Valitsuses on praegu äge vaidlus, kui suures ulatuses maksta tuuleenergia tootjatele toetusi. Eelmisel nädalal jäi valitsuskabinetis arutelu ära, sest väidetavalt ei toonud kliimaministeerium kohale analüüsi ja seda polevat tegelikult ka olemas. Vähemalt nii väitis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Jevgeni Ossinovski ERR-ile antud intervjuus. Te olete olnud viimaste valitsuste energiamajanduse poliitika suhtes ülikriitiline. Olete endale leidnud kaasamõtleja?

Ossinovski võttis ennast ja Reformierakonna trussikute ja maika väele.

Reformierakonna? Ossinovski on ju sotsiaaldemokraat…

Ossinovski võttis nii ennast kui ka kliimaministeeriumit juhtiva Reformierakonna ja kogu valitsuse trussikute väele. Avalikkus sai teada, tõenäoliselt asjatundjatel on olnud see ammu arusaadav, et mitte mingisugust läbianalüüsitud energiastrateegiat Eestil ei ole. 

Ossinovski tunnistas, et otsuseid tehakse ju kõhutunde pealt. Kui ei ole mingit analüüsi, mingeid stsenaariume, siis kuidas sai üldse vastu võtta  seaduse, mis ütles, et aastal 2030 toodetakse Eestis elektrit ainult taastuvatest allikatest. Kuidas sai üldse võimalikuks selline vastutustundetu otsus? Küsimuse all on Eesti energiajulgeolek, varustuskindlus ja majanduse hakkamasaamine.

Ma saan aru sellest ideoloogilisest dogmast, mille alusel praeguste sammude kritiseerijad kuulutatakse rumalateks. Selle dogma tõttu on nüüd äärerünnakuna seadustatud eesmärk, et aastal 2030 toodame elektrit ainult taastuvatest allikatest.

Valitsuses on ju terve mõistusega inimesed, seega küsimus on ka lobby's. Küsimus on tegelikult selles, kas see lobitöö, mida Eestis ja Euroopas näeme, kas sellel on ka mingid korruptsioonielemendid? Kahtlemata võivad olla, sest need otsused on niivõrd majandusseaduste ja termodünaamika seadustega vastuolus.

Ometigi neid surutakse meile peale. Selles mõttes tuleb Ossinovski intervjuud pidada märgiliseks. Otsustajad on trussikute ja maika väel. Ja meie ülesanne ja võib-olla mõnede organite ülesanne on maha kiskuda ka need trussikud ja maika.

Ilma täiesti uue analüüsita edasi minna ei saa? Kliimaministeerium peab lõpuks oma kodutöö ära tegema?

Me vajame kliimaministeeriumi, Eleringi, konkurentsiameti, teadlaste ja erakondade koostööd, et üldse aru saada, millised variandid on energeetikas laual. Analüüsi peavad tegema ikka need, kes valdavad teemat, kes saavad aru viimase aja trendidest, kuid mõistavad ka baasseadusi.

Meil on ju energeetikast väga palju räägitud alates elektrihinna järsust hüppest 2022. aastal. Ja nendest aruteludest hoolimata pakute te nüüd välja restarti?

Esmalt peame aru saama, kuidas on spetsiifiliselt elektrisüsteem toetanud viimase 150 aasta jooksul inimkonna arengut.

Ühiskond vajab elektrisüsteemi, mille absoluutne omadus on töötada igal ajahetkel. Aga juhitamatute energiavõimsuste süsteem, mida meile ideoloogilise dogmana peale surutakse kõikvõimalike subsiidiumite ja reeglitega, pole enam selline süsteem. See pole süsteem, mida vajavad inimesed, kodumajapidamised, ettevõtted.

Eesti vabariigis on aga nüüd seadustatud taastuvenergeetika eesmärk, mille tulemusena ei ole see teenus garanteeritud.

Teiseks tuleb rääkida kuludest. Kõik avalikud esinemised ministritel ja peaministril algavad ja lõpevad jutuga, et tulevikuelekter on odav. No ei ole odav.

Teatud mõttes ridade vahelt on ka rahvusvaheline energiaagentuur öelnud, et süsteemi kulud juhitamatute võimsuste liitumiseks sellesse teenusesse on niivõrd suured, et see kujuneb tohutult kallimaks. Kui see üldse süsteemina hakkab tööle.

Millel teie üsna radikaalsed väited ikkagi põhinevad?

Ennast juhitamatute elektrivõimuste kätte andes vajame praegu toimiva asemel viit süsteemi, millest iga süsteemi rajamise maksumused on kapitaalsed. Need on vaja ära kalkuleerida, et valitsus saaks üldse teemat arutada.

Esmalt niinimetatud taastuvenergial baseeruvasse elektrisüsteemi tuleb massiivselt üle investeerida, et luua võimeid, mida tegelikult tipukoormus vajab. Mitte isegi kaks korda, aga võib-olla isegi kaheksa korda, kui me vaatame tegelikult globaalseid projektsioone.

Kusjuures me üleinvesteerime süsteemi, mille kasulik tootmisaeg on ülimalt piiratud. Ma ütlen siia igaks juhuks ka need numbrid, sest ka  siin esitatakse tihti demagoogilist udu.

Meie laiuskraadidel alates umbes Kesk-Saksamaalt on päikeseenergia parkide kasulik tööaeg keskmiselt kümme protsenti, 90 protsenti ajast seisavad need sisuliselt jõude. Maismaatuulel on see umbes 20 protsenti ja meretuulel  reaalselt töötavate tuuleparkide Taanis tehtud  uuringute puhul kuskil 40–45 protsenti.

Teine süsteem, mida vajame, on salvestamine. Meil peab olema mingisugune lühiajaliste salvestuste süsteem, mis suudab tunni ja võib-olla ka poole päeva jagu tasakaalustada kõikumisi ja tagada praegust kvaliteeti. Lihtsustatult öeldes: vajame kõikumise jagu  patareisid.

Eesti puhul ei piisa sajast megavatist, pigem on vaja vähemalt 500 megavatti Eesti ja teiste Balti riikide jaoks.

Kiisal ehitatakse suure trummipõrina saatel sajamegavatist akude süsteemi, see maksab 300 miljonit. Kui meil mingil hetkel juhitamatut energiat tulevikus järsku poleks, siis see jaam kataks keskmise Eesti elektrivajaduse kuus minutit. Natuke lühiajaline lahendus, kas pole?

Kolmas süsteem on pikaajaline salvestussüsteem. Selles osas mitte mingisugust toimivat lahendust täna nii-öelda eesrindlikumates  USA osariikides ega ka Euroopas ei eksisteeri. California puhul räägitakse 12-nädalasest vajadusest omada tipukoormuse salvestusvõimsust,  Saksamaa puhul minimaalselt kuus nädalat. Eesti puhul me võime ju kalkuleerida, aga need on miljardid eurod.

Euroopa Liidu paberites aeg-ajalt spekuleeritakse vesiniku kasutuselevõtuga, see teeb lihtsalt nõutuks, kui vaatame korraks otsa vesinikufüüsikale. Vesiniku tootmiseks kulub ju neli energiaühikut ehk siis paneme sisse rohkem energiat, kui sealt kätte saame. Lisaks on vaja ju vesinikku transportida, ladustada, mis on veel lisakulu. See on ju katastroof!

Neljas süsteem, mida me peame ehitama, on reservvõimsuste süsteem, et meil oleks juhitavad võimsused, kui tuult ja päikest ei ole.  Mitte keegi ei asu isegi arutellu, kui palju neid juhitavaid võimsusi peab olema.

Kui me ei taha energiavarustuskindlust lasta allapoole olemasolevat, siis see peab olema tipukoormus pluss kümme protsenti. Eesti puhul räägime praeguse tarbimise juures seega 1800 megavatist.

Arvestagem, et enamiku ajast seisavad need reservvõimsused jõude.  Need ju käivitatakse ainult siis, kui tuult ja päikest pole.

Kliimaministeerium peaks oma analüüsis välja tooma, millised reservvõimsuste variandid meil on laual ja palju need variandid maksavad. Ja me ei tohi rääkida siin ajaperspektiivist 2027, vaid 20 aastast. 2027 on meil ju veel varus põlevkivijaamad. Energeetika planeerimishorisont on tõesti pikk plaan.

Räägitud on gaasijaamast. Aga see tähendab ju sõltuvust importkütusest. Ja gaasi hind on Euroopas kolm-neli korda kallim kui USA-s. Mina usutavat vastust ametnikelt reservvõimsuste teemal kuulnud ei ole, sellest libisetakse üle, aga see on tegelikult baasküsimus.

Ja viies uus süsteem on täielikult ümberehitatud kompleksne elektrivõrk.

Ehk siis ühe olemasoleva süsteemi asemel tuleb luua viis uut süsteemi. Vot see peab olema aluseks Ossinovski suurde tulevikku suunatud kavale, alles siis saame hakata realiseerima sotsiaaldemokraatide erilist kompetentsi energeetika valdkonnas. Tegelikult on see muidugi absoluutne pankrotitee.

Aga riigikogu on ju taastuvenergiale ülemineku ära seadustanud?

See on vastuolus terve mõistuse, majanduse, füüsika, termodünaamika seadustega, me ei jõua seda iialgi täita, see on mõttetu. Seda ei ole vaja teha.

Me olemegi keerulises olukorras, arvates Euroopa Liidu poliitika peavoolu. Tegelikkus ei ole kohale jõudnud, järelikult peame siin tõsiselt aru pidama, kuhu ja mis samme me suudame praegu astuda.  Nõustuda tuleb ka nende kriitikutega, et viimased kümme aastat ei ole ju nii-öelda midagi tehtud. Sellepärast ongi olukord niivõrd raske.

Lahenduseks ei saa olla ju ka uuesti põlevkivi?

Meile pakutavate uute tehnoloogiate energia tootmise efektiivsus on niivõrd madal, et neil ei ole pikas perspektiivis elujõudu. Muuseas ka keskkonnamõju osas pole nad elujõulised, kui me võtame arvesse kogu tootmisahela.

Kui ei tule totaalset tehnoloogilist murrangut, siis planeeritava süsteemi ellurakendamine pole lihtsalt võimalik. Need probleemid ei oleks kõik nii teravad, kui juhitamatu võimsuse osakaal süsteemis oleks vaid  5–10  protsenti.  

Kuna plaanitavat süsteemi pole võimalik käivitada, siis on kaks varianti: kas tuleb mingi uue tehnoloogiaga energiarevolutsioon või me tegeleme olemasolevate süsteemide efektiivsemaks, keskkonnapuhtamaks tegemisega.

Seega teie kriitikutel on õigus, tahate põlevkivijaamadega edasi tossutada?

Ei taha. Minu jutt pole ühegi tehnoloogia ega ressursi vastane.

Aga veel kümme aastat tagasi oli meie energiajulgeolek, varustuskindlus väga suur. Meie põlevkivienergia hind oli väga konkurentsivõimeline.

Ja nüüd kunstlike poliitiliste sammudega on see olukord ju kapitaalselt teistsugune. Aga kes selle eest vastutab? Meie varustuskindlus on löögi all, meie väljavaade on väga vilets, meie praegune elektrihind on täiesti pöörane. See on see, mida oleme viimase viie, seitsme aasta jooksul saavutanud.

Me lihtsalt stigmatiseerimise tagajärjel oleme Eesti kontrolli all olnud energiaressursist vabatahtlikult loobunud. Ja vastu oleme saanud süsteemi, mis tegelikult viib meie elukvaliteedi alla, majanduse konkurentsivõime alla, julgeoleku alla.

Mina ei ole energeetika asjatundja, aga kas tuumajaam võiks olla kompromissikoht? Tuumaenergia pole juhitav võimsus, kuid see on enamasti pidevalt töös ning toob turule turvalisust juurde? Põhimõtteliselt Põhjamaad ju selle kaudu ongi saanud oma hinnad odavaks, sest seal on elektriturul tuumajaamad, hüdroenergia, tuulikud ja päikesepargid. Ühes komplektis on hind endiselt madalaks jäänud.

Kui meil on Euroopas probleem CO2 õhku paiskamine, siis tuleb tuumaenergeetikaga minna kiiresti edasi üle välja.  Aga sellest pigem loobutakse, nüüd me jõuamegi küsimuseni, miks.

Muuseas, tuumaenergia  tootmise efektiivsus on  kõrge. Ometigi on 10 kuni 20 aastat läinud selles vallas tühja, seda nii tehnoloogiate arendamisel kui ka investeeringute tegemisel.

Kui tahame baasseadustel põhinevat diskussiooni, siis ega praegu peale tuumaenergeetika polegi muud varianti. Ja Euroopa Liit  peaks ju siin arvestama väikeriikide geograafiaga. Eesti ja lõunanaabrite juures laiemalt tuleks lihtsustada tuumaenergeetika investeeringuid.

Me ei saa endale lubada ka ohtralt valesti investeerimist. Saksamaa on teinud sadu miljardeid investeeringuid, et leida fossiilsetele kütustele alternatiivseid energiaallikaid. Meie peame olema kahe jalaga maa peal ja vaatama, mis on reaalselt olemas. Me ei saa endale lubada raiskamist, ebakindlaid miljardiinvesteeringuid, mida muu seas rõhutas ka Jevgeni Ossinovski.

Aga Eesti juurde tagasi tulles, me oleme valitsusliidult kuulnud poolteist aastat üksikuid lauseid, samas näinud sadu küsimusi tekitavaid slaide. Me kuuleme ainult mingit propagandat. Mitte keegi energeetika baasküsimustele ei vasta.

Me arvasime siin lihtsate kodanikena, et kuskil on ikkagi paberid ja kuskil on mingid inimesed asja läbi analüüsinud, aga nüüd selgub, et mitte midagi ei ole. Kõik on tegelikult kõhutunde pealt, nagu Ossinovski ütles.

Minul aga ajakirjanikuna tekib küsimus, kui suur ja mõjukas siis lõpuks saab olla tuuleenergia lobigrupp, et suudab lükata kõrvale teiste tööstuste esindajad? See ei tundu eriti usutav.

Aga vaadake, mis toimub laiemalt maailmas, kuidas kliimatööstuskompleks on globaalselt väga edukalt kõikvõimalike lobivõtetega endale lõputuid soodustusi, miljardilisi subsiidiume, lõputuid reegleid hankinud, mis kõike seda ebaefektiivsust toetavad. Terve mõistusega esitatud küsimustele vastuseid ei ole, aga ikka liigutakse muudkui edasi. Eestis on sama lugu. Minnes ajalukku, mäletate, kui ootamatult 2006 ilmusid lagedale taastuvenergia toetusskeemid.

Nüüd valitsuse liikmed ja ministeeriumid on nagu kahe tule vahel, oletame, et nad ei ole korrumpeerunud. Oletame. Ja veel kord oletame.

Siis nad on ju kahe tule vahel. Nad käivad Brüsselis, kus kuulevad sedasama juttu. Ja siis nad jõuavad ka arusaamani, et muid variante pole. Ja siis me oleme veel lisaks püüdnud olla eesrindlikud. Nüüd aga selgub, et analüüsi ei ole…  

Mul on kliimaministeeriumile küsimus: kuidas me lülitame ennast süsteemi, mis ei suuda tagada süsteemi eksisteerimise nõuet 24/7? Kuidas see üldse võimalik on?

Ausalt öeldes ma ei saa aru, miks üldse tehakse vähempakkumisi.  Meil on ju elektriturg. Näiteks leivakombinaatidele ei tehta vähempakkumisi, need ehitatakse ju ikka turupõhiselt.

Aga selleks, et uusi tootjad süsteemi liita, peaksid nemad hinna garanteerima ja selles hinnas peaks olema ka tagatis, et suudetakse turule 24/7 elektri tagada. See peab olema investeerijate, mitte Eleringi, Juhan Partsi või Indrek Kiisleri vastutus. 

Me teame, et liitumine läheb veel maksma ühtekokku miljardeid. See on ju nonsenss. Olukord on hullem kui kuskil basaaril. Me lõhume senise süsteemi, maksame uue ehitamise eest. Samas tegelikult pole olemas tehnoloogiat, mis tagaks tulevikus taskukohase hinnaga pidevalt elektrit.

See on tegelikult küsimus Euroopa Liidule. Tupiktee tõde jõuab kohale kolme aasta pärast või viie aasta pärast, eks see selgub aja jooksul. Aga vaadates ametisse astuvat Euroopa Komisjoni, siis tõenäoliselt väga suureks optimismiks lootust ei ole.

Mis on see hästi lihtne ja praktiline soovitus peaminister Kristen Michalile ja kliimaminister Yoko Alenderile? Mida nad peaksid tegema lähema poole aasta jooksul?

Ma  kutsuks rahvusvaheliselt kõige targemaid inimesi,  kes valdavad energeetika valdkonda ning telliks strateegia, mis ühtepidi arvestaks poliitilist reaalsust, praegust kliimapoliitikat, samas annaks soovituse, kuidas Eesti saaks edasi minna. Võib-olla me peame hakkama ka seda Brüsseliga läbi rääkima.

Keegi peaks võtma endale rolli, et pidevalt monitoorida tehnoloogiaid ning andma erapooletut, objektiivset infot tehnoloogiate sobivuse, majanduslikkuse, realistlikkuse ja keskkonnamõjude osas.

Kõik need jutud igasugustest rohemajandusest, need on ju samasugused ilusad jutud. Aga mitte miski ei ole ju realiseerunud.

Vaadake hiljuti avaldatud Mario Draghi raportit. Kõik uued tööstusharud on läinud ju mujale. Uute tootmisharude kriitilised toorained on väljaspool  Euroopat, 85–90 protsenti on toorained piirkondades, mis ei ole läänelikud demokraatiad.

Vaja on terviklikku analüüsi, mis on see nii-öelda reaalne pilt.  Ja ilmselt tuleb startida valgelt lehelt nendes küsimustes. Me oleme üle elanud palju hullemaid asju. Meil peab olema nii palju selgroogu, et saada aru, mis on meile jõukohane ja millest loobuda.

Kui valitsuse liikmed on ise veendunud, et ajavad õiget asja, siis peaks nad tundide kaupa esinema Eesti Televisioonis ja kõikidele nendele küsimustele vastama. Sisuliselt, mitte ütlema, et Juhan Parts tahab tossutada.

Aga seda nad ei julge alates valitsuse liikmetest ja Eleringi juhtidega lõpetades. Nad pigem mõnulevad kuskil konverentsil, mis on jälle kellegi poolt doteeritud ja peksavad tegelikult segast.

Teie seisukohad on alati ärritanud inimesi, kes väga muretsevad inimkonna tuleviku pärast, loodus meie ümber kaob. Mis te arvate, mida nad mõtlevad, kui nad loevad seda intervjuud?

Ma olen valmis nendega avalikult neid asju arutama. Ma sotsiaalmeedias ei viitsi vastastikku klähvida.  

Ka mina olen mures maailma tuleviku pärast. Selles mõttes on meil ühisosa olemas. Mis puudutab kliimaalarmismi, siis me ei tea, mis on tõde.

Kuid me teame seda, et kliimaalarmist on saanud samuti manipulatsiooni vahend. Teadus ei ütle meile, et oleks vaja alarmi lüüa. Selles osas ei ole teaduslikku konsensust.

Teadus ütleb meile selgelt, et kliima soojeneb.

Loomulikult kliima soojeneb, kuid isegi ÜRO kliimaraport ei ütle, kui suur osa selles on inimtekkeline. Siin on väga erinevaid vaateid, me peame olema kanapimedad, kui me ei näe neid tuhandeid teadlasi,  kes ju otseselt oponeerivad raporti põhijäreldusi.

Me peaks olema kanapimedad, kui me ei suuda vahet teha poliitikutel alates ÜRO peasekretärist, kes ilmuvad välja ja räägivad jutupunkte, mis lähevad välja ÜRO aastaaruannetest ja tegelevad hirmutamisega. Loomulikult on selle taga väga suur tööstus, kes seda alarmismi ja  maailmalõpumeeleolu meile kujundavad.

Üks on kindel, praegu pakutavad tehnoloogiad ja süsteemid kliimaprobleemi ei lahenda.