Sotsiaaldemokraadid moodustavad taas koalitsiooni kahe parempoolse erakonnaga, aga kuivõrd sealt leppest sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet läbi kumab?

Esiteks, see leppežanr on sel korral selline, et enamikes punktides tegelikult jätkatakse eelmise koalitsioonileppega, mis sotsiaaldemokraatide vaates oli üldiselt mitmes valdkonnas päris hea. Aga mis puudutab läbirääkimisprotsessi, siis ega kellelegi see üllatus ei ole, et see oli kahtlemata väga keeruline, tulenevalt ka riigi rahanduslikust seisust. Serveerida suuri maailmavaatelisi võite tõenäoliselt ühelgi partneril ülemäära ei õnnestu, siin otsiti siiski praktilisi lahendusi keerulisele riigi rahanduse seisule.

Aga loomulikult, eks sotsiaaldemokraadid lähenesid sellele küsimusele iseenda tõekspidamistest lähtuvalt. Saame olla rõõmsad selle üle, et kui siin vahepeal olid laua peal näiteks pensionite külmutamine või kasvu piiramine, siis need teemad on laualt maas ja kärpeid selles valdkonnas ei tule. Solidaarne tervishoid jääb püsima ja tegelikult püüame leida lahendusi, et sinna raha juurde saada.

Üks teema, mille eest me nendel läbirääkimistel seisime, mis kindlasti saab järgmisel valitsemisetapil olema meie jaoks oluline, on kodupoliitika. Et riigis tekiks ka ka laiem nägemus sellest, kuidas taskukohast elamupinda luua ja inimestele kättesaadavaks teha, mis on ka kaheosaline. Tallinnas on ühed probleemid – pinda arendatakse, aga ta muutub rahalises mõttes aina kättesaamatumaks. Maapiirkondades on pigem see küsimus, et kvaliteetset elamupinda lihtsalt ei ole.

Solidaarse tervishoiu te tõite välja mainides niimoodi põgusalt neid töövõite. Samas olen mina aru saanud, et probleemile – kust leida 150 miljonit tervisekassale juba järgmisel aastal – lahendust otseselt ei leitud.

No peab nentima jah, et ülelaekuvate vahendite kulutamist ei arutatud nendel läbirääkimistel. Tegeleti väga suure puudujäägi kinni katmisega ja sellegagi tegelikult ju toime ei tulda. Mis puudutab eelarve defitsiiti, see jääb ka lähiaastatel kindlasti kindlasti alles, aga kui siin on olnud juttu sellest, et tervishoiu võiks erastada ja vähendada seda solidaarset tervishoiupaketti, siis selle eest me oleme küll seisnud, et seda ei juhtuks.

Üks asi veel, mille eest sotsiaaldemokraadid on varasemalt seisnud või mille vähemalt välja toonud, on ettevõtete senisest suurem maksustamine. Praegu on ka ju välja öeldud, et riigikaitsemaksu üks osa saab puudutama ka ettevõtteid. Kas see tähendab, et tuleb siis nii-öelda see klassikaline ettevõtete tulumaks, mida Eestis veel ei ole, aga mis paljudes teistes riikides on?

Eks selle maksu detaile peab edasi välja töötama ja loomulikult ka jõustama hakkama. Aga see on tõesti olnud meie nägemus, et julgeolekumaks peaks olema võimalikult laiapõhjaline. Kui seda maksavad inimesed oma tulude pealt, kui seda maksavad inimesed poes käies käibemaksu kaudu, siis tegelikult ka ettevõtlustulu pealt peaks seda laekuma. See on tõesti asi, mida me oleme oluliseks pidanud ja vastasel juhul, kui ettevõtted sellest võrrandist välja võtta, siis kõikide teiste, sealhulgas ka haavatavate ja eakate maksukoormus, oleks selle võrra kõrgem.

Ega seal palju viise ei ole, kuidas ettevõtted saaksid rohkem panustada – dividendide või siis laiema ettevõtete tulumaksu näol. Kui otsida koalitsioonileppest sõna "dividendid", siis kas sealt leiab midagi dividendide suuremast maksustamisest?

Viimast redaktsiooni, mida siin täna veel üle vaadati, ei ole ma veel lugenud. Eks te saate selle töö varsti ära teha.

Tuleme Tallinna linna juurde, esmaspäeval möödub uuel võimuliidul sada päeva. Tallinnas on võimul neli erakonda – on nii vasakpoolseid erakondi, parempoolseid erakondi, progressiive ja konservatiive. Öeldakse, et mida vähem liikmeid võimuliidus on, seda efektiivsem on võim. Peab see paika?

Ühtepidi kindlasti, eks kõige efektiivsem on valitseda üksinda. Aga sellel on ka tugevad varjupooled, nagu me oleme näinud Keskerakonna ainuvalitsemise ajast, kui avaliku raha mündid kippusid sõrmede külge kleepuma ning partei ja avalikud rahakotid segamini minema. Ma arvan, et üldiselt see laiapõhjalisus on ka teatud mõttes väärtus. Ta võimaldab tegelikult ka tuua erinevaid vaatenurki, soove ja vajadusi otsustamise laua taha.

Aga loomulikult, ma ei hakka salgama, et ka meil on nende saja päeva jooksul olnud neid arutelusid, kus ongi fundamentaalsed erinevad seisukohad, nad olid fundamentaalselt erinevad ka juba läbirääkimiste laua taga. See on paras kompromisside otsimise töö, aga positiivse poole pealt oleme me sellega päris hästi hakkama saanud ja selle põhjus on see, et partnerid on tulemusele orienteeritud. Seni, kuni on tulemusele orienteeritud, saab ka efektiivselt valitseda.

Uuel linnavõimul täitub oma töös sada päeva, aga sotsiaaldemokraatidel endiselt ei ole Lasnamäe linnaosa vanemat. Tatjana Lavrova seati küll vahepeal üles, aga siis ta loobus. Sotsiaaldemokraadid saavad nüüd valitsuses ühe ministrikoha juurde. Mõnel võib tekkida küsimus, et kust te selle ministri leiate, kui te ei leia linnaosa vanematki?

No küll leiame nii ministri kui ka linnaosa vanema.

Miks see nii keeruline on?

Ma ei ütlegi, et see keeruline on. Kui me lõpuks tulemusele oleme jõudnud, eks siis on tagantjärele arusaadav, miks see teatud aja võttis.

Kas te praegu ei saa avada, et mis seal selle keeruliseks teeb? Lasnamäe linnaosas on ametlikult linnaosa vanema asetäitja Kirill Klaus, miks ei võiks Kirill Klaus olla ka Lasnamäe linnaosa vanem?

Me oleme seda arutanud oma organisatsioonis, sealhulgas ka Kirill Klausiga ja leidnud, et arvestades selle positsiooni tähtsust ja ka seda, et järgmised kohalikud valimised on oktoobris 2025, kus Lasnamäe on tähtis linnaosa, siis me sooviksime sellele ametikohale tuua inimese väljastpoolt oma oma tänast meeskonda selleks, et oma potentsiaali laiendada.

Aga mis muudab selle keeruliseks?

Nagu öeldud, ega ma siin praegu rohkem midagi välja ei ütle. See ei tähenda seda, et me istume käed rüpes ja loodame, et kuskilt see linnaosa vanem ise jumaliku ilmutusena meieni jõuaks. Tegelikult on plaan olemas, aga selle realiseerimine võtab teatud aja.

Mainisite, et kui üks erakond on ainuvõimul, siis kipuvad avaliku raha mündid segi minema. Vahetult enne saadet põgusalt rääkides, ütlesite, et kehva ja ebaefektiivset struktuuri Tallinna linnavalitsuses on küll. Milline see olukorrapilt siis praegu on? Millise linna Mihhail Kõlvart uuele koalitsioonile pärandas?

Ma arvan, et ta pärandas juhtimiskvaliteedi mõttes mitmekesise linna. Tuleb tõele au anda, et viimastel aastatel siiski Tallinna linnas on ka teatud protsessid paremaks läinud, teatud tasanditel on ka juhtimisreforme tehtud ja varasematel aastatel ametite juhte vahetatud.

Tegelikult ka juhtimiskvaliteedi paranemist on toimunud, samal ajal on olnud teatud kohad ja siiamaani veel on teatud kohad, mis on jäänud nii-öelda üsna vanasse juhtimisaega veel kinni.

Näiteks üks ebameeldiv üllatus, mis meile avanes, puudutas nõndanimetatud Tallinna Spordikooli – uhke nimega, paari inimesega selline spordiraha jagamise linnaasutus, kus tegelikult jagati raha ilmselgelt ebaefektiivselt ja kohati ka ebaseaduslikult, millele ka näiteks linna sisekontrolör juba eelmisel suvel tähelepanu juhtis ja toonane linnapea midagi ette ei võtnud. Me oleme nüüd alustanud selle asutuse likvideerimist, teeme selle süsteemi korda ja sporti toetama, aga toetame seda mõistlikult ja läbipaistvalt.

Selliseid iganenud struktuure on linnasüsteemis veel. Ma ei hakka neid praegu rohkem siin nimetama, sest tegelikult käib linnas ka üleüldine analüüs selles kontekstis, missuguseid väikeseid asutusi liita või millisel viisil nende tööd ümber korraldada. Me jõuame nende ettepanekuteni eelarvemenetluse ajaks, mis on septembris. Kindlasti lisaks sellistele markantsetele kohtadele, kus on tõesti selge, et on kas ebaebaadekvaatne või ebaseaduslik raha kasutamine olnud. Siin on hambakliinikust avalikult ju juttu olnud, kus me oleme juhtimise korda teinud, endine sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske on selle üle võtnud sellest suvest.

Loomulikult on ka selliseid kohti, kus ei ole olnud seda tellimust ülevalt poolt, et vaataks ja prooviks teha tööd efektiivsemalt, kui me siiani oleme teinud. See on toonud kaasa linnaaparaadi paisumise, meil on igal aastal suurenenud linnaametnike arv siin umbes 100 inimese võrra ja see ei ole kindlasti jätkusuutlik. Me näeme, et on mõistlik vaadata sellele olukorrale otsa ja vabastada vahendeid bürokraatiamasinalt reaalsetele teenustele, mis on linnaelanike jaoks vajalikud.

"Vahendite vabastamine" on niisugune ametlik viis öelda "inimeste lahtilaskmine", sest ma saan aru, et Põhja-Tallinnas koondati esimese kuuga kümnendik ametikohtadest. Kas sarnane suurpuhastus, kui inimeste kohta võib nii öelda, jätkub ka teistes linnaosades?

Jah, linnaosavanemad on saanud ülesande oma struktuurid üle vaadata. Ka seal on pilt olnud hästi mitmekesine, mõnes linnaosas on toimetatud juba varem efektiivselt ja mõnes teises kohas on järjest kuhjatud erinevaid ametikohti, mille vajadus ei ole päris selge. Ja mõnel puhul on see ametikoht loodud lihtsalt selleks, et mõni Keskerakonna liige saaks linna tööle. Nii et jah, neid otsuseid tuleb veel, me oleme välja töötanud linnaosavalitsuse tüüpstruktuuri, kus personaliteenistus on läbi vaadanud, et mis on need funktsioonid ja mis on need ametikohad, mis on vajalikud nende funktsioonide täitmiseks.  

Nüüd siis järjest linnaosa vanemad hakkavad oma ettepanekuid tegema, et kuidas siis oma struktuur viia tegelikult kooskõlla nende ettepanekutega. See toob kindlasti kaasa ka ametikohtade vähendamise linnaosades ja me oleme kokku leppinud, et pool sellest vähendatud ametikohtade rahast jääb asutustele endale, mille arvelt on võimalik värvata endale tugevamaid inimesi ja maksta olemasolevatele töötajatele kõrgemat palka.

Räägime Keskerakonna pärandist edasi, aga pöörame pilgud haridusvaldkonnale, kus Keskerakond on ju venekeelseid hääli püüdnud. Paar päeva tagasi tuli uudis, et üle riigi sooritas vaid viiendik õpetajatest edukalt B2 ja C1 taseme eesti keele eksami. Tallinnas on väga keeruline olukord eeskätt õpetajatega vene koolides. Need õpetajad, kes vene keeles õpetavad, peavad esimesest septembrist oskama eesti keelt vähemalt tasemel B2. Minul on selline teave, et juuni seisuga ei osanud Tallinna vene koolide õpetajatest 350 nõutaval tasemel riigikeelt. Haridusminister Kristina Kallas on nüüd lubanud osadele aastast üleminekuaega. Ma saan aru, et valitsuses on ka põhimõtteline valmisolek selle üleminekuaja andmiseks olemas, aga see puudutaks vaid pooli nendest, kellel see nõutav tase puudub. Väga palju on ka selliseid õpetajaid, kellele see üleminekuaeg ei kohalduks – kas ma saan õigesti aru, et vähemalt 200 õpetajaga peab Tallinn esimesest augustist töölepingu lõpetama?

Kordan üle nendele, kes selle teemaga süvitsi ei tegele, et tuleb eristada selgelt kahte asja. Üleminek eestikeelsele haridusele puudutab esimesi ja neljandaid klasse ja kõiki lasteaedu. Seal peavad õpetajad esimesest septembrist valdama eesti keelt C1 tasemel ja seal mingeid erandeid olla ei saa. Eesti keeles õpetav õpetaja peab eesti keelt rääkima kõrgtasemel ja selles osas saab Tallinn üleminekuga hakkama. Koolides on veel puudu umbes 15 õpetajat esimestes klassides ja 25 õpetajat neljandate klasside puhul, aga koolid on öelnud, et see rehkendus on neile jõukohane ja tulevad sellega toime.

Lasteaedades on veel natukene keerulisem, aga seal on on ka oma lahendused olemas, kuidas seda üleminekut kvaliteetselt teostada.

Eestikeelsele õppele üleminekuga samal ajal jõustuvad ka karmimad keelenõuded nendele õpetajatele, kes jätkavad õpetamist vene keeles. Kui neil B2-te eesti keeles ei ole, siis nad vene keeles enam õpetada ei saa. Siin on tõesti 350 sellist õpetajat, kellega Tallinn peaks ütlema üles töölepingu esimesest augustist. See on kindlasti Tallinna jaoks probleem.

Me läheme küll eestikeelsele õppele vastavalt seadusele üle, aga meil hakkab kannatama hariduse kvaliteet nendes klassides, kus õpe jätkub vene keeles. Ausalt öeldes ma peaksin küll küsima ja küsingi, et missugust avalikku eesmärki või avalikku huvi me selles olukorras püüame täita? Loomulikult on õige siht see, et kõik Eesti pedagoogid võiksid osata eesti keelt ja kõik Eesti elanikud võiksid osata eesti keelt. Aga kui me nüüd jõuame olukorda, kus need õpetajad kaotavad töö ja meil ei ole venekeelsetesse klassidesse õpetajaid, kes vene keeles lapsi õpetajaks, siis ma arvan, et mitte keegi sellest ei võida.

Väga õige on see, et valitsus üheks aastaks selle erandi neile, kellel B1 on olemas, annab. See teeb umbes pool rehkendust Tallinna jaoks selles olukorras ära. Ülejäänute puhul, eks me siis koolidega koostöös peame leidma leidma teistsugused lahendused. Selge on see, et need inimesed, kes seaduse nõuetele ei vasta, nii oma tööd teha ei saa.

Mida see tähendab, et peate koolidega koostöös leidma "selged lahendused"?

See tähendab seda, et meil on on selliseid koole, kus nõuetele mittevastavaid õpetajaid on kaks-kolm-neli tükki. Seal on tegelikult võimalik ka koolisiseselt see lahendus leida, see tähendab siis asenduste kaudu ja võib-olla ka mõne õpetaja tagasikutsumine, kes on näiteks pensionile suundunud. Pikema aja peale siis tõesti, kas seesama õpetaja, kes siis praegu töö kaotab, saab tulla tööle tagasi, kui ta on keelekategooria ära teinud. Hoopis teine, keerulisem olukord on loomulikult nendes koolides, kus selliseid nõuetele mittevastavaid õpetajaid on ka 20.

Palju neid koole on ja mis koolid need on, kas Lasnamäe koolid?

Meil on kokku suurusjärgus 55 kooli ja nendest umbes 20 on nõndanimetatud vene koolid, mida me nimetame nüüd üleminevateks koolideks või üleminekukoolideks. Loomulikult probleemid on valdavalt nendes koolides. Aga jah, see pilt on mitmekesine, meil ei ole veel koolide kaupa seda teadmist, et kui paljud õpetajad siis need eksamid ära tegid, need tulemused alles tulid. Meil ei ole ka veel seda teadmist, et kui paljude koolide olukorda see B1 taseme erand üheks aastaks siis leevendab.

Aga mis see lahendus ikkagi koolide puhul on, kus võib-olla ongi 20 õpetajat puudu ja need õpetajad peab leidma kiiresti. Mis see lahendus on?

Lühikeses perioodis tuleb värvata, et nii kaua saaks osa õpetajaid asendada. Tegelikult värbamise plaan juba käib ja käib edasi. Tegelikult on huvi ka kasvanud ja ka õpetajate õpimotivatsioon. Kui siin on negatiivne hoiak, et miks nad ei saa keelt selgeks, siis me positiivse poole pealt oleme näinud, et kui veel kaks aastat tagasi õppis Tallinnas eesti keelt alla 200 õpetaja või haridustöötaja, siis nüüd on neid üle 700. Tegelikult motivatsioon eesti keelt selgeks saada on selgelt olemas ja me loodame, et ka need, kes täna ei vasta nendele nõuetele, teevad lähimatel kuudel siiski selle eksami ära ja saavad oma oma haridusteed jätkata.

Aga mis see konkreetne meede on, kuidas Tallinna linn praegu ikkagi seda põlengut kustutab? Sest see, et nii palju venekeelseid õpetajaid puudu jääb, ei saa ju tulla sotsiaaldemokraatidele üllatusena.

Ma loodan, et see ei tule kellelegi üllatusena. Selline poliitiline hoogtöö erinevate nõuete kehtestamisel on üks maailm, aga teine on reaalne elu. Kui me räägime üleminekust eestikeelsele õppele, siis seal on kõik selge, et õpetaja peab loomulikult C1 tasemel eesti keelt valdama, muul viisil ta ei saa õppetööd läbi viia.

Kui me räägime vene keeles õpetavatest õpetajatest lähiaastatel, siis loomulikult on minu meelest reaalsusest arusaamine ääretult oluline. Tööd on tehtud ja vaeva nähtud erinevate toetavate süsteemide ja meetmete rakendamisega õpetajate keeleoskuse parandamiseks, mitte ainult keelekursused klassikalises mõttes, mida on ka päris palju, aga näiteks on väga populaarseks osutunud keelerände projekt, kus venekeelse haridusasutuse töötaja on mingit aega eestikeelses haridusasutuses ja nii edasi.

See on ka nüüd pikemaajalisem meede, aga kuidas te nüüd kuu ajaga ikkagi leiate need 100 või 200 õpetajat venekeelsetesse koolidesse? Meie intervjuu ka ju tõenäoliselt tõlgitakse vene keelde ning inimesed ja lapsevanemad, kelle emakeel on vene keel, loevad seda intervjuud ja ootavad teilt mingit kindlust.

Praegu, reedese päeva pärastlõunal meil koolide kaupa seda ülevaadet veel ei ole, aga meie siht on see, et esimeseks septembriks on kvalifitseeritud pedagoog igas klassis olemas.

Haridusametil on ka selline tunnetus, et enamike koolide puhul on see tehtav ja teatud koolide puhul tõenäoliselt on keerukas, kus me peamegi koos selle lahenduse leidma ja võib-olla täiendavalt värbama. Kui on vaja toetust, näiteks rahalist ressurssi selleks, et õpetajaid täiendavalt tööle tuua, siis me loomulikult peame need ressursid leidma ja tegelikult oleme neid koolidele ka eraldanud.

Me loodame loomulikult, et me oleme esimeseks septembriks valmis, aga kas ma saan täna seda garanteerida? Ei, ma ei saa seda täna garanteerida, aga selle nimel me kindlasti pingutame. Ma pean ütlema, et see kokkulepe, mille juures ka mina olin Kristina Kallase ja tulevase peaministri Kristen Michaliga, siis see pikendamine kokku lepiti, aga ei ole veel valitsuses ära otsustatud. See tähtaeg, millal ülesütlemisavaldused käiku lähevad, on esimene august, mis on kahe nädala pärast. Kogu selle teema käsitlus on riigi poolt jäänud väga viimasele hetkele, mis on kahetsusväärne.

Miks selline olukord on tekkinud, kus te olete selliste väga keeruliste valikute ees? Kes vastutab? On see Keskerakonna tegemata jätmine, on see valitsuse tasemel liigne innukus keelenõuete seadmisel venekeelsetele õpetajatele? Mis siin valesti on läinud?

Ma ei taha neid süüdlasi väga otsida, aga tõenäoliselt sellega tuleb ikkagi nõustuda. Viimase aasta jooksul Andrei Kante juhtimisel haridusosakonnas eestikeelsele haridusele üleminek lõpuks võttis ka selge tegevuspõhise lähenemise, et me tõesti hakkame seda tegema ja koole toetama. Enne seda suhtuti sellesse üldiselt loiult. Ma ei ütle, et sellele oldi kuidagi süsteemset vastu, aga suhtuti suhteliselt loiult. Eks loomulikult haridusvaldkonnas see ka nendele koolidele selle sõnumi andis, et nad võivad samamoodi edasi töötada.

Tallinna kontekstis on minu jaoks oluline küsimus see, et meie haridussüsteem on füüsiliselt segregeeritud – meil on need eraldi eesti- ja venekeelsed koolid. Minu nägemus on see ja mitte ainult minu, vaid ka integratsiooniteadlaste ja haridusteadlaste nägemus on see, et me peaksime liikuma ühtse Eesti kooliloogika suunas, kus eesti- ja venekeelsed lapsed õpiksid koos. Selles suunas ei ole tegelikult pikki aastaid suurt midagi tehtud ja ongi hoitud eesti ja venekeelseid lapsi valdavalt erinevates koolimajades ning see, et meil on eraldiseisvad haridussüsteemid, ongi selle probleemi juur.