Praeguse Euroopa Liidu raamprogrammi ja aastate 2024–2027 eelarvestrateegia põhiülesanne on tööstusvõimekuse edendamine EL-is nii eraldivõetuna kui ka võrrelduna konkurentidega maailmas. Selgelt kumab läbi liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni poliitiline üksmeel, et võtmevaldkondades peab majandusühendusel olema strateegiline pädevus alates intellektuaalomandist kuni tööstustootmise ja tarneahelateni.

Selle kõige edendamiseks on vastu võetud Euroopa tööstuskokkulepe,¹ mida esitleti veebruaris ja esindatud olid 25 tööstusharu esindajad.

Eesti viimatise valitsuse koosseisus alustas iseseisvusajal tööd esimene minister, kelle ametinimetuses on sõna "tööstus" – alates 23. juulist on Erkki Keldo (Reformierakond) majandus- ja tööstusminister. Oma tegevuse eesmärgid on ta vormistanud ka arvamus­artikliks.²

Majandus hõlmab oma laia haardega endas nii makro- kui mikroökonoomilist vaadet. Ettevõtja on nii kaubanduskeskuses pisikesel pinnal frantsiisi alusel pitsakohvikut pidav juriidiline isik kui ka globaalse haardega suurärimees Elon Musk, kes tänapäeval tegutseb juba mitme majandusharu tipus.

Seega kui rääkida riigi aktiivsest majanduspoliitikast või rahandusmeetmetest ettevõtluse edendamiseks, siis peab täpselt aru saama ja selle arusaama edastama ka maksumaksjale: millisest majanduse osast jutt käib, miks on vaja mõnele valdkonnale ekstra tähelepanu pöörata ja vajaduse korral ka rahalist toetust jagada.

Palju on vaieldud Eesti majandusmudeli üle: kas suunata fookus palju kiidusõnu saanud teenusmajandusele või tööstusele. Kui võimekas on Eesti innovatsioonis?

Pikka aega on oldud tööstuspoliitika kujundamises ja tööstuse ülesehitamises mõneti saamatu. Viimastel kümnenditel on justkui teadlikult hoidutud tööstuse arendamisest ja eelistatud teenusmajandust, näiteks on Eesti Euroopas tööstusplaneeringute tähtaegade poolest üks pikemate tähtaegadega riik. Selle tagajärjel on näiteks (tõenäoliselt pöördumatult) Eestist välja liikunud esimene moodne puidutööstus, mis rajatakse märksa nutikamasse Läti riiki.³

Üks põhjus võib peituda selles, et eestlastele kui maarahvale seostub tööstus Nõukogude ajaga, mil suurtööstusega kaasnesid võõrtööjõu sisseränne ja keskkonnareostus. Nüüd iseseisvana on püütud industrialiseerimisest distantseeruda ja ehitada üles moodne teenusmajandusele rajatud ühiskond, adumata, et riigi majandusele annab stabiilsuse just tööstussektor.

Oma osa mängib kindlasti ka ametkondlik roheaktivism, sest tööstusettevõtted on paraku ressursimahukamad kui teenusepakkujad.

Võrdluseks võib tuua Soome, kus kõrvuti tugeva digitaalvaldkonnaga toetatakse riiklikult ka tööstus- ja tehnoloogiaarendusi. Soome pole sugugi nii Nokia-keskne, nagu mõnikord ekslikult arvatakse. Naabritel on väga edumeelne tööstusarendus, mis hõlmab elektroonikat, masinaehitust, keemia- ja metsatööstust. Soomes kaevandatakse metalle ja plaanitakse toota akumaterjale, mis annavad neile tulevikus strateegilise eelise.

Eestis on tööstuspoliitika ja tehnoloogiaarendus aga alahinnatud. Võib-olla on ekslikult usutud, et innovatiivne ja edukas ühiskond saab tugineda ainult teenustele ja jäetud tähelepanuta tööstuse tähtsus. Kuid just tööstus on see, millele toetub suur osa innovatsioonist ja teenustest.

Kui Euroopa Liidu osakaal maailmakaubandusest on u 14 protsenti,⁴ siis tööstuskaubad moodustavad u 66 protsenti ekspordist ja ekspordiga on seotud ligi viiendik kõigist Euroopa Liidu töökohtadest. Tööstuse edukus loob tingimused ka kõrgtasemel teenuste arendamiseks. Teenusmajandust võib eesrindlik riik küll arendada, kuid tööstust peab arendama.

Teenusmajandus

Eestist on välja kasvanud umbes kümmekond miljardilise väärtusega iduettevõtet, neid kõiki võib nimetada teenusmajanduse esindajateks. Nüüd on ükssarviku taseme ületanud ka esimene tööstusliku suunitlusega iduettevõte – energiatehnoloogia ettevõte Skeleton. Väärtuskasvu kursil on veel mõned.

Teenusmajandust iseloomustab paindlikkus, uuenduslikkus ja suurem osalus teadmusmajanduses. Pakutavad teenused hõlmavad laia valdkondade valikut, sealhulgas finantsteenused, haridus, tervishoid, informatsioonitehnoloogia, meelelahutus, turism, äriteenused jm mittemateriaalsed valdkonnad. Teenusmajandusse kuuluvad kindlasti ka kultuuri ja keskkonnaga seotud ettevõtlussuunad, mis on järjest osakaalu suurendanud.

Teenuseid pakkuvaid ettevõtteid iseloomustab sageli immateriaalsus, s.t pakutav ei ole füüsiline ega käegakatsutav, seda ei saa hoida ega ladustada nagu tooteid. Tihti nõuavad teenused otsest suhtlust teenuseosutaja ja tarbija vahel. Viimaste aastate suund on püüd kasutada suhtlemiseks juturoboteid, mis toetuvad järjest targemaks saavatele tehisintellekti algoritmidele.

Teenuste areng on seotud tehnoloogia edusammudega, näiteks digitehnoloogia ja interneti progressiga (Web3), mis võimaldab kiiremat ja tõhusamat teenuste osutamist ning ligipääsu teenustele üle maailma. Teenusmajandusel põhinevad riigid püüavad oma majanduses suurendada teenuste osakaalu ja arendada välja uuenduslikke teenuseid, et oma konkurentsivõimet maailmas suurendada.

Näiteks on USA presidendikandidaat Donald Trump sihikindlalt välja toonud kaubandusbilansi mõningase kallutatuse Euroopa Liidu kasuks, kuulus on tema hüüatus: "Miks sakslased Chryslereid ei osta ja ise tahavad, et me neid venelaste eest kaitseksime!", kuid Trump eirab tõsiasja, et Ameerika äriregistrisse on kantud väga suured ja edukad globaalsed teenusemüüjad, nt Facebook, Google jne. See nimekiri on kaunis pikk.

Seega toetub teenusmajandusel põhinev riigi majandusmudel peamiselt teenuste osutamisele ja tarbimisele. Teenusmajandus erineb traditsioonilisest tööstusmajandusest, kus rõhuasetus on tootmisel ja materjalipõhistel kaupadel. Suure teenusmajanduse osakaaluga riikides moodustavad teenused suurema osa majandustegevusest.

Teenusmajandus on paindlikum ja kohaneb kiiremini turunõudluse muutustega. Võrreldes tööstusega vajab teenuste pakkumine ka vähem suuri investeeringuid, kus kvalifitseeritud tööjõud ja tehnoloogiline infrastruktuur on vältimatud. See tekitab riikidele ka nn peakorterite probleemi. Kui tööstuse rajamisel kaalutakse füüsilist asukohta väga hoolikalt ja kui see on otsustatud, siis kui mitte igaveseks, aga väga pikaks ajaks.

Eestis on ilmekas näide energiaressursimahuka Estonian Celli saaga, kus rabeletakse ja efektiivistatakse tootmist, ollakse maailmas eesrindlikkuselt täiesti tipus, aga kasumini jõuda on äärmiselt keeruline. Eestist veel ära ei kolita, vähemalt esialgu. Kuid teenusmajanduse ettevõtetel ei ole peakorteri või äriregistriga sellist sidet, mille tagajärjel on mitmed Eestist alguse saanud ja globaalseks kasvanud iduettevõtted oma peakorteri siit ka ära viinud, lemmikasukohaks on maailma ärikeskus London.

Paindlikkust soosib ka teenusmajanduse globaalsete võrgustike keskne iseloom. Paljud teenused, eriti digitaalsed, on kergesti kättesaadavad üle maailma ja võivad toimida piiriüleselt. Kui tootmisettevõtte puhul on vaja saja toote müügini jõudmiseks valmis teha sada füüsilist toodet, siis teenuse puhul töötatakse teenus välja ja tehakse see vaid mõne klikiga kättesaadavaks sadadele, tuhandetele ja miljonitele klientidele. Arendajaid paelub teenusmajanduse hõlbus skaleeritavus, teenuste kättesaadavus ja müügipotentsiaal.

Teenusmajandus nõuab ka vähem kapitali ja Eestis ei ole vähetähtis, sest pärast iseseisvumist alustasime majanduskeskkonna ülesehitust väga kapitali­vaestes tingimustes ja ettevõtjatelt on nõudnud nutikust, kuidas hakkama saada ja areneda ning Eesti on globaalsel skaleerimisel seadnud eelisseisundisse teenusmajanduse ärimudelid.

Tööstusmajandus

Tööstusmajanduse keskmes on füüsiliste toodete tootmine ja töötlemine, näiteks auto-, masina-, elektroonika- ja keemiatööstus. Materiaalsed tooted toovad kaasa vajaduse luua infrastruktuur ning tegeleda ladude ja logistikaga.

Tootmisvõimekuse väljaarendamine nõuab võrreldes teenusmajandusega rohkem kapitali. Suuresti erineb kaasatava kapitali sihtotstarve. Kui tööstuse käivitamine vajab suuri investeeringuid tootmisvahenditesse ja taristusse, siis teenuste turule toomisel läheb suur osa kaasatavast kapitalist turustamisele ja globaalsele skaleerimisele, mitte niivõrd teenuse välja- ja edasiarendamisele.

Ei saa jätta välja toomata, et riigi seisukohalt on tööstusmajanduse eelistamisel soodne mõju tööhõive struktuurile, sest tootmine eeldab väga erineva pädevuse ja tasemega töökohtade loomist. Tööstus pakub töökohtade laia valikut, sealhulgas oskustöölistele, tehnikutele ja inseneridele, mis tähendab, et kõrghariduse kõrval peab olema saadaval ka hea väljaõppega kutseharidusega tööjõudu.

Kui tuua üks näide, siis enam kui poole maailma tuumajaamade töötajaskonnast moodustavad kutseharidusega inimesed, kusjuures väga suur tähtsus on kohapealsel väljaõppel, millele pöörab suurt rõhku ka põhjanaabrite tuumajaam Olkiluoto.

Viimaste kvartalite majanduslanguse puhul on esile toodud Eesti töötleva tööstuse nõrkust, mis tuleneb selle peamiste turgude, Skandinaavia maade nõudluse madalseisust, kuid vähegi soodsama majanduskonjunktuuri korral on tööstus võrreldes teenusmajandusega kaubandusbilansi seisukohalt märksa tähtsam eksportija.

Rääkides innovatsioonist, mil ravimitööstus toob turule uusi biotehnoloogilisi tooteid või energeetikasse uuendusi, nagu näiteks Skeleton või Elcogen, siis erinevalt teenuste sektorist on tööstussektor tehnoloogiliste uuenduste ja insenerilahenduste käivitaja.

Ka teadusinnovatsiooni rakendamisele toetuva kaitsetööstuse edukus sõltub riigi tööstuse tugevusest. Ei saa eeldada, et teenusmajanduse mudeli puhul arendatakse edukalt ka kaitsetööstust. Sel kurval hetkel, kui järjest tõhusamad relvasüsteemid hävitustööd tegema hakkavad, võib koodikirjutamisvõime olla ükskõik kui hea, aga elusid tagasi ükski arvutialgoritm ei too.

Teenusmajanduslik innovatsioon on piltlikult öeldes vaese mehe või kapitalivaese riigi innovatsioon, kuid väidan, et Eesti on vaese mehe / vaese riigi olukorrast juba välja kasvanud. Nagu öeldud, oli Eesti võrreldes arenenud kapitalituruga riikidega varasemate majandusfaaside paratamatusena kapitalivaene. Jääme suhtelisel skaalal kapitalivaeseks vaat et igavesti, sest ka suhteliselt rikkad Skandinaavia riigid on uute tööstuslike ärimudelite käivitamisel võrreldes USA-ga kapitalivaesed.

Näiteks kosmosetööstuse võimas arendamine erasektori poolt, mida USA-s veavad Space-X ja Blue Origin, on võimalikuks saanud eelkõige just kapitali kättesaadavuse tõttu. Vaevalt et sellised ärimudelid oleksid võimalikud Euroopas, isegi kui siin leiduks sama suure visiooni ja ambitsiooniga ettevõtjaid. Kuid see ei tähenda, et Eestis ei oleks üldse kapitali tööstuse arendamiseks.

Kindlasti on Eesti majandus võrratult küpsem ja kapitaliküllasem võrreldes kümnendite taguse ajaga ja see annab tunnistust, et oleme ka küpsemad keskendumaks tööstuslikele arendustele.

Lõpetuseks ei saa puudutamata jätta ka tööstusmajanduse ressursimahukust. Tootmisprotsessid on suure ressursi- ja energiavajadusega, mis võib kaasa tuua suurema keskkonnamõju.

Euroopa ja Eesti

Euroopas on loodushoiu poliitilise populaarsuse tõttu levinud roheleppe ideoloogia, millega majandusühendus on makromajanduslikult ja globaalsel skaalal muutunud ökomajanduse eestvedajaks.

See ei tähenda, et kõrvale jäetaks kõrgtehnoloogia või sellesse panustamine. Euroopa on tuntud masinaehituse, autotööstuse, lennukite, keemia- ja materjalitööstuse, tuulegeneraatorite ning meditsiini- ja toidutööstuse poolest. Kuid konkurents, eriti Hiinaga, on viimastel aastatel teravnenud.

Hiina on elatustaseme tõstmiseks eeskujuks võtnud Saksa töötleval tööstusel põhineva majandusmudeli. Saksamaa on aastakümneid viljelenud tööstuskaupadega üleujutamise majanduspoliitikat, mille hinnaks on olnud leppimine EL-i suurima netomaksja staatusega, sisuliselt ostetakse liikmesriikidelt oma tööstuskaupadele turgu.

Praegu viljeleb veelgi agressiivsemalt sedasama Hiina. Hiina ja Euroopa kaubavahetuse puudujääk on suur, kuid Euroopa Komisjon astub samme, et uurida Hiina riiklikke subsiidiume ja parandada Euroopa ettevõtete positsiooni Hiina turul. Tollimaks mitmele kaubagrupile, eelkõige akutehnoloogial autodele ja tuulegeneraatoritele on juba kas kehtestatud või tulemas.

Euroopa keskendub uute väärtusahelate loomisele ja vajalike investeeringute kaasamisele. Algatatud on konsortsiume ja arendusklastreid, nt akuliit ja vesinikuliit, samuti peaks hiljuti vastu võetud kiipide ja akude määrus aitama suurendada tehnoloogiatootmist. See võimaldab eksportida kaupu, mitte töökohti. Samuti on Euroopal endiselt tugev positsioon tuulegeneraatorite ja taastuvenergeetika valdkonnas.

Tööstusmajanduse mudel nõuab Eesti riigilt häid maanteid, sh neljarajalisi, Rail Balticut ja odavat energiat (mida praeguse seisuga suudab tõestatult pakkuda ainult tuumajaam), kuid teenusmajanduse soosimine võimaldab valitsusel edasi tegeleda infrastruktuuri investeeringute "optimeerimisega" ja eksperimenteerida kulukate energeetiliste ökolahendustega.

Koodi võib kirjutada ka siis, kui päike paistab ja tuul puhub ning taastuvenergia on pistikust võtta; masinate, ravimite või puidukeemia tootmisliinid vajavad stabiilsemat voolu ja energia hinda. (Siit tuleneb kaudne tähelepanek, et suurimad ökoutoopia ja teenusmajanduse fännajad on ühtlasi ka kõige tulisemad tuumajaama ja infrastruktuuri investeeringute vastased.)

Suurepärane uudis on magnetitehase ehitus Ida-Virumaal Narvas. Selle projekti edu taga on mitme teguri koostoime: Kanadast pärit visiooniga omanik, Euroopa Liidu rahaline toetus ja kohalike juhtide sihikindel tegevus. Püsimagnetite ja muldmetallidega on Eestil unikaalne võimalus. Sillamäe haruldaste metallide ja muldmetallide tootmine ning tulevane Narva tehas on oma mastaabilt ainulaadsed mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Tööstuslikku faasi on jõudmas Tallinna tehnikaülikooli ja AVH Grupi koostöös loodud tehnoloogia kukersiidist pikkade küllastunud süsivesikute ahelatega dikarboksüülhapete saamiseks. Dikarboksüülhapetel on ülilai edasine tööstusliku väärindamise perspektiiv lõpptoodeteks.⁵ Need näited tõestavad, et Eesti võib olla tööstuse arendamisel edukas ja loodetavasti tuleb analoogseid projekte veelgi.

Tööstusmajandus ja teadus

Tööstusmajanduse riiklik prioriseerimine esitab märkimisväärselt suuremaid nõudmisi teadus- ja innovatsioonisüsteemile, eriti teaduse ja tööstuse vahelistele sidemetele. Väidan, et Eestis on need sidemed enam kui nõrgad.

Kui lugeda Soome valitsuse ettepanekut parlamendile riigi teadus- ja arendustegevuse rahastamise seaduseks aastatel 2024–2030,⁶ võib läbi elada kirgastumishetke. [Soomes vastu võetud seadus ei ole oma olemuselt küll otseselt võrreldav Eesti teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusega (TAKS).⁷ Kui Soome seadusest saab selgelt välja lugeda riigi eesmärgi jõuda teadus- ja arendustegevuse kulutustega 2030. aastaks nelja protsendini SKP-st ja sellest räägitakse ilma kantseliitliku keerutamiseta, siis TAKS mõjub rohkem piibellike dogmade kogumikuna.

Niimoodi me küll kõrgtehnoloogilisse Valhallasse ei jõua ja maailma konkurentsis tõusma ei hakka. Enne kui suure mõjukusega institutsioonid ei hakka kaasa mõtlema, kuidas tööstuslikku innovatsiooni ellu kutsuda ning seni kuni TAKS ei ole mitte niivõrd "teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus", vaid "alusteadus- ja arendustegevuse korralduse seadus", niikaua ei ole ka häid väljavaateid ühiskonna rikkuse kasvatamiseks.

Ajale jalgu jäänud riiklik, seadusandlik ja valdkondlik mõtlemine on üks osa probleemist. Vaja on muuta TAKS märksa mõjusamalt innovatsiooni soosivaks ja suunatuks rakendusteadustele.

Valitsus peab näitama selget arusaama, et ilma investeeringuteta teadus- ja arendustegevusse (T&A) edu majanduses ja Eesti konkurentsivõimes ei saavutata. Riigis tervikuna on vaja muuta atmosfäär tööstuse jaoks soodsaks.

Sellised sektorid nagu elektroonikatööstus, sh infotehnoloogia, tehisintellekt, 5G-võrgud, pilvetehnoloogia ja pooljuhid, on peatähtsusega ja juhivad digievolutsiooni.

Rohetehnoloogiad, sh elektrisõidukite, akude ja superkondensaatorite tootmine, tuult tiibadesse saavad vesinikutehnoloogiad; biotehnoloogia ja farmaatsiatööstus, tervisetehnoloogiad, tööstusautomaatika ja robootika, kosmosetööstus ja kaitsetehnoloogiad, saavad Eesti majanduse mootor olla alles siis, kui selgelt sõnastatakse tööstusmajanduse eelisarendamine ja kaasatakse kogu teaduspotentsiaal, mis teadusasutustes leidub.

Praegune teadus- ja innovatsioonipoliitika meenutab rohkem mugavustsoonis lohisema jäetud mõisaköit kui ärksa ja tegusa riigi toimimist, mis peegeldub vastu põhjanaabrite hoogsa tööstusinnovatsiooni tandrilt.

Lõpetuseks

Tööstusmajandusel on võrreldes teenusmajandusega mitmeid eeliseid. Kuna tootmine nõuab tööjõudu ja infrastruktuuri, loob tööstusmajandus rohkem töökohti, mis toetab sotsiaalset ja majanduslikku stabiilsust. See omakorda tugevdab riigi majandust ja suurendab atraktiivsust investoritele, tagades kasvu ja konkurentsieelise.

Tugev tööstus turgutab riigi geopoliitilist mõjuvõimu ja konkurentsivõimet, aitab järjele kaupade ekspordi, parandab kaubandusbilanssi ja positsiooni rahvusvahelistel turgudel. Arenenud tööstusriigid on reeglina ka arenenud infrastruktuuri ja energiamajandusega riigid.

Tööstusriikidel on märksa rohkem võimalusi investeerida teadus- ja arendustegevusse, et tootmine areneks ning turule tuleks uuenduslikke kõrgtehnoloogilisi tooteid. XXI sajandi tööstus ilma kvaliteetsele alusteadusele toetuva innovatsioonita on mõeldamatu.