Eesti energeetikale tähelepanu pööramine on väga hea, sest mõistlikust energiakasutusest oleneb vaat et kõige enam, milline on elukvaliteet, milline on meie loodus ja isegi enesetunne. Kes aga kasutab arutelus sõimu või pakub küünilisi lahendusi, pole usaldusväärne, sest sõim ja küünilisus ilmuvad siis, kui arusaamisest on puudu, kui headus on südamest lahkunud. Aga aru saada on vaja.

Mida rohkem me kasutame energiat, seda rohkem teeme oma ümbrust ümber. Eluks ehk ainevahetuseks tarvilik energia on enam-vähem muutumatu, niivõrd, kui on muutumatu see, kui palju me sööme.

Ennast paksuks süüa pole lihtsalt tervislik. Ainevahetusele lisaks on vaja seda, millega hoiame kodu soojas, parandame omi hooneid ja teid ja liigutame sõiduvahendeid. Kõigeks selleks kokku ei pruugi kuluda rohkem kui üks–kaks kilovatti keskmise võimsusena inimese kohta ehk siis miljoni kohta üks–kaks gigavatti. Sellest palju vähem ei taga tingimusi õnnelikuks eluks. See, mis sellest oluliselt enam, hävitab aga pöördumatult elurikkust, rahvaarvu silmas pidades.

Praegu kasutame Eestis umbes kuus gigavatti ehk viis kilovatti inimese kohta. Ligikaudu samapalju ka mujal Euroopas. Kogu see lisa on tulnud viimase saja aastaga. Uute energiaallikate, esmalt fossiilsete kütuste, hiljem tuumaenergia kasutuselevõtt on selle alus.

Eesti on ökosüsteem, inimmajandus selle osa. Kui proovisin Eesti kogu energiakasutust kokku rehkendada, siis suhtlesin ka meie valitsusametnikest spetsialistidega, sain neilt abi, aga ühtlasi selgus, et Eesti energiavoogusid nad tavaliselt ühtedesse ühikutesse tõesti kokku ei arvutagi.

Mu esialgne rehkendus näitas, et ainete liigutamise ja muundamise energia Eesti ökosüsteemis tuleb umbes 25 gigavati mahus fotosünteesi kaudu päikeselt, lisaks viis gigavatti elektrijaamadest ja tahkeist, vedelaist ning gaasilistest kütustest. Too 5 GW on viimase saja aastaga lisandunud inimkasutus. Keskmiselt on ühe inimese energiatarve aga sajandiga kümnekordistunud. Selle liigosaga mõjustame kohalikku aineringet ja muudame paratamatult muud liiki kaasmaalaste elutingimusi ja peamiselt neile halvemaks.

Ilma energiata elu ja majandus ei käi. Aga kui me energiat liiga palju kasutame, siis teeme halvemaks oma looduse ja sedakaudu ka iseenda elu.

Kas see tähendab, et peaksime majandust vähendama? Sellele vastamiseks tuleb vahet teha majanduse energeetilis-ainelisel ja rahanduslikul arvestusel, mis on omavahel järjest vähem seotud. Jah, energiakasutuse mõttes, kilovattide arvestuses, peaksime kasutama enda ja oma laste heaolu silmas pidades vähem ja see on, millest tasaareng räägib ja mis ökosüsteemi protsesse arvesse võtab. Energiatarvet vähendada aga ei saa, kui energia on odav.

Kui energiakasutust vähendame ja sellega oma loodust hoiame, siis rahalises arvestuses, milles majanduskasvu tavaliselt mõõdetakse, võib majandus isegi kasvada. Niisiis, koos energiahindade tasapisise kasvatamisega on võimalik majandust nihutada väiksema energiakasutusega tootmisharude suunas. Ja see ongi arvatavasti ainus hea ja mõistlik tee, kui tahame oma elurikkusega koos elama jääda.

Oma igapäevases koduses energiakasutuses on meil natuke, aga mitte väga palju võimalusi oluliseks kokkuhoiuks. Samal ajal  on suured parandusvõimalused seal, kus otsustatakse suurte asjade üle. Suurehitused, mis lõhuvad ulatuslikult meie pärismaist loodust, nagu Rail Baltic, suured kaevandused ja karjäärid ja meie loodusressurssidel põhinevad miljarditehased on need, mille ärajätmine annaks meie lastele loodusrikkuse lootust.

Kui panustada välismaiste spetsialistide peale, et need probleeme lahendaks, siis see tähendab, et me pole ise võimelised oma elust aru saama. Oleme küll. Aga see nõuab vaimset pingutust, mitte aatomijaama. See nõuab, et toetame oma õpetajaid, mitte kihutavat rongi.