President Macroni ennetähtaegsete parlamendivalimiste ootamatu tulemus on loonud parlamendi kolme võimsa blokiga, kellest ükski ei ole absoluutse enamuse lähedal.

Alates ajast, mil kindral Charles de Gaulle määrati juhtima spetsiaalselt temale kohandatud süsteemi, ei ole Prantsusmaa olnud olukorras, kus sel on nii vähe aimu, kes riiki juhib, kirjutas The Times.

Kuigi Le Peni parempopulistlik Rahvuslik Liit jõudis esimeses voorus võimu lähedale ja nad on oma parlamendiesindust mitmekordistanud, ei ole neil võimalust leida piisavalt liitlasi konservatiivsete vabariiklaste range tiiva hulgast, et moodustada valitsuses enamus.

Macroni Renaissance partei ja selle tsentristlikud liitlased elasid valimised üle suuremate kaotusteta ja võivad kergendatult hingata, kuid nad ei suuda nüüd üksinda valitseda.

Macroni partei kaotas oma üldise enamuse 2022. aastal, kuid kogus seadusandlustele teiste parteide toetust ja kasutas täidesaatvaid määruseid. Neid aitas opositsiooni soovimatus käivitada ennetähtaegseid valimisi umbusaldushääletusega.

Vasakpoolse Uue Rahvarinde võit võiks ideeliselt tähendada nende valitsemist mingis koostöövormis Macroniga.

Prantsusmaal on juba olnud kolm perioodi, mida juhivad valitseva presidendi vastased. Need valitsused aastatel 1986–1988, 1993–1995 ja 1997–2002 toimisid, sest opositsiooni peaministritel oli korralik enamus Rahvusassamblees.

Tavaolukorras eeldataks, et Macron palub enim kohti võitnud partei juhil valitsuse moodustada, kuid Uue Rahvarinde puhul on olukord keerulisem ja Macron kavatseb seda ilmselt ära kasutada. Nimelt ei ole Jean-Luc Melenchoni Alistamatu Prantsusmaa, rohelised, kommunistid ja sotsiaaldemokraadid jõudnud ühises liidris kokkuleppele.

Macron kujutas Alistamatut Prantsusmaad oma kampaanias sama ohtliku äärmusliku jõuna kui Le Peni parempopuliste. On ebatõenäoline, et ta paluks Melenchonil valitsust moodustada, kuigi viimane juhib bloki suurimat parteid.

Melenchon heitis aga Macronile kinda juba tund aega pärast esimeste tulemuste saabumist, öeldes, et Macroni ainus võimalus on täieulatuslik vasakpoolne valitsus, mida juhib loomulikult tema partei.

Analüütikud eeldavad, et president püüab moodustada töötava koalitsiooni oma tsentristide ja mõõdukate vasakpoolsetega. See tähendaks sotsiaaldemokraatide ja roheliste eraldamist Alistamatust Prantsusmaast.

Macron ja tema peaminister Gabriel Attal pakkusid valimiskampaania ajal välja laia rahvusliku ühtsuse valitsuse, kuhu kuuluksid mõõdukad opositsiooniparteid ja tema Renessanss kui vahendit parempoolsete ülevõtmise ohu vastu.

Prantsusmaal ei ole aga olnud koalitsioonide moodustamise traditsiooni alates 1950. aastatest. Parteidevahelised kompromissid, mis on meil ja mujal Euroopas tavalised, on tänapäeva Prantsusmaale võõrad.

Macron alustas oma poliitilist karjääri president Hollande'i sotsialistlikus administratsioonis ja tema kabinetis on endisi sotsialiste, kuid Olivier Faure juhitud partei on tema poliitika nüüdseks võõrandanud.

Mõned kommentaatorid on viidanud, et kui Rahvuslik Liit tuleb kolmandaks, võib Macron väita, et tema partei Renaissance jääb parlamendis suurimaks, sest vasakpoolne Uus Rahvarinne ei ole partei, vaid lahtine liit.

On peaaegu kindel, et kui vasakpoolsed lepivad kokku mingisuguses koalitsioonis Macroni leeriga, pakuvad nemad peaministri. Oodata on pikki läbirääkimisi, millesarnaseid pole Prantsusmaal pikka aega nähtud.

Eeldatakse, et Macron palub uue valitsuse tekkeni Attalil jätkata peaministrina, kuigi viimane lubas tagasi astuda. See tagaks, et presidendi kõrval on tema enda valitud peaminister, kui ta tervitab maailma 26. juulil Pariisi olümpiamängudel.