Alles eelmise aasta detsembris algas teie teine viie aasta pikkune ametiaeg, aga nüüd teatasite, et te ei kavatse oma teist ametiaega lõpuni ametis olla. Miks?

Enne teise ametiaja algust ütlesin nii peaminister Kaja Kallasele kui ka oma inimestele riigikantseleis, et kauem kui kaks aastat ma uut ametiaega ei täida. Uskusin toona ja arvan ka praegu, et kõrged riigiametnikud ei peaks liiga pikalt ühel ametikohal olema. Hea näide on ka kindral Herem, kes lahkus tipus, et uutele tulijatele ruumi teha. Olen töötanud kuue valitsusega, aeg on teha uusi asju. Samas olen teinud peaministriga kokkuleppe, et vean valmisolekuseaduse (VOS) lõpuni, seega hetkel ei hakka ma kuhugi minema. Jätkuvalt juhin riigikantseleid.

Kas initsiatiiv ametist lahkumiseks tuli teilt endalt?

Nagu eelmises vastuses ütlesin, tegu on minu plaanitud lahkumisega. 

Kas sellel on ka midagi pistmist sellega, et Kaja Kallase asemel on nüüd peaminister Kristen Michal?

Ametnikele on see loomulik protsess, et poliitikud tulevad ja lähevad ning ametnike ülesanne on tagada riigivalitsemise järjepidevus. Pole kuidagi ametnike otsustada, kes saab uueks ministriks või peaministriks. Olen töötanud koos paljude tipp-poliitikutega, hindan nende tööd ja oleme siiani head koostööd teinud.

Kuidas te suhtute sellesse, et valitsus muudab kiireloomuliselt vabariigi valitsuse seadust, et sillutada riigisekretäri kohale teed Keit Kasemetsale?

See on poliitikute otsus ja neil on õigus muudatusi teha.

Alates Covidist ja Venemaa rünnakust Ukraina vastu on riigis toimuvad otsustusprotsessid muutunud oluliselt dünaamilisemaks ja kiiremaks. Ühelt poolt on see kindlasti vajalik, peamegi olema paindlikud. Aga teisalt eeldab avatud valitsemine, et konsulteeritakse kõikide seotud osapooltega ja toimub avalik diskussioon. 

Kas see on riigisekretäri ameti politiseerimine?  Kas see on õige tee teie hinnangul?

Institutsioone võib ümber kujundada. Kui vaadata meie lähinaabreid, siis Soomes ja Leedus on riigisekretärile sarnane ametikoht poliitiline. Ka Eesti võib seda teed minna, kuid siis tuleks laiemalt läbi mõelda sellega kaasnevad mõjud.

Peaminister Kristen Michal on rõhutanud, et uus riigisekretär ei pea olema kitsalt jurist, vaid tippjuht. Kas see tähendab, et ta ei pea teid tippjuhiks? Olete olnud ju varem RIA juht ja kaitseministeeriumi asekantsler, mis on ka tippametid.

Juhtides praegu ja olles juhtinud ka oma eelmistes ametites suuri meeskondi ja organisatsioone, siis olen ma nii sisuliste kui ka formaalsete käsitluste järgi kindlasti ka tippjuht. Ent lisaks olen ma ka jurist. Riigisekretär peabki olema tippjuht, muudmoodi ei saakski.  

Mis soovitused te järgmisele riigisekretärile edasi annaks?

Esimese hooga tahaks midagi tammsaarelikku öelda. Kuna töö nõuab keerulistes olukordades õigete otsuste tegemist, siis on oluline tugev väärtuste baas, mis aitab sellistes oludes navigeerida. Aga lõppkokkuvõttes taandub ikkagi universaalsetele soovitustele: ole inimlik, kasuta maksumaksja raha hoolsamini kui enda oma, valmistu kriisideks. Ja lõpuks – riigisekretär vastutab, et valitsuse töö ja otsused on tehtud korrektselt. 

Te tulite mõne aasta eest välja ettepanekuga, et riigiasutustes võiks ka keskastme juhtide töökohad olla tähtajalised. See kohtas tugevat ringkaitset ja vastuseisu, näiteks justiitsministeeriumi poolt. Mis sellest mõttest on saanud?

See eelnõu on minu teada valmimas. Nagu eespool ütlesin, rotatsioon on vajalik. Tõsi, paljud inimesed teevad oma tööd pühendumuse ja kõrge professionaalsusega ka 10 või 20 aastat. Aga laia pintsliga tõmmates tulevad siiski liikumised ja värsked mõtted kasuks. Ja liikuda ei tuleks ainult ühest riigiametist teise, soovitavalt võiks kätt proovida ka erasektoris näiteks.

Umbes aasta tagasi ühes intervjuus ütlesite te, et Eesti riik on nii väike ja sellest tulenevalt ka nii õhuke, et erilisi kärpevõimalusi meil pole. Et kui tahta kuskilt koomale tõmmata, siis tähendab see omakorda, et riik peab midagi tegemata jätma. Praegu on ees sisuliselt üle välja kärbe kõigile ministeeriumitele. Kas midagi olulist jääb tegemata?

On omamoodi müüt, et Eesti riigis on tohutult ametnikke ja bürokraatiat. Kui vaadata meid OECD riikide võrdluses, siis oleme päris tõhus riik. Tõsi, saame alati paremini ja efektiivsemalt. Aga lõpuks taandub kõik sellele, et kui koondame näiteks 10 inimest ära, jääb viis asja tegemata. Nüüd on poliitikute otsustada, kas need viis asja on vajalikud või mitte.

Kas tuleb sulgema hakata mingeid riigi teenuseid?

Kui kärpida nii palju, kui vajadus on, siis tõenäoliselt jah. 

Millal hakkab riigi kvaliteet kannatama? Ja kuhu see võib välja viia?

Täna pakub riik elanikele ikkagi palju kvaliteetsemat teenust kui kümme aastat tagasi, rääkimata 1990-ndatest. Ma ei julgeks küll öelda, et aastal 2014 oli Eestis kuidagi väga halb elada, eriti kui vaadata maailma kontekstis. Paljuski me saavutasime oma tõhusa riigi tänu digitaalsete tehnoloogiate laialdasele rakendamisele avalikus sektoris. Meie ambitsioon peaks olema teha riiki veel tõhusamaks uute tehnoloogiate abil.

Kui me seda ei suuda ja riigi teenuste kvaliteet langeb, toob see tõenäoliselt kaasa kodanike usalduse languse oma riigi suhtes ja mis sellega kõik kaasneb.

Kust veel päriselt kokkuhoidu leida?

Sellele võib vastata nii – mitte kuskilt ja igalt poolt, oleneb, kelle vaatenurgast võtta. Me ei saa võtta politseinikult relva ja arstilt stetoskoopi. Aga võib-olla ei peaks ülemäära raha betoneerima, sõna otseses mõttes.

Kas ametnike välitööd on asi, mis võiks praeguses olukorras lõpetada?

Meediale kahtlemata meeldib üksikuid tegevusi kritiseerida ja seda ei saa ka kuidagi ette heita. Peamegi järjest kriitilisemalt vaatama, kuidas me maksumaksja raha kasutame. Aga kui me räägime, et puudu on miljard, enamgi veel, tuleb vaadata valdkondadesse, kus liiguvad miljardid.

Koalitsioonilepingus seisab soov reformida riigikantseleid. "Parandame riigi strateegilist juhtimist ja riigikantselei võimekust valitsuse töö toetamisel". Kuidas te seda lahti seletaksite?

Mina ei osalenud koalitsiooniläbirääkimistel ja seega ei oska seda kommenteerida. Mõistlikum oleks küsida otseallikast.

Mart Laar on meenutanud, et kui Karen Drambjan 2011. aastal laskemoona ja lõhkepakettidega kaitseministeeriumisse tungis, siis just tollane "asekantsler Taimar Peterkop oli viimane, kes professionaalselt käitudes inimesi sealt ära suunas ja kes oli majas intsidendi lõpuni. Tema võttis ka esimesed politseinikud vastu ning tegi neile teepakkidest esimese korruse plaani, mille järgi politsei suutis orienteeruda ja sissetungija ühte kohta suruda". Kui palju turvalisemad on tänasel päeval meie riigiasutused?

Kindlasti olulisemalt turvalisemad, nii füüsiliselt kui ka digitaalselt. Võõras inimene, rääkimata relvastatult, kaitseministeeriumi ruumidesse kindlasti ei pääse.

Mida kavatsete ise teha ametialaselt edasi?

Täna on vara öelda.

Kas kavatsete kunagi poliitikasse minna?

Ei.