Terased poliitikahuvilised said aastaid esitada keskerakondlastele iroonilise küsimuse: kui Reformierakonna poliitikat nii tugevalt kritiseerite, siis kuidas saate Euroopas kenasti ühes parteis koos istuda? Ega ju küsimusele konkreetset vastust peale selle, et "Euroopas on asjad teisiti" osatudki anda.

Septembri keskpaigas otsustas Keskerakonna volikogu ALDE-st (Euroopa Demokraatide ja Liberaalide ühendus) lahkuda ning alustada läbirääkimisi uue Euroopa partei leidmiseks. Otsus ei sündinud pelgalt selle pärast, et oravatest sai Euroopas kõrini või Jaak Madison nii tahtis, vaid sellele eelnes põhjalik analüüs juba pikemaajalisest erisuunalisest liikumisest Keskerakonna ja ALDE vahel.

Peamine põhjus on föderalism

Kõige enam teeb Keskerakonnale muret Euroopa liberaalide üha tugevnev föderalismiiha ehk soov muuta majandusliku koostöö liit keskselt juhitud riikide liiduks. Sellise stsenaariumi realiseerumisel ei oleks tegemist sugugi enam liiduga, kuhu Eesti 2004. aastal rahvahääletuse otsusel astus, vaid oleksime osa föderatsioonist, kus kohalikul tasandil saab otsustada selliseid vähetähtsaid asju, mis "suurt tarkust" ei vaja. See ei ole ju asja mõte.

Euroopa riikide majandusliku liiduna, mis paneb toimima ühisturu ning loob seeläbi eelduse toime tulla globaalses konkurentsis, on Euroopa Liit ka enam-vähem toime tulnud. Päris võrdseks jõuks Ameerika Ühendriikide ja Hiina majanduslikule survele küll olla ei suudeta, kuid on selge, et üksikute riikidena või väikeste blokkidena jäädaks kindlasti nõrka positsiooni. Just ühisturul on vajalik sarnaste reeglite ja loogika kasutamine, kus konkreetses sektoris kompenseerib üks riik teise puudujääke ning vastupidi.

Kui aga majanduse asemel asuda reguleerima juba ka kõike muud, mis peaks olema siseriiklik teema, siis läheb asi keeruliseks. Euroopa Liit hõlmab piisavalt palju erinevaid riike, rahvuseid ja kultuure, et tegemist on juba eos nähtavate probleemidega. Mitte, et peaks hirmsasti kartma omavahelisi tülisid, vaid pigem tekib probleem konsensuslike kokkulepete saavutamisega.

Mõistagi näevad seda probleemi ka Euroopa liberaalid, mistõttu ollakse liikumas suunas, kus taotletakse ühehäälsuse nõude kaotamist ning kvalifitseeritud häälteenamuse kasutusele võttu. Lihtsamalt öeldes: kel rohkem hääli koos, saab oma otsuse läbi suruda.

See aga tähendab suurriikide, millel on Euroopa Parlamendis palju saadikuid, soolot ja teeb väikeriikide elu väga kibedaks. ALDE küll ütleb, et ühehäälsusest tuleb loobuda vaid välisasjades, kaitse- ja julgeolekupoliitikas, kuid päris kindlasti levib see tasahilju teistessegi valdkondadesse, sellesuunalisi vihjeid on juba märgata näiteks energia- ja keskkonnapoliitilistes küsimustes.

Keskkonnapoliitika on õige pea Euroopat valusalt löömas, kuna liberaalid toetavad rohepöörde jõulist ja järjekindlat elluviimist planeeritud kujul. See ei arvesta liikmesriikide majanduslike võimaluste ja eripäradega ning on juba toonud energiahindade järsu kasvu tõttu kaasa elatustaseme languse, mida tunnevad oma rahakotis kõige enam eakad ja lasterikkad pered.

Oluline on rohepööret teostades mõelda mitu sammu ette ning analüüsida, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob. Minnes üle näiteks elektriautode kasutamisele, avame kiirtee valdavas osas Hiina tehnoloogiale ja ressurssidele, sest Euroopa enda vastav võimekus on madal või puudub sootuks. Teise käega aga tehakse pingutusi Hiina tehnoloogia tõrjumiseks ning nii ongi tekkimas nokk kinni, saba lahti olukord.

Tundlik migratsiooniküsimus

Keskerakond ja ALDE liiguvad vastupidises suunas ka migratsiooni küsimuses. Arusaadavalt on teema tõsine ning põgenikega tuleb tegeleda, kuid sealjuures on lubamatu silmi kinni pigistada võimalike tagajärgede osas siseriiklikult ning kogu Euroopa Liidus.

Maailmas on väga palju piirkondi, kus inimesed seisavad silmitsi eksistentsiaalsete probleemidega, olgu siis looduslikest oludest tingituna või hoopiski inimeste endi tegevusest kantuna. Selge on seegi, et Euroopal on võimatu kõiki probleeme lahendada ning kõiki hädalisi enda juurde kutsuda ja lubada. ALDE seisukoht piirivalvurite karistamisest juhul, kui nad migrante tagasi tõrjuvad, tähendab sisuliselt tõdemust, et meil piiri pole.

Tegelikkuses ei ole Euroopa Liit valmis põgenike hordidega hakkama saama, ükski riik maailmas ei ole selleks kunagi piisavalt valmis. Oluliselt mõistlikum on suunata energiat ning ka ressursse selleks, et aidata probleeme lahendada nende tekkekohas, kus see on vähegi võimalik.

Abi looduskatastroofide korral, abi majanduse üles ehitamiseks ning pingutused sõjalistes konfliktides rahu toomiseks on need sammud, millele peab Euroopa hoopis keskenduma, sest lõputult lahke migratsioonipoliitika kulmineerub varem või hiljem siseriiklikes probleemides.

Eestis üks, Euroopas teine?

Üks hästi lihtne näide veel. ALDE võitleb jätkuvalt üleliiduliste hääletusnimekirjade eest, mis tähendab, et selle idee realiseerumisel muutub Euroopa poliitika veel abstraktsemaks ja inimestest kaugemaks, kui see on siiani olnud. Tegemist on taas suure sammuga liitriigi poole, mis mõjutab eriti tugevalt väikseid liikmesriike, kus iga eurosaadik on rahvale tuntud ning nende roll sellevõrra ka kaalukam.

Hiljuti võis meedias märgata uudist, et kliimaminister Yoko Alender kandideerib ALDE asepresidendiks (ta osales muuseas ka partei valimismanifesti koostamisel). See kinnitab, et Reformierakond seisab hoogsalt ja kindlalt nende põhimõtete eest, mis ekspordivad Eestist otsustusõigust hoogsalt Brüsselisse ning muudavad lõpuks meid ühe föderatsiooni osaks.

Keskerakond sedastas 2024. aasta Euroopa Parlamendi valimiste programmi avalõigus, et meie peamiseks välis- ja julgeolekupoliitiliseks eesmärgiks on Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse ning põhiseadusliku korra kaitsmine ning rahva jõukuse kasv.

Erinevalt Reformierakonna juhitud valitsusest on Keskerakond jätkuvalt Eesti inimeste hea toimetuleku, sotsiaalsete garantiide ja turvalisuse eest seisev erakond. Meie eesmärk on olla oma valijate ees aus ja lõpetada olukord, kus olla Eestis ühe maailmavaate esindaja ning Euroopas teha risti vastupidist. Just seepärast sai otsa ka Keskerakonna teekond ALDE liikmena, reformierakondlased peavad nüüd üksi hakkama saama.