Mõni nädal tagasi rappis maaomanik käsu korras Otepää looduspargis enda omanduses olevale heinamaale istutatud ja viieaastaseks saanud kased maha. Enne puude istutamist oli ettevõtja kasvatanud neli aastat lihaveiseid, kuid lõpetas selle tegevuse, kuna see käis talle ja tema perele üle jõu nii füüsiliselt, vaimselt kui finantsiliselt.

Selleks, et endine veiste "toidulaud" omasoodu võssa ei kasvaks, otsustas ta sinna istutada kased. Polnud tal ei toona ega ka praegu huvi teha iga-aastast euroniitmist või maid välja rentida.

Postitasin noorte kaskede mahavõtmisest sotsiaalmeediasse mureliku ja samas tegelikult ka sarkastilise nupukese, mis üsna suure hooga lendu läks.

Ehkki tegemist oli mingi "tühise" kümne hektari suuruse puupõlluga, samal ajal kui aastatel 2018–2022 on meie maal kokku raadatud 7675¹ hektarit enamasti looduslikult tekkinud metsi, et taastada pärandniite, rajada põllu- ja rohumaid, karjääre, trasse ja asustusalasid, oli lugejate reaktsioon sellele postitusele ometi valulik ja imestusi täis ning see levis sadu kordi jagatuna kulutulena edasi.

Mõtlen, et mis meil siin Maarjamaal viimasel ajal küll toimub. Võtame vaatluse alla Otepää looduspargi sünniloo, mis 1957. aastal Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega rajati ning mis 1979. aastal Otepää maastikukaitsealaks vormistati.

Sel ajal kuulus maa riigile ning otsuseid tehti käsu korras. Tundes isiklikult paljusid tolleaegseid inimesi, kes otsustamise juures olid, tean, et nii Otepää looduspark kui ka näiteks Lahemaa rahvuspark ei sündinud niisama nipsust, vaid entusiasmist ja armastusest Eestimaa looduse vastu.

Kaitsealade loomiseks veedeti tunde müts peos parteibosside uste taga nii Tallinnas kui ka Moskvas. Aga mis peamine, algatused tulid meilt endilt, lähtudes siinsetest oludest. Raha polnud see, millele toona mõeldi, vaid tõepoolest loodus. Vältimaks valesti arusaamist ütlen remargina kohe vahele, et ma ei soovi nõukogude aega tagasi ja olen rahul, et Eesti riigina kuulub EL-i.

Kahjuks kõnnivad meie kõrgemad ja madalamad ametnikud silmaklappidega ringi ja ajavad tublide punarättides pioneeridena näpuga järge, kuidas sadu euroliidus toodetud ja sageli omavahel vastuolus olevaid direktiive täita.

Ja need ülesanded, mis tulevad Euroopa Liidust ja mida viiakse meie riigis ellu eurorahaga tähendavad tihtilugu tervele mõistusele arusaamatuid tegevusi, näiteks metsade uputamist², et väidetavalt "taastada" tihtipeale juba sajandi tagust taastamatut looduslikku kooslust, mille asemele on ammuilma välja kujunenud täiesti uus ökosüsteem.

Samal ajal unustatakse ilmselt ära, et meil kehtib juba üle 30 aasta õigus eraomandi puutumatusele. Inimeste põhiõigustest sõidetakse aga "maailma päästmise" kampaania nimel ülbelt üle. Irvitatakse eraomanike üle, kes on oma põlised ülekohtuselt ära võetud maad tagasi saanud, kes on oma metsi sõna otseses mõttes mustadeks päevadeks hoidnud ja kasvatanud ning kellelt need maad värskelt kehtestatud kaitserežiimide tõttu on sisuliselt natsionaliseeritud.

Miskipärast tundub keskkonnaga tegelevatele ametkondadele olevat loomulik, et eraomanikult temaga kokku leppimata maade sisuline kasutusest väljaarvamine looduse kaitsmise puhul (loe: konfiskeerimine) ongi normaalne. Maaomanik, olgu eraisik või firma, on see viimane, kellele midagi kompenseeritakse, ometi on sisuliselt tema see, kelle kulul mäng käib.

Maaomaniku suhtes üleolevust väljendava näitena võiksin tuua mulle silma jäänud ühe Euroopas resideeruva Eesti roheaktivisti sarkastilise kommentaari: "…naudi oma tähelendu ja räägi talle [Facebooki kasutajale] oma lihtsustatud juttu puusadest, mida ravib lageraie ja ainult kolme sorti metsadest (lageraiutud riigimets, küüditatute täis kasvanud põllud ja Järvselja ürgmets) mida Eestis leida on..." Ei saagi aru, miks seda kirjutajat häirib fakt, et nii mõnelegi metsaomanikule ongi mets ainus vara, mille realiseerimisest häda korral abi saada või vanaduspäevi hooldekodus veeta.

Euroopast tulevate jätkusuutmatute hõbeseeklite ja peapaituse nimel on rahvalt küsimata kokku ahmitud kõikvõimalikke kohustusi. Viitan näiteks LULUCF-ile³ , kus Eestile võeti kanda läbimõtlemata koormis, mille täitmata jätmise korral nüüd metsa ja põllumehi hea on süüdistada, et nad justkui oma tegevusega riigile sadade miljonite suurust trahvi kaela toomas olevat. Aga võib-olla tehti seda hoopis meelega, et metsandusele "kamm turja saada"⁴?

Noore põlvkonna pead on kliimaaktivistide eestvõttel segi aetud ja äriks on tehtud ka maksumaksja kulul loodud mittetulundusühingute tegevus, kes kliimamurest tingitud (loe: tekitatud) ärevust, hirmu, viha ja leina maandada "aitavad".⁵

Euroopast tulevatele käskudele keeratakse kodus veel vinti pealegi, aga kui see on kord üle keeratud, siis inimeste hingehaavu parandada on väga raske ja sellega kaasneb üha suurem usaldamatus riigi vastu.

Kui juba varsti kümmekond aastat on aktivistide hambus metsaomanikud, siis viimasel ajal suureneb järjest rohkem nende isu ka põllumeeste maade järele.

Vägisi tükivad pähe Helvi Jürissoni luuletuse "Mägra maja"⁶ mõned asjakohased salmid:

Ei olnud mahti poe sabas seista,

kõik, mis majas tarvis, ise valmis treis ta.

Nõnda mägra majas, kasemetsa veeres,

tasaselt ja targu elukene veeres.

 

Kuni ühel õhtul keegi äkki kloppis,

ukse taga seisid kährikkoerad troppis:

trügisid kõik sisse, pambud pandi maha,

vaatasid siis ringi: "korter pole paha!".

 

"Miski siin ei klapi!" hüüdis vana mäger.

"Kõik on korras, papi," vastas talle kährik –

"Ruum on teil ju lahe, jääme veidiks siia,

poleks mõtet asja kakluseni viia!"

Otepääl kakluseni asi tõesti ei läinud. "Mägra majja" sisse trüginud ametnike poolt määratud iganädalase 5000-eurose trahvi ähvardusel noorte kaskede hävitamise korraldus täideti.

Kohtus oleks omanikust puude istutaja kaotanud niikuinii, sest seadus ju selline, ehkki põhiseaduses on selge sõnaga kirjas: "Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest." Nojah, aga kes seda siis võõrandas ja "mägra maja jäi sulle ju alles!"

Peremehe palvele jätta ellu kasvõi 20 puud vastati eitavalt. Ei mingit halastust!

Selle loo loogiliseks jätkuks võiks oodata järgmise sammuna seadust, millega omanikule hakatakse kohaldama sundniitmist, sest muidu võib juhtuda samamoodi nagu on seda ligi 70 aasta jooksul Otepää kandis paljude teiste heinamaade ja põldudega erinevatel sundimistega seotud põhjustel läinud on – seal kasvab täna peal juba küps mets, mida ka enamasti raiuda ei tohi… Quo vadis, Eesti?

On arusaamatu, miks maade vahetamisele vastu ollakse olukorras, kus riigil raha ei ole. Maa-ameti arvel on selle nädala seisuga 107 765,3⁷ hektarit omanikuta põllu- ja metsamaad. Kellele neid hoitakse?

Vägisi kipub meelele mõte, et teatud grupeeringule on kasulik hoida inimeste vahelisi pingeid metsaomanike ja roheorganisatsioonide vahel.

Selle sajandi alguse lageraielangid on juba praeguseks tasapisi metsaks saamas ja eriti kui metsalindude arv taas tõusma hakkab, kaob ju kõikvõimalike lärmakate MTÜ-de ja käragruppide rahastamise mõte. Mis lindudesse puutub, siis soovitan minna linnulaulu kuulama järgmisel kevadel Aidu põlevkivikarjääri metsastatud puupõldudele.

Head inimesed, kui keegi pole veel sellest aru saanud, siis Euroopa on sõjas. Varem või hiljem lõpeb euroliidul kraavide umbeajamise ja pärandniitude pügamise raha otsa, sest tegeleda tuleb tõeliste ja eluliselt kriitiliste probleemidega.

Sõjaohus on juba praeguse põlvkonna eksistents, Eesti riigi püsimine ja meie lastelaste tulevik. NATO-s tehtud kokkulepped ja kaitse-eelarve suurendamise vajadused tingivad terve mõistuse kojutuleku ja ma tahaks näha, milliste maksude arvelt peame Euroopa Liidust igasugu jamade peale sadavat raha edaspidi asendama hakkama. Pärandniitudest saab aga vaid mõne aastaga taas võsa.

Peaksime tegelema inimeste elu ja tulevikuga, mitte maailma ja looduse kujuteldava kokkuvarisemisega. Sest kui Golfi hoovus otsustab seisma jääda, siis seda ta ka teeb. Aga senikaua võiksime elada ise, tehes oma riigis talupojatarkusele ja loomuõigusele toetuvaid otsuseid ning seisma EL-is Eesti Vabariigi tegelike huvide eest.