Tõenäoliselt juba lähinädalatel sõlmivad Eesti peaminister Kaja Kallas ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski pikaajalise kaitsekoostöö kokkuleppe. Muuhulgas lubab Eesti selles kokkuleppes, et annab Ukrainale kuni 2027. aastani sõjalist abi 0,25 protsendi ulatuses meie SKT-st. See tähendab aastas umbes 111 miljonit eurot.

Läinud sügisel kokku lepitud riigi eelarvestrateegias niisugust raha ette nähtud ei ole. Järelikult oleks tegu lisakuluga, millest tuleb moel või teisel eelarvekõnelustel rääkida. Seni on kaitseministeerium lähtunud valitsuse suunisest, mille järgi peab Ukraina sõjaline toetamine sisalduma ministeeriumi tavapärases kaitse-eelarves.

"Aga see on ka selge, et meil on järjest vähem konkreetset relvastust ja laskemoona võimalik Ukrainale iseenda varudest suunata," selgitas kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton muutuvat olukorda.

Varude arvelt toetamine on ennast ammendanud

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi on Eesti lähetanud Ukraina kaitsejõududele terve hulga abisaadetisi. Lihtsustatult on kaitsevägi vaadanud üle oma laoseisu ja saatnud ukrainlastele asju, mida nemad Eestist rohkem vajavad.

Nii näiteks on Ukraina meilt saanud Javeline, mis Eesti ladudes mõne aastaga nii-öelda hapuks läheksid. Samuti on Eesti saatnud Ukrainale järeleveetavaid haubitsaid, sest nende asemele saabuvad siia üha uued liikursuurtükid.

See tähendab, et ehkki taastamisväärtuse arvestuses on Eesti suunanud Ukrainale märkimisväärselt palju ressursse, pole reaalset raha nii palju kulunud.

"On ilmselt võimalik veel väga üksikud korrad vaadata Eesti kaitseväe varudesse, et mis sealt suure häda korral saab kokku panna ja Ukrainasse teele saata. Aga üldises pildis on see ennast juba täiesti ammendanud," sõnas Duneton.

Väljastpoolt Euroopat relvastuse ja moona hankimine eeldab raha

"Kui me sooviksime osta täiesti uut laskemoona või ka turul olevat relvastust või ühineda näiteks Saksamaa õhukaitse ja õhutõrjesüsteemide koalitsiooniga, siis see rahaline ressurss peaks tulema iseseisva kaitsevõime arvelt," selgitas Duneton senist eelarveseisu. "See ei oleks meie esimene eelistus, aga praegu on see ruum ja raamistik, milles me opereerime."

Sama lugu on ka teistes Euroopa riikides. Vanad relvad ja laskemoonalaadungid on paljudest ladudest ära antud ja uute tootmisega läheb kohalikes tööstustes aega. See tähendab, et Ukraina sõjaline toetamine vajab üha enam nii-öelda värsket raha.

"Et proovida neid relvi ja laskemoona osta võimalusel ka väljastpoolt Euroopat, kus mõningatel juhtudel suudavad tööstused ka suuremates kogustes toota," sõnas Duneton.

Rahurahastu mõju on veel keeruline hinnata

Aga ühte ja sama riigikaitseks mõeldud eurot ei saa korraga kulutada Ukraina toetamiseks ning siinse kaitsevõime arendamiseks. Duneton meenutas kaitseväe juhataja Martin Heremi väljaöeldut, et kaitsevägi vajab lisaraha ka moona ostmiseks.

Sestap märkis ta, et kaitseministeerium küsib ilmselt eelarvekõnelustelt raha juurde, nii et Ukraina toetamise raha tuleks ülejäänud kaitse-eelarvele lisaks.

"Just selle põhimõttega, et Ukraina sõjaline võit on Euroopale ja Eesti julgeolekule absoluutselt oluline, vajalik ja primaarne. Aga samas ka Eesti enda riigikaitsevajadused on ülimalt suured," sõnas Duneton.

Mitmed poliitikud on avaldanud lootust, et olulise osa Ukraina abistamiseks kulunud rahast õnnestub Eestil tagasi saada Euroopa rahurahastust. Duneton märkis, et 2022. aastal antud toetuse eest saab Eesti tõenäoliselt kuni kümme miljonit eurot.

"Aga mis puudutab aastat 2023, siis see summa võib olla paarikümne miljoni euro ulatuses," sõnas Duneton ning lisas, et liikmesriikide dokumente alles vaadatakse Euroopa Komisjonis läbi. Seda, kui suurt toetust tasub meil oodata järgmistel aastatel, ei oska veel keegi öelda.