Täiemahuline sõda on Ukrainas kestnud üle kahe aasta ja väsimusmärgid on ilmsed. Usun, et ka suur osa lugejatest tunnetab, et praegu on väga raske aeg nii majanduslikult kui ka psüühiliselt ja parem oleks, kui see kõik saaks läbi.

Seetõttu pole ka ime, et ühes või teises Euroopa riigis või parteis on meeleolusid, et vaja on rahu iga hinna eest. See teema kerkib esile ka europarlamendi valimiste debattides. Euroopa parteide esinumbrite hiljutises valimisdebatis Maastrichtis ütles vasakpartei kandidaat Walter Baier otse, et kuna lahinguväljal lahendust ei paista, siis tuleks otsida poliitilisi lahendusi. See tähendaks rahu Vladimir Putiniga.

Eestis on kõige põhjalikuma ülevaate erinevate riikide valijate meeleoludest teinud professor Mati Heidmets Delfis. Tema sõnum on, et vastavalt paljude riikide valijauuringule tahavad valijad rahu ja valija mõttemaailm jõuab varem või hiljem ka poliitiku pähe, arvutisse ja otsustesse. Emotsionaalselt ollakse küll koos Ukrainaga, aga rahu, inimõigused ja inimelu väärtustamine on kõige tähtsamad, seega tuleb otsida mittesõjalisi lahendusi.

Eestis peaks samuti praegu fookusesse tõusma "kestva rahu sisu ja tähendus". Põhjus on Heidmetsa järgi sügavalt euroopalik. Kui kaalul on inimelud, räägitakse läbi ka vanakuradiga, eriti kui see elab naaberkorteris ja teil on ühised veetorud. See vanakurat on ilmselt Putin, sest kellegi teisega Venemaal rääkida pole mõtet.

Kõigile see seisukoht paljudele ilmselt vastuvõetav ei ole, sest järgnevatele küsimustele pole lihtne vastust leida.

Rahvusvaheline kriminaalkohus on rohkem kui aasta tagasi esitanud Putini suhtes vahistamismääruse, ta on tunnistatud sõjakurjategijaks laste röövimise pärast. Huvitav oleks teada, kuidas see otsus tagasi keeratakse ja kes ütleb, et "Vabandust, Vladimir Vladimirovitš, me eksisime ja laste röövimine ei ole enam Euroopas kuritegu."

Samuti oleks huvitav ette kujutada, kuidas pärast seda kujuteldavat rahu saaks eurooplased ukrainlastele näkku vaadata. Neile tuleb ju öelda, et meil sai valijatel tuju otsa ja katsuge nüüd kuidagi ise hakkama saada. Me küll lubasime teile Euroopa Liitu ja NATO-t, aga Euroopa mees annab sõna ja Euroopa mees võtab sõna ka tagasi.

NATO maade sõjaliste kulutuste eelarve on 18 korda suurem kui Venemaal ja tohutu ülekaal on kõigis relvastuse liikides. Kui nüüd Euroopa püksid sõeluvad püüli nii, et kukuvad juba ette jalast ära, siis tundub see küll olevat veidralt mehine käitumismudel.

Arvestada tuleb sellegagi, et kriiside ajal on meeleolude kõikumised väga suured. Need küsitlused, milles paljude riikide valijad oma suurt rahumeelsust väljendasid, tehti enne USA 61 miljardi dollari suuruse Ukraina abipaketi jõustumist. Paanika, mis sellele järgnes Venemaal, oli selge tõestus, et löödi valusasse kohta. Praegune küsitlus võib näidata midagi muud.

Kõige tähtsam on ajalooline kogemus. Diktaatoritega rahu tegemine tähendab pea alati tulevast sõda. Inglise peaminister Neville Chamberlain tõi enda arvates 1938. aasta septembris Adolf Hitlerilt Münchenis küll rahu, aga tegelikkus oli teine. See tema rahu tähendas kümnete Euroopa riikide, teistes hulgas ka Eesti siledaks pommitamist. Huvitav oleks kuulata argumente, mis veenaksid usutavalt, et Putin on praegu rahuarmastavam kui Hitler 1938. aastal.

Eeltoodud argumendid on paindliku poliitilise südametunnistusega muidugi ümber lükatavad, aga meie siin ei peaks sellega kaasa minema. Jällegi lähtuvalt kogemusest.

34 aastat tagasi viis juhus mind kokku vanaprouaga, kes oli Siberi laagrid läbi teinud. Ta rääkis, kuidas pärast baaside lepingut 1939. aastal tuli tema politseinikust mees Narva piirilt koju ja nuttis, peopesades küüntest verepiisad. Eestis said paljud aru, mida tähendas hääletu alistamine ja mehed tahtsid sõdida, saagu mis saab. Aga poliitikud olid otsustanud teisiti ja Vene väed lasti oletatava rahu nimel sisse. Tulemusi teame...

Õnneks tundub praegu, et enamik Eesti poliitikuist on siiski täis otsustavust ja orkester ees Vene vägesid enam üle Eesti piiri ei lasta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.