Ligi: Tsahkna jutt jõhkratest kärbetest tekitab minus õõnsa tunde

Euro tuleku eel kärbiti korraga eelarvet suurusjärgus, mis vastaks praegusele eelarvedefitsiidi protsendile – 2009. aastal oli kärpe suurus lausa üheksa protsenti SKP-st, ütles toonane rahandusminister Jürgen Ligi. Praegu soovitav kärbe on vaid 0,4 protsenti ja isegi selle läbiviimine on Ligi sõnul keeruline, sest valitsuskoalitsioon ei ole tegus.
Rahandusminister Mart Võrklaev ütles, et juba enne jaanipäeva võetakse vastu negatiivne lisaeelarve suurusega 175 miljonit eurot. Te olite 2008-2009 toonaste suurte riigieelarvekärbete üks autoritest. Kui realistlik on 175 miljonit eelarvest maha nüsida?
See on komakoht võrreldes sellega, mida me tegime 2008. Toona ju samamoodi kevadel selgus, et raha ei laeku. Tookord oli muidugi olukord teine, meil oli tegus koalitsioon ja oli ka selge eesmärk eurokriteeriumit täita.
Aga 2008. aastal krokodillide komisjon kärpis suurusjärgus neli-viis protsenti SKP-st, mille võrra eelarvet parandati. Need ei olnud küll kõik vähendamised, vaid ka kulutuste kasvu äralõikamised.
2009 oli kärbe võrreldes varem planeerituga lausa üheksa protsenti SKP-st, nüüd on laual 0,4 protsenti. Ja praegu on kogu defitsiit neli-viis protsenti sõltuvalt sellest, millist prognoosi vaatame. Toona kärpisime kaks korda rohkem! Ja praegu ei üritatagi ju kogu defitsiiti likvideerida.
Kärpe realistlikkus sõltub väga palju oludest: kui tegus on see koalitsioon, kui mõistev on ühiskond. Siin on palju stigmatiseerimist. Meile räägitakse tihti Reformierakonna dogmadest. Aga tegelikult me ju rikume praegu kehtestatud eelarvereegleid.
Eelarvetasakaal ei saa olla ühe erakonna dogma, vaid see on lihtsalt vastutustunde küsimus ja küsimus sellest, kui palju valitsus endale lubab. Vaimsus on praegu teine: meie poolt toona kehtestatud eelarvereeglid on tühistatud. Isegi lõdvemaks lastud ajutisi reegleid ei suudeta täita. See kõik pärsib ka kokkuleppeid.
Ma ei ole valitsuse liige, kuid tundub, et valitsuses kistakse eri suundadesse. Napib seda tunnet, et see on meie ühine asi, et kärped tuleb ära teha.
Te ütlesite, et toona oli tegus koalitsioon. Seega te ei pea praegust valitsuskoalitsiooni tegusaks? Kusjuures mulle tundub, et ühiskond on oma suhtumist kärbetesse muutmas. Tegelikult inimesed saavad aru küll, et olukord on halb, aga valitsusest ei tule konkreetseid ettepanekuid.
Inimesed saavad, jah, natuke rohkem nüüd aru. Aga kuni otsused on langetamata, siis ma arvan, et seda ei tasugi valitsuselt oodata, et nad ainult räägiks eelarvest. See ajabki inimesed närvi veel rohkem.
Aga koalitsiooni tegususest rääkides, siis seal on ikkagi väga palju kogenematust ja väga vähe sellist meie-tunnet. Ei räägita valitsuse nimel, vaid alustatakse lauseid erakonna nimetamisega. Sotsid ei ole enam need mõõdukad, kes vaatasid asja riiklikult, praegu rohkem kistakse oma valdkonna poole ja näidatakse oma erakonna nägu.
Ma ei tea tegelikult, kas valitsusruumist tuleb ühel hetkel ka rohkem Eesti riigi peale mõtlevaid sõnumeid, mitte ainult oma erakonna peale mõtlemist.
Hea näide on tegelikult sotsiaaldemokraatide juht ja siseminister Lauri Läänemets, kes teisipäeval ERR-ile antud intervjuus ütles, et kärpimise ambitsiooni tuleb tõsta. Aga mõned laused edasi hakkas ta rääkima, et siseministeeriumi haldusala kärped tähendaksid seda, et idapiiri ehitus jääb seisma, päästevõimekus langeb ehk siis hilisem jutt oli varem öelduga risti vastupidine.
Ma ei kuulnud seda intervjuud, aga tema kohta kõlab see juba lootustandvalt, et vähemalt kärbetest ollakse valmis rääkima.
Sotsidel ongi alati kulutamise soov kõige suurem, aga kui ma jälle ikka kuulan Eesti 200 esimeest Margus Tsahknat jõhkratest kärbetest rääkimas, siis mul läheb seest õõnsaks. Temalt ei tule enam ammu loogilist juttu. Kuulasin just ühe terve intervjuu ära. Seal olid ainult retoorilise hõiked, muu jutt oli loogikavigu täis.
Minus see kindlustunnet ei tekita, aga hoian pöialt, et äkki saadakse valitsuses hakkama.
Kärpevalikud omakorda on ju keerulised. Öelda lihtsalt, et üle välja ja võrdselt, on ebaloogiline. Paljude inimeste põhisissetulek, näiteks pensionid või vanemahüvitis, neid ei saa teistega võrdselt kohelda. Need indekseeruvad tagurpidi, kui ajad on halvemad. Küll aga on palju selliseid asju, mis indekseeruvad ainult ülespoole või on lubadustega üles kruvitud.
Abstraktselt rääkides: kui saaks, siis ma annaks valitsusele soovitusi küll. Aga väljaspoolt ma ei näe inimestele silma ega taju seda, kui siiras keegi on ja kui valmis on tegelikult kärpeid tegema.
Kõik Reformierakonna ministrid käivad esmaspäeva hommikuti riigikogu fraktsioonis oma töödest tavaliselt rääkimas. Kas te näete rahandusminister Mart Võrklaeva silmis sära ja otsustavust kärpeid teha?
Mina arvan küll, et temas tahtmine on olemas, aga eks ta ole läbipekstud olemisega, kui inimlikus mõõtmes rääkida. Pigem ta ikkagi tahab tõestada, et oma ameti kannab auga välja.
Kui läheb kulude suurendamiseks, siis on ta koos teiste Reformierakonna ministritega üksi ja praegu on ta pigem ikkagi praktiliste sammude liider.
Iseasi, et ma ei ole kõigega nõus, mis nad välja on pakkunud. Mõnes kohas ütlen neile ka, et otsitakse valest kohast.

Mis on need õiged ja valed kohad teie arvates?
Ma ei ütle küll, kelle suust, aga on kõlanud näiteks seesama pensionite vähendamise jutt või vanemahüvitise korrigeerimine. Need on valed valikud, need on ise sõltuvad teistest kuludest ja tegemist on inimeste põhisissetulekuga.
Aga universaaltoetusi miskipärast vähendada ei saa, see ei olevat võimalik. Minu arust on see vägagi võimalik: ei peaks jagama kõikidele ühesugust toetust. See on jamps, see on ebaaus, ebasiiras ja lihtsalt laiskus.
Milliseid toetusi te silmas peate?
Rääkisin perepoliitikast, kindlalt tööl käivate inimeste toetamisvajadus on tunduvalt väiksem. Tööealine inimene ideaalis rahalist tuge tegelikult ei tohiks saada sularaha kujul, kui riigi olukord on selline, nagu ta on.
Aga seal valmisolekut, ma kardan, napib. Aga eks me võitleme edasi. Eks ma mõne asja olen vast ära ka veennud.
Kui palju selle kärpimisjutu taga paistab hoopis europarlamendi valimiste kampaania? Koalitsioonierakonnad said nüüd viigilehe rünnakute vastu, kui neid süüdistatakse eelarve hooletusse jätmises. Margus Tsahkna jõhkrate kärbete jutt näitabki valijatele tema vastutustundlikkust?
Ma ei ole selles kindel, aga ma ei panustada ka sellele, et valimised ei ole süüdi. Tsahknal on probleem, sest on suur tõenäosus, et nad ei ületa valimiskünnist. Ja seal künnise piiril ikka tekivad paanikahood. Täitsa tuleb mõista neid.
Ülejäänud valitsus vist ei ole otseselt valimistest mõjutatud. Tegelikult valitsuse ja riigikogu liikmete tegevusele europarlamendi valmistel osalemine nii palju ei mõju. Kuigi võidakse tõesti tulla mõnikord vastu palvetele mingil hetkel suu rohkem koomal hoida.
Ekspeaminister Andrus Ansip eelmisel nädalal ütles, et korralike kärbete jaoks on tegelikult vaja uut valitsust. Ja peaminister võib-olla läheb üldse Brüsselisse Euroopa Komisjoni volinikuks. Kõiki neid keerulisi ja väga vastikuid valikuid on palju lihtsam teha uutel inimestel. Te olete selle väitega nõus?
Kindlasti mitte. Uute inimestega ei ole lihtsam, nende sisseelamine on äärmiselt keeruline.
Ja praegu käib ikkagi kõige halvema ära hoidmine. Kust see seltskond peaks võetama, kes sujuvalt sisse elab ja asjad ära teeb?
No näiteks teie erakonnkaaslane Aivar Sõerd, kes on poliitikutest üks parimaid rahanduse asjatundjaid?
Aivar ei ole kriisieelarveid kokku pannud, tema on teinud eelarveid siis, kui raha tuli kohutavalt peale. Ma ei panustaks sellises kontekstis buumiaegsele minevikule. Meil on eksrahandusministreid palju, aga asi ei olegi rahandusministri isikus. Asi on ikkagi selles, mis on võistkonna valmisolek. Kui võistkond on valmis, siis ei oleks see määrav, kes on minister.
Aga võistkonna valmisolekut parandab vahest mõne liikme väljavahetamine? 2009 jalutasid ka toonased sotsiaaldemokraadid valitsusest minema, vähemusvalitsus otsis toetust opositsiooni seast. Nüüd saab seda ju korrata, et jätkate Eesti 200-ga enamusvalitsusega ja otsite toetust opositsioonist?
Ma ei näe ka opositsiooni tegusamana. Tookord see õnnestus, aga praegu on pigem see parlamendi ülekaalu suurus väga tähtis. Seega ma ei spekuleeri valitsuse vahetamise teemal.
Valitsusvahetus on tegelikult tohutu trauma rahandusele, alati kõik ajavad selja sirgu ja hakkavad jällegi oma asja ajama. See on väga traagiline, ma olen seda näinud.
Rahandusinimesena ma igatahes olen valitsuse laialimineku pärast väga mures. Kõik need laialiminekud ja uuesti kokkutulekud on lõppenud väga kuluka vorstikauplemise, väljapressimise, iseenda näitamisega, aga mitte riiklike otsuste tegemisega.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi