Kolmapäeval asetati nurgakivi Rail Balticu Ülemiste reisiterminalile, mille ehitamine maksab umbes 50 miljonit eurot. Kas praegu on õige aeg ehitada raudteejaamasid või peaksime me keskenduma millelegi muule?

Me peame kusagil alustama ja kusagil lõpetama. Kui mu partnerid Eestis ütlesid, et nad on ääremaal, siis mina ütlesin, et te pole ääremaal, te olete alguses. Me tahame ühendada raudtee algus- ja lõpp-punktid enne, kui me ühendame selle Soomega. Minu jaoks on see suur Euroopa visioon.

Muidugi meil on raudteejaamasid vaja. Aga meie mure on, et meil oleks hea planeerimine ja tegevuskava, et põhitrass 2030. aastaks valmis saada. Mitte igal poolt kaherööpmelisena, aga et seal oleks rongid ja inimesed nendes rongides.

See sõltub võimekusest ehitada, aga see on seotud ka eelarvega. Me teame nüüd, erinevalt projekti algusest, täpsemat kuluprognoosi. See prognoos näitab tohutu suurt summat, aga reaalsuses on see tõenäoliselt väiksem. Meil on nüüd olemas võrdluspunkt, et alustada ning et pidada aru ettevõtetega ja näha, mis osa on Euroopa Komisjonil, mis osa on igal liikmesriigil ning mida tuleks otsida erasektorist.

Rail Balticu projekti eelarve on drastiliselt kasvanud. 2017. aastal uskusid Balti riigid, et kogu projekt on võimalik lõpetada 5,7 miljardi euroga. Nüüd me näeme, et kui me tahame projekti muutmata kujul ellu viia, maksab see umbes 25 miljardit eurot. Kui me projekti kärbime, maksab see võib-olla 15 miljardit. Mida me planeerimise faasis valesti tegime? Rail Baltic kallines üldisest inflatsioonist oluliselt kiiremini.

Alguses oli meil kõigest hinnang, mitte hind. See ei võtnud arvesse kõiki keskkonnaküsimusi, tehnilisi küsimusi, meil ei olnud võrdlusandmeid. Nii et see oli tõesti ainult hinnang. Ma olin kohe kindel, et see ei jää lõplikuks hinnaks.

Me kaotasime ka palju aega liikmesriikidevahelisteks aruteludeks. Ka see on väga kulukas, kui nõnda palju valitsemise ja paljude teiste asjade üle arutada.

Aga asi oli ka selles, et eri riikides erinevate parameetrite ja reeglite kohaldamine muudab taolise piiriülese taristu rajamise kolme riigi seadusandluse tingimustes väga keeruliseks.

Näiteks Leedus ei olnud maa omandamisega probleeme. Aga Lätis ei olnud meil selleks vajalikku seadust. See võeti vastu alles hiljuti. Nii et maade omandamine jäi väga hiljaks. Ja projekti hinna arvutamine, kui sa maa hinda ei tea, on keeruline. Sul võib olla mingi ettekujutus, aga see pole täpne.

Aga lõpuks, kui ma arutan projekti maksumust ehitusel töötavate ettevõtetega, siis nii, nagu me Eestis näeme, on hinnad oodatust väiksemad. Ehk me teame, et praegune hinnang esimese faasi maksumuse kohta muutub. See pigem ei kasva, vaid tõenäoliselt kahaneb.

Nüüd on meil ettekujutus olemas. Ja meil on garantiid, et eraraha otsida, sest nüüd oleme me ehitusega alustanud, meil on reaalsed hinnad, mida näidata ning meie projekt on usaldusväärne.

Kas te olete saanud kolme Balti riigi ühise plaani selle kohta, missugune saab olema projekti esimene faas?

Koordinaatorina ma palusin, et nad mobiliseeruksid. Selleks, et saada Euroopas 85 protsenti toetust, on nad kohustatud lisama 15 protsenti. See oli algusest peale reegel. Vahepeal nad küsisid, et kas me tõesti oleme kohustatud, aga selles ei ole midagi uut, nii on algusest peale olnud.

85 protsendi arvutus tehti siis, kui projekti hind oli madalam. Nüüd oleme me selle protsendiga seotud ja me usume, et see jätkub. See võib olla hea uudis, sest see raha tuleb kõigilt Euroopa maksumaksjatelt.

Aga see tähendab ka, et me vajame Balti riikide poolt väga vastutustundlikku suhtumist. Aga me vajame ka, et nad tuleksid oma plaaniga välja. Nad töötavad selle kallal. Me sõlmime nendega ühiste kavatsuste kokkuleppe, kus on kirjeldatud nii projekti esimene faas kui ka teine faas ja projekti järjepidevus.

Ja seal on kirjeldatud ka komisjoni tegevus, isegi kui me teame, et võivad tulla mõningad muudatused. Sest valimised on selliste projektide jaoks alati riskantsed ja valitsuste suhtumine on olnud mõnikord erinev. Aga nüüd, kui me oleme alustanud, pole enam arutelu, kas edasi minna või mitte. Projekt on heal rajal.

Ma saan aru, et Balti riigid on kokku leppinud peamistes valikutes. Üks kõige olulisemaid kokkuleppeid puudutab Riiat ning seda, et Rail Baltic peaks 2030. aastaks ikkagi Riiga jõudma. See maksab umbes 300 miljonit eurot. Kas te nõustute, et Riia ühendus on osa põhitrassist?

Muidugi on see osa projektist, sest see on pealinnade ühendamine. Ja see on kohustuslik, nagu ka Vilniuse puhul. Aga nii nagu ka Vilniusega ei saa me kogu tööd esimeses faasis ette võtta. Hiljuti arutati seda RB Raili ja Läti ametivõimude vahel. Mina arutasin seda Läti transpordiministriga, et näha, kuidas me saaksime ka vahepealsel perioodil Riia ühendada, aga mitte lõpliku kõige kõrgemal tasemel taristuga.

Ühendus Riia lennujaamaga on kõige olulisem. Me proovisime neid ühendusi luua, aga kuludega, mis on esimeses faasis jõukohased. Sama lugu on Vilniusega. Esialgu tehakse ära mõned tööd, et ühendust parandada ning teises faasis tehakse lõplik investeering. Julgeoleku huvides on ka meil tarvis, et Leedus Kaunase ja Poola piiri vahel oleks kaherööpmeline raudtee.

Et kindel olla: lahendus, mille järgi me rajame lõunapoolse sissesõidu Riiga, ei raja sissesõitu Vilniusesse, kuid ehitame uue kaherööpmelise raudtee Kaunase ja Poola vahele, lahendus, mis maksab kokku umbes 15 miljardit eurot, sobib ka komisjonile?

Mida me palume ja mida mina olen ka selgesõnaliselt väljendanud, on see, et me peame tegema veel jõupingutusi, et seda lõplikku hinda vähendada. See on endiselt kolme Balti riigi, kolme riikliku ettevõtte ja RB Raili ülesanne. Nad töötavad edasi ja leiavad lahendusi. Ma tean, et nad ei saa seda eriti palju vähendada.

Aga kui me lepime kokku, et me saame tugineda laenudele ning mitmetes projekti osades avaliku ja erasektori koostööle, ja kui me arutame praegu ka võimalust kasutada projekti jaoks seni kasutamata jäänud vahendeid, siis meil on praegu laual kõik võimalikud lahendused, et projekti rahaline pool lõplikult kokku panna. Mul ei ole seda lahendust veel käes, aga minu läinudnädalane arutelu Läti rahandusministriga oli väga positiivne, sest ma ütlesin, et rahandusministeeriumid peavad olema mängus, nad peavad panustama, nad peavad olema uuenduslikud ja nad peavad seda asja ka transpordiministeeriumitega arutama. Ja mitte nägema transpordiministrites inimesi, kes ainult kulutavad, vaid ka tulusid. Sest kui sul on infrastruktuur, rongid, kaubavahetus ja reisijad, siis sa kasvatad oma atraktiivsust.

Me nägime Vilniuse ja Riia rongiühenduse taastamise järel, et rongid on rahvast täis. Me teame, et nõudlus on olemas ja investeeringuid on üha rohkem. Neid ma nägin Tallinna sadamas. Ma arutasin seda ka Hamburgis lääne partneritega. Alguses ma pidin neid veenma, et nad oleksid huvitatud. Aga nüüd nad näevad, et Rail Baltic tuleb. Nii et ma usun, nüüd on meil head argumendid ja investeeringud tulevad.

Ma olen näinud erinevaid RB Raili koostatud finantseerimisprognoose. Neist kõige optimistlikumad pakuvad, et Euroopa Liit annab projekti jaoks 10 miljardit eurot. Mida teie arvate, kas selline ennustus on realistlik või siiski üsna optimistlik?

Praegu ma seda ei tea. Ma olin Euroopa Parlamendi liige ja ma mäletan lahinguid Euroopa ühendamise rahastu ümber. Ma tean, et komisjon soovis sõjalise mobiilsuse jaoks üle kuue miljardi euro ja sai ainult 1,7 miljardit.

Nii et ma ütlesin kolme riigi ministritele, et tehke komisjoni suunal oma lobitööd, et saada komisjoni transpordieelarve prioriteediks. Ja teiseks veenge oma partnereid teistes riikides, et kogu CEF-i ümbrik oleks suurem.

Meil on vaja paremat CEF-i, sest kõik projektid on nüüd palju küpsemad. Ehk konkurents on nüüd palju suurem kui varem. See võib olla probleem, kui eelarve pole piisavalt suur. Niisiis, esimene samm on suurema eelarve kindlustamine.

Teine asi, mille eest liikmesriigid saavad seista, on see, et riigi laenukoormuse arvestusse ei võetaks investeeringuid, mis on tehtud TEN-T taristu rajamisse. Kõik põhjused selleks on olemas, et kui liikmesriigid pingutavad oma eelarvetega, siis peame me sellele vastama. Sest Balti riikide eelarved ei ole nii suured, nagu on Prantsusmaal või Saksamaal.

Ma eelistan rääkida lahendamist vajavatest küsimustest konkreetselt, sest ma ei ole kindel, kas me saame optimistlikes unistustes ette kujutada, et võime lauale panna kümme miljardit. Sest 9. juunil on meil valimised ja me ei tea kunagi, missugune võib olla uus parlament ja uus poliitiline olukord.

Euroopa Komisjon paneb praegu projekti 3,8 miljardit eurot. Ja on mõeldav, et komisjon paneb sinna veel teist sama palju. Sealt kümne miljardini minna, teate, see on...

Aga isegi kümme miljardit eurot oleks 60-70 protsenti projekti maksumusest. See ei oleks 85 protsenti.

Ei. Aga kui me suudame säilitada 85 protsenti, mille säilitamine polnud alguses ilmne, siis see oleks suur asi. Kui me säilitame eelarve senise suuruse, pole see parim, mida me loodame, aga see on hea olukord.

Aga praegu on minu peamine ülesanne öelda kolmele Balti riigile, et teil on üle kolme miljardi euro. Palun kulutage seda, sest kui te seda ära ei kuluta, jääte te sellest ilma.

Me soovime, et Rail Baltic jääks prioriteediks. Me tahame, et toetuse protsent jääks samaks ja me loodame, et me jõuame esimeses faasis teha piisavalt, et soodustada teist faasi. Sest kaks faasi pole eraldatud. Meil peab olema ka mitu stsenaariumi. Nii optimistlik kui vähemoptimistlik.

Praegu on vaja, et liikmesriigid teeks oma tööd, leiaksid viisi panna paika rahastus ja jõuda ühisele kokkuleppele, mis annab kindluse, et esimese etapiga minnakse edasi.

Kas te usute, et Riia ühenduse peaks rajama avaliku ja erasektori koostööprojektina?

Tuleb kontrollida, kas see on teostatav või mitte. Praegu käivad arutelud, et teha selgeks neid projekti osasid, mis on avaliku ja erasektori koostööprojektideks atraktiivsed. Sest me teame, ka minu riigis (Prantsusmaal – toim.) on olnud mõned head PPP kogemused ja mõned vähem head. Mõnikord on need ka päris kulukad.

Nii et me peame hoolikalt valima. See on RB Raili ülesanne need arvutused koos riiklike ettevõtete ja valitsustega lõpule viia.

Ma tahaksin anda lugejale võimalikult selge ülevaate, mida saab nende 15 miljardiga pihta hakata. Ehk kui suure osa sellest võtab enda kanda Euroopa Liit, kui suur osa tuleb leida erasektorist ja kui suur osa jääb liikmesriikide eelarvete kanda. Missugune on teie parim pakkumine?

Selleks me peaksime olema kindlad, kui palju raha tuleb Euroopa ühendamise rahastust. Ühtlasi pole ma kindel, et 15 miljardit on lõplik maksumus. Pigem on lõplik maksumus väiksem.

Praegu soovib komisjon rääkida võimalikult konkreetsetest summadest. Aga need 15 miljardit on maksimum ning me soovime näha jõupingutusi. Me vaatame väga hoolikalt, kui palju raha saame me võtta CEF-ist. Aga osa sellest sõltub uuest eelarveperspektiivist.

Minu sõnum teie auditooriumile on, et see, mida te saate liikmesriigina teha, palun tehke seda ja võtke initsiatiiv. Liikmesriigid ei saa lihtsalt Euroopa raha oodata. Nad peavad panustama sellega, millega suudavad, sest sellest võib olla kasu, et leida PPP võimalusi ja parandada reitingut kogu eelarve arvestuses. Me oleme praegu eelarve arutamise etapis. Aga mul on hea meel, et see on kätte jõudnud.