Allan Sims ja Ahto Kangur: kliimaeesmärkide täitmiseks on metsaraie vältimatu
LULUCF-i eesmärkide täitmisel tuleks vaadelda nii metsanduse kui ka maakasutuse sektorit. Probleemiks on süsinikku võimalikult efektiivselt siduva ehk seega ka tootliku metsamaa süstemaatiline vähenemine erinevate maakasutuslike tegevuste tõttu, kirjutavad Allan Sims ja Ahto Kangur.
LULUCF-i eesmärkide täitmist ja metsa süsiniku sidumist tuleb vaadata pikas perspektiivis, mitte lühiajaliselt. Eesti metsa vanuseline struktuur ei toeta kasvuhoonegaaside sidumise jätkumist ja see tähendab, et tuleviku metsade kestlikkuse nimel tuleb nn hooldustöid teha nüüd ja praegu.
Eestis on juba kaks näidet, kus me näeme sarnaste edasi lükatud hooldustööde tulemuse vilju: korterelamud ja elektrivõrk. Viimase kohta on juba antud hinnang, et ca 25 protsenti meie elektrivõrgust on amortiseerunud ning me näeme tormisemate ilmadega, kui palju see põhjustab elektrikatkestusi.
Samuti üritatakse kiirkorras tegeleda majade soojustamisega, aga igal aastal suudetakse väga vähe renoveerida, arvestades seda, millisel hulgal tuleks seda teha. Põhjuseks ikka see, et lühiajaliselt on lihtne teha otsus vajalike tegevuste edasilükkamiseks ja las viivitamise tõttu üle pea kasvanud probleemid lahendab hiljem keegi teine.
See pole teisiti ka metsa ja süsiniku sidumise teemas. Avalikus diskussioonis kõlab pidevalt mõte, et puud ju kasvavad, mida neist ikka vaja hooldada, need püsivad ju niisama püsti ja elusana. Aga ka puud on toiduahela osa, mistõttu ei ole need surematud.
Loodusliku suremuse tõttu suudab vanuseni sada aastat elada vaid ligikaudu viis protsenti Eesti puudest. Seetõttu võib küll väita, et puud suudavad elada üle saja aasta vanaks, aga seda suudavad loodusliku konkurentsi tõttu vaid vähesed.
Kõige rohkem seob süsinikku noor kasvav mets, surevast metsast saab aga kasvuhoonegaaside heitja. Nii et kui väita, et mida rohkem metsa maha võtta, seda vähem saab mets ka siduda kasvuhoonegaase, siis see on vaid poolik tõde.
Kui raiutud majandusmetsa asemele istutatakse uued puud, saame eelmisest enam süsinikku siduva metsa ehk sisuliselt on tegemist pikaajalise perspektiiviga hooldustööga. Seda aga edasi lükata pole kuidagi mõttekas.
Üheks näiteks võib tuua suremuse ja surnud puidu hulga metsas. Juba kümme aastat on surnud puitu olnud metsas samas mahus, kuigi igal aastal sureb puid mitme miljoni tihumeetri jagu.
Surnud puit laguneb metsas ning sellest eralduv süsinik jõuab uuesti atmosfääri. Loodusliku protsessina on see loomulik osa aineringest, sest surnud puidul on oluline roll elurikkuse jaoks. Aga tuleb arvestada, et elurikkuse suurendamisega kiireneb ka surnud puidu lagundamine metsas.
Kliimaeesmärgiks on suurendada seotud süsiniku hulka metsas, kuid surnud puidus talletunud süsiniku hulk ei suurene enam ning seega ei täida see enam võetud kliimaeesmärki. Samuti ei saa lõputult suureneda metsas kasvava puidu hulk, vaid puud hakkavad surema ja aineringe loomuliku osana jõuab uuesti juba puudesse talletunud süsinik atmosfääri tagasi.
Seetõttu on kliimaeesmärgid ja elurikkuse eesmärgid ka vastuolulised, kuna kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb järjest rohkem süsinikku talletada, aga elurikkuse suurendamise puhul jälle suurendame puidu looduslike tarbijate hulka.
Eestis on debatt kliimamuutuste teemal ebaproportsionaalselt metsa poole kaldu. Kliimamuutuste juurprobleem on süsinik, mis pärineb fossiilsete maavarade kasutamisest. Keskne küsimus kliimamuutuste vastu võitlemisel on vähendada fossiilsete kütuste ja materjalide kasutamist. Puit on siin üks võimalikest lahendustest, kuid kestvustoodeteks vajalik kvaliteetne puit tuleb vaid järjepidevalt majandatud metsadest. Majandamise otsust edasi lükates kuhjame probleemi järgmistele põlvkondadele.
LULUCF-i eesmärkide täitmisel tuleks vaadelda nii metsanduse kui ka maakasutuse sektorit. Probleemiks on süsinikku võimalikult efektiivselt siduva ehk seega ka tootliku metsamaa süstemaatiline vähenemine erinevate maakasutuslike tegevuste tõttu.
Lisaks suuremahulistele riiklikele taristuprojektidele on hüppeliselt suurenenud ka looduskaitseliste piirangutega metsamaa. Õigeaegne hooldamine majandatavas metsas on ainuke pikaajalise positiivse mõjuga võte LULUCF-i eesmärkide täitmisel.
Lõpetuseks tuleb muidugi ära märkida, et loomulikult on meil vaja nii noori kui ka vanu metsi, sest ka surnud puidul on täita meie ökosüsteemis oluline roll. Selle loo fookust hoidsime aga konkreetsemalt süsinikuheite teemal.
Toimetaja: Kaupo Meiel