob omas kirjutises samas kogumikus ka näiteid taolistest seisukohtadest. Nagu endine USA saadik Moskvas Jack Matlock, kelle sõnul NATO tegi vea juba sellega, et laienes. Heritage Foundationi juht Kevin Roberts aga süüdistas sõja puhkemises NATO relvatäristamist ja nii edasi.

Applebaum toonitab, et peaksime hoopis abistama ukrainlasi sõdida nii, nagu sõdiksime ise. Aeg oleks aga mõelda lisaks ukrainlaste abistamisele ka sellele, et Venemaa peaks lahinguväljal lüüa saama. See on, muide, midagi, mida paljud lääne poliitikud miskipärast ei soovi välja öelda. Applebaum kirjutab ka, et lüüasaamine sõjas avaks Venemaale võimaluse enesehinnangu muutmiseks või suureks pöördeks. Sõjalise kaotuse järel on seda Venemaal varemgi juhtunud. Ehk erinevalt Kotkinist ei arva Applebaum, et Venemaad ei ole võimalik võita.

Omaette teema on selle sõja puhul küsimus tuumarelvast, sellega ähvardamisest ja neile ähvardustele reageerimisest. Francis Gavin pakub oma analüüsis, et tuumarelva kasutamine on binaarse olemusega: te kas detoneerite tuumapommi või mitte. Siin ei ole enam juttu sõjategevuse intensiivsuse suurendamisest või vähendamisest.

Tuumarelva omamisel tekib suur kiusatus bluffida, ehk valetada tegelike kavade kohta. Seejuures võib bluffija eeldada, et teine pool on vastutustundlik ning annab järele isegi juhul, kui on tugevam. Lihtsalt selleks, et vältida tuumakatastroofi vallandumist.

Teoreetilises olukorras, kui Vene kasutab tuumarelva, võib ühe variandina järgneda õuduses maailma nõue lõpetada tuumakriis ja sundida Ukraina kõnelustelaua taha Vene poole nõudmistele järele andma. Kuid on ka teine variant. Tuumarelva kasutamisega kaotaks Venemaa globaalselt igasuguse toetuse, sealhulgas ka Hiinalt, ja osutuks täiesti isoleerituks.

Lääs võiks seepeale kasutada kõiki konventsionaalseid ja kübervahendeid, et Vene sõdimisvõime halvata. Osa Venemaa ühiskonnast ja isegi eliidist võiks tõusta režiimi vastu. Me oleme selles osas siiski teadmatuses ja pelgad ennustused on halvad abilised.

Seni ei ole strateegiline tuumatasakaal veel ilmselt rolli mänginud ja ei ole veel näha ka soove tuumarelva omandamiseks riikide poolt, mis Ukraina õppetunni najal näeksid selles turvatagatist. Ehk tuumarindel vaid pisut säriseb...

Vene liidrite puhul ei ole vastasseisust läänega tagasi pöördumist näha. Putini eesmärk hävitada Euroopa julgeolekukorraldus püsib muutumatuna ja selleks suurendab ta ka sisemist sekkumist ning survet lääne ühiskondades. Putin on delegeerinud jõu kasutamist ka allapoole, kuberneride tasandile ja lubanud rahvuskaardile raskerelvade omamist. Lisaks saabub rindelt palju häiretega noori mehi.

Kui see kõik ajaloolisesse konteksti panna, siis mõnede analüütikute arvates võib Putin ametist lahkuda ka mitte surma, vaid altpoolt tõusvate probleemide, nagu kodusõja, tõttu. Igal juhul tasub läänel kogumiku kokkuvõttena valmistuda pikaks vastasseisuks agressiivse ja ettearvamatu Venemaaga.