Kliimaministeeriumi loomine muutis järsult keskkonnaga seotud valitsemist. Megaministeeriumisse ühendati keskkonnavaldkonna juurde enamik majanduse haldamisest.

Tekkisid ootused ja kahtlused. Ootusi selles osas, et valitsemine astub tõsiseid samme meie ühiskonna ümberkujundamiseks nii, et saaksime eesseisva keskkonnakriisiga võimalikult hästi hakkama. Kahtlusi tekitas see, et kui avaliku huvi seisukohast ettevõtlust piirama kutsutud endise keskkonnaministeeriumi juurde tuuakse suurekaaluline majanduse ja tööstuse komponent, siis avanevad võimalused "kits kärneriks" arenguteks.

Põhiküsimus on, kas loodud megaministeerium piirab keskkonna alalhoidu majanduse huvides või vastupidi, tõmbab keskkonna ja looduse poolt seatud selged piirid, millistes majandus ja ettevõtlus saavad toimida. Ainuvõimalik on viimane variant, mis tagab elukeskkonna põlvkondadeülese avaliku huvi seisukohalt. Rõhutan, et ka uudsed majandusharud, sh taastuvenergia, omavad keskkonnamõju. Seega on ka sellisel tootmisel oma piirid. Midagi pole teha, igasugusel kasvul on piirid.

Kliimaseadus pidi kujunema uueks raamseaduseks, mis loob selgroo meie ühiskonna jätkusuutlikuks toimimiseks ning tekitab selguse majandusele ja ühiskonnale seatud piiridest. Kliimaseadus peab keskenduma keskkonnakriisi tervikule ning käsitlema kliimamuutusi selle ühe tahuna. Sellisena on see seadus möödapääsmatult vajalik.

Eelnõu väljatöötamiskavatsuse üks põhiloosungeid oli, et majandus peab jääma looduse antud raamidesse, mida endine kliimaminister Kristen Michal oma varasemates väljaütlemistes ka kinnitas.

Eelnõuga tutvumine tõi kaasa pettumuse. Tundub, et selle koostamine pole olnud struktuurne, vaid pigem isevooluline. Pikaleveninud protsessi ja selle tulemust markeerib ka seaduse käsitlusraami jahmatav kitsendamine: kogu ühiskonda käsitleva kliimaseaduse asemel tekkis hoopis kliimakindla majanduse seadus. Võimalik, et see peegeldab uue ministeeriumi olemust koos kõigi kaasnevate ohtudega.

Ühiskond pole vaid majandus ja tööstus

Nüüd eelnõu juurde. Toon esile vaid üksikud eriti häirivad kitsaskohad, sellised, mis seni vähem kõlanud.

Eelnõus on kaks keskset osa, millest esimene hõlmab kliimamuutuste mõju leevendamist. See kajastub erinevatele valdkondadele püstitatud heite vähendamise eesmärkides. Häda on selles, et juba üldeesmärgid on liiga tagasihoidlikud. Veelgi kehvem on see, et seatud sihid kaugenevad varasemates arengukavades, nagu "Eesti 2035" ning riiklikus energia ja kliimakavas arvutatud eesmärkidest. Muuseas, energia- ja kliimakavas juba esitatud kliimaeesmärkide tagasipööramist ei luba Euroopa Liidu juhised, mille oleme ise heaks kiitnud.

Eesmärkide esitamisega peaks loogiliselt kaasnema ka nendeni jõudmise tee ning meetmed juhuks, kui eesmärke määratud ajaks ei täideta. Midagi taolist eelnõus ei leia. Seega: mis saab siis kui eesmärke ei täideta?

Samuti taandub Eesti Pariisi leppega endale võetud kohustustest, mis omakorda on vastuolus meie põhiseadusega. Põhiseaduse järgi on riigikogus ratifitseeritud rahvusvahelised lepped ülimuslikud siseriikliku seadusandluse suhtes. Ilmne vastuolu põhiseaduse mõttega tuleb ära lahendada enne, kui parlament eelnõu menetlema hakkab.

Täiesti vastuvõetamatu on eelnõu teine keskne osa, mis puudutab nn kohanemist. Raske uskuda, aga erinevalt leevendustest ei püstitata kohanemisele mitte ühtegi eesmärki ja sätestatakse vaid üldsõnaline vajadus koostada arengukavasid.

Eriti pikantseks muudab asja see, et seletuskirja järgi on kliimaseadust vaja just selleks, et arengukavadesse kirjutatu pole seaduslikult siduv, aga vaja on seaduslikult siduvaid raame ja eesmärke. Saa nüüd siis aru... Veelgi enam, kui leevendamine on midagi, mida saab teha üleilmse ühispingutusena, siis see, kuidas oleme valmistunud muutusteks, on suuresti meie enda teha.

Sisuliselt läbi töötamata ja eesmärkideta on järgmised valdkonnad: kliimasündmused ja taristust sõltuvate teenuste kättesaadavus inimestele; inimeste, eriti haavatavamate inimeste õiguste ja tervise kaitse kliimamuutuses; avaliku sektori, elanike ning ettevõtete teadlikkus kliimamuutustest; elurikkuse seisund, ökosüsteemide kaitse ja taastamine; biomajanduse jätkusuutlikkus; kliimamuutustega arvestamine maakasutuses, toidutootmises, veega varustuses, metsanduses, planeeringutes ja ehituses; looduspõhiste kohanemislahenduste edendamine.

Tegelikkuses on kõik inimest, kogukonda ja keskkonda puutuv jäänud eesmärkideta. On vale ja ka äärmiselt ohtlik käsitleda ühiskonda juba räsima hakkavat keskkonna- ja kliimakriisi pelgalt suurtööstuse ja majanduse kontekstis. Ühiskond pole vaid majandus ja tööstus. Eelnõu vajab suurt lisatööd, et inimese, kohaliku kogukonna ja keskkonnaga seotu saaks asjakohaselt kajastatud.

Eelnõu vajab põhjalikku täiendamist

Positiivseks saab pidada eelnõus kajastatud põhimõtteid, mille järgi tuleb eelnõus sätestatut teostada. Paraku alavääristab neid põhimõtteid asjaolu, et eelnõu ise eksib nende vastu. Enne riigikokku jõudmist tuleb eelnõu sätted viia nende põhimõtetega kooskõlla ning lisada mõned olulised.

Mõned näited. Heite vähendamine on jäetud põhiosas tulevikku, mis paneb põhjendamatu koormuse tulevastele põlvedele, kuigi sellega peaks koheselt alustama. Siin on vastuolu eelnõus toodud põhimõttega põlvkondade vahelisest õiglusest: praeguse sõnastuse kohaselt peavad tulevased põlved tegema rohkem kui meie. Kuna kohanemine – eriti enim haavatavate inimgruppide tervise ja õiguste valdkond – on katteta, siis ei ole eelnõu õiglase ülemineku põhimõttega kooskõlas.

Uus nn roheline tööstus on samuti keskkonnamõjuga, kuid sellele ei seata eesmärke ei ökosüsteemide ega elurikkuse püsimise osas. See on ilmne möödavaatamine põhimõttest, mille järgi tuleb hoida kooskõla teiste keskkonnaeesmärkidega.

Huvitaval kombel pole heite vähendamise eesmärkide püstitamisel lähtutud kliimaministeeriumi enda tellitud teaduslikust analüüsist Eesti kasvuhoonegaaside eelarve kohta, mis on asjakohane alus liikumisel süsinikuneutraalsusesse.

Seetõttu on raske pidada selle eelarve koostamist teaduspõhiseks, nagu nõuab üks eelnõu põhimõtteid. Kuna esitatud eesmärkide arvutuskäigud pole avalikult kättesaadavad, siis pole võimalik kontrollida nende paikapidavust. Kontrollitavus on aga üks teaduspõhise lähenemise keskseid kriteeriume.

Samuti puudub eelnõust põhimõte, et kliimakindluse saavutamine ei tohi kaasa tuua teiste riikide keskkonnaseisundi halvenemist. Keskkond Maal on meil ühine ning ühes riigis teiste arvel toimetamine ei ole olukorra lahendus, vaid pettus.

Märkimist väärib ka omavalitsustele pandud kohustus koostada ning täita kliima- ja energiakavasid. On tähtis, et need pole tehtud vormitäiteks, vaid hästi koostatud ja täidetavad. See aga eeldab omavalitsuste suutlikkust nii kompetentsi kui ka raha osas või siis seda, et tee sinna jõudmiseks oleks selge, mida see praegu ei ole.

Kahtlemata on hea, et eelnõu on pärast pikka ootamist avalikkusele esitatud. Teisalt vajab eelnõu nüüd väga põhjalikku ülekäimist ja täiendamist. Ees on pikk ja keeruline tee. Halvim, mis võib juhtuda, on see, et vallandub sisutühi retoorika, et kui kõik kritiseerivad, siis on ilmselt tegu mõistliku kompromissiga. See ei päde.

Ühel pool on praegu varjatud arusaam, et majandust ei tohi keskkonna ja kliimakriisi tõttu piirata või kui seda teha, siis ainult kosmeetiliselt. Teisel pool on aga arvamus, et eelnõu peab arvestama kogu kliimakriisi mastaapsusega ja seab vastavad piirid meie toimetamisele.

Täiesti vastuvõetamatu on võimalus, et eksistentsiaalset keskkonna- ja kliimakriisi ei asuta lahendama, kuna see pole majanduslikus mõttes n-ö kuluefektiivne ehk teisisõnu läheb liiga palju maksma. Oluline on mõistmine, et kriisile mittereageerimine on hoomamatult kallim nii meile kui ka järgmistele põlvedele.