Kuivõrd võis seda operatsiooni ette näha viimaste päevade ja viimaste tundide valguses? Kui suureks üllatuseks võib seda pidada?

Üllatuseks seda pidada ei saa, sest Iisrael on seda operatsiooni, ma pean silmas siis maavägede sissetungi, valmistanud meedias juba mitu nädalat ette.

Sellest on erineval moel teada antud, vihjatud, nagu õigem oleks öelda. Ja nüüd viimastel päevadel on see informatsiooniline voog kasvanud, mistõttu võis arvata pärast edukaid õhurünnakuid, mis on nüüd läbi viidud viimase kahe nädala jooksul, et selline maavägede operatsioon on väga loogiline. Nii et selles plaanis ei ole see üllatav.

Iisraeli kõrge ametnik on märkinud, et Iisrael ei kavatse Liibanoni jääda. Milliseid sündmusi praegu piltlikult öeldes kohvipaksu pealt ette ennustada seal kandis saab?

Tegelikult on laias laastus kaks võimalust. Üks on see, et tõepoolest tehakse mingi maavägede operatsioon mõne nädala jooksul, mida on ka USA ametnikud viidanud. See tähendaks siis mingisugusel piirilähedasel alal Hezbollah' sõjalise struktuuri hävitamist.

Ja teine võimalus, mis minu arvates ka absoluutselt ei ole välistatud või tavaliselt head kavatsused muutuvad aja jooksul, et siin võib juhtuda, et seda ei suudeta paari nädalaga läbi viia, see kohalolek pikeneb ja jääb nagu pikemaks perioodiks. Seda ennustada on tõesti väga keeruline.

Ühes ma olen täiesti veendunud, et Iisrael ei taha jääda väga pikalt okupeerima Liibanoni riigi alasid, aga teine pool on sellest, et ega nüüd seda Hezbollah'd niisama sealt ära puhastada, et ta hiljem tagasi ei tule, on ka väga keeruline.

Siin on võimalus, vaadates seda, et Liibanoni armee sellest piirkonnast lahkus umbes kümne kilomeetri kaugusele Iisraeli riigipiirist, siis seal on üks niisugune Litani jõgi, mis on umbes viie kuni kümne kilomeetri kaugusel ja võimalik, et Iisraeli operatsioon saab olema sellel alal viis kuni kümme kilomeetrit Iisraeli piirist siis Liibanoni territooriumil.

Ja siis on olemas ka ÜRO resolutsioon, mis ütleb, et Hezbollah' selles piirkonnas tegelikult ei tohiks tegutseda, tema sõjaline organisatsioon peaks sealt lahkuma. ÜRO rahuvalveväed ei ole seda suutnud tagada ja nüüd on võimalik, et Iisrael mingil hetkel hakkab sellel teemal kauplema, et ta lahkub sealt juhul, kui suudetakse tagada, et Hezbollah' sellesse rajooni enam tagasi ei tule.

Niisugused võimalused on laual. Kindlasti Iisrael ei lähe välja loosungiga, et me hõivame seal territooriumi nagu Golani kõrgendikud omal ajal ja jääme sinna selleks, et oma julgeolek tagada. Seda praegu ei ole tõesti ette näha.

Mõistagi on see kõik Ameerika Ühendriikidega kooskõlastatud ja siin paaris portaalis on läbi käinud ka info, et Iisrael oli natukene pahane, et USA välisministeeriumi kõneisik Matthew Miller andis teada, et Iisrael on sisenemas. Aga meie siin muidugi muretseme, kui palju see kõik jällegi lükkab meie suure liitlase Ameerika Ühendriikide fookust Vene-Ukraina sõjalt eemale.

Kindlasti lükkab ja siin on näha ka seda, et Ameerika Ühendriigid tunnevad ennast selle konflikti käsitlemisel mõnevõrra mugavamalt, sest esiteks neil on suured jõud piirkonnas, neil on teatud rahvusvaheliselt tunnustatud kohalolek ja vastutus piirkonnas toimuva osas ja neil on kogemused, mis ei ole sugugi nähtavad Ukraina osas. See on nagu üks asi.

Teiseks, muidugi, Iisraeli olukorrast tulenev mõju USA sisepoliitikale on palju tugevam kui Ukraina olukorrast tulenev mõju USA sisepoliitikale. Nii et selles mõttes kindlasti USA administratsioon on palju rohkem seotud selle küsimuse lahendamisega hetkel. Aga rahalises plaanis muidugi on Ukraina küsimus nagu olulisem või, ütleme, kallim. Ma ei usu, et nüüd USA ei suudaks niimoodi kahte kriisi samaaegselt hallata. Suudavad küll, kui soovivad.

Kuidas Iraan võib tekkinud olukorras käituda?

Iraan ütles eile (esmaspäeval – toim.) juba üsna selgelt välja, et ta oma vägesid sinna piirkonda ei vii, oma sõjalist toetust seal kohapeal ei kasvata. Iraan sai oma õppetunni pool aastat tagasi, kui ta korraldas ühe rünnaku Iisraelile ja vasturünnak näitas, et nad ei suuda end Iisraeli raketilöökide eest tõhusalt kaitsta. Järelikult Iraan ei saa endale lubada praegusel hetkel sellesse konflikti sisenemist. Ja eks Iraani juhtidele, kes lähtuvad ka muidugi põhiliselt ideoloogilistest kaalutlustest, ega nad kindlasti oma vigu ei tunnista, aga tõenäoliselt neile peaks hakkama kohale jõudma, et aasta tagasi alanud rünnak Iisraeli vastu on siiski pöördunud nüüd selliseks, et nad kannavad kahjusid ja nad ei suuda mitte kuidagi Iisraeli takistada oma vasturünnakut läbi viimast.