Euroopa Liidu kliimaseadus on seadnud eesmärgiks kliimaneutraalsuse saavutamise aastaks 2050 ja vahe-eesmärkidena kasvuhoonegaaside vähendamise 55 protsendi võrra aastaks 2030 võrreldes 1990. aastaga. Tulenevalt Euroopa Liidu kliimaseadusest seatakse aastaks 2040 vahe-eesmärk, mis on veelgi ambitsioonikam – Euroopa Komisjon on selleks pakkunud kuni 90 protsenti kasvuhoonegaaside vähendamist võrreldes 1990. aastaga, selgitas riigisekretär Peterkop.

Riiklikul tasandil on Eesti kohustus vähendada aastaks 2030 heidet jagatud jõupingutuste määruse sektorites 4,7 miljoni tonni CO2 ekvivalendini ehk –24 protsenti võrreldes 2005. aasta tasemega, kuid kliimakindla majanduse seaduse eelnõuga seatud eesmärkide põhjal oleks heide aga 4,9 miljonit tonni CO2 ekvivalenti ehk –20 protsenti võrreldes 2005. aasta tasemega. Peterkop täheldas, et kui Eesti kokkulepitud eesmärki ei saavuta, tuleb riigil puuduolevad ühikud osta heitkogustega kauplemise süsteemist.

Maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse (LULUCF) sektoris on Eestil kohustus aastaks 2030 vähendada kasvuhoonegaaside heidet või suurendada sidumist 434 kilotonni CO2 ekvivalenti võrreldes 2016.–2018. aasta keskmisega.

Riigisekretär märkis, et kliimaseadusega seatava LULUCF-i sektori eesmärgi saavutamine on kaheldav, sest raiemahtu ei kavandata vähendada ja pakutud põhiline lisameede on puidu suurem väärindamine mahuga kolm miljonit tihumeetrit aastas.

"LULUCF-i sektori 2030. aasta eesmärgi saavutamata jäämine seab samuti ohtu plaani kompenseerida jagatud jõupingutuste määruse sektorites tekkivat ühikute puudujääki. Kui Eesti nimetatud Euroopa Liidu kliimaeesmärke aastaks 2030 ei saavuta, tekib sellest kulu riigieelarvele," kirjutas Peterkop.

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tasandil on Eesti liitunud Pariisi kokkuleppega, mis seab eesmärgiks hoida ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt allpool kahte kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega ning püüda piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega.

Riigisekretär juhtis tähelepanu, et ajavahemikul veebruarist 2023 kuni jaanuarini 2024 ületas üleilmne keskmine temperatuur tööstusrevolutsioonieelset taset juba 1,5 kraadi võrra ning et keskkonnaagentuuri andmetel on Eestis keskmine õhutemperatuur viimase saja aasta jooksul tõusnud maailma keskmisest isegi kiiremini ehk umbes 1,5–2 kraadi.

"Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu järgi on lühemas perspektiivis, kuni aastani 2030, eesmärkide suhtes tehtud mööndusi – eelnõu seletuskirja kohaselt ei ületa kasvuhoonegaaside heitkogused 2030. aastaks 2022. aasta taset, mis tähendab, et Eesti on vähendanud heitkoguseid vähemalt 59 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Samamoodi on heitkoguste tase märkimisväärselt suurem juba kokku lepitud tasemest 2035. aastal, 71 protsenti võrreldes 1990. aastaga. Lisaks puuduvad seaduses täielikult valdkondlikud 2050. aasta eesmärgid, mis seab seaduse tõsiseltvõetavuse kahtluse alla," sõnas Peterkop.

Samuti märkis riigisekretär, et Pariisi kokkuleppe ja Euroopa Liidu kliimapoliitika aluseks on teaduslikud andmed, mis näitavad, et kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise tempo peab olema kiire, et vältida katastroofilisi tagajärgi, kuid eelnõus puudub piisav teaduslik põhjendus, miks seatud eesmärgid on võrreldes Euroopa Liidu üldise tempoga sedavõrd tagasihoidlikud.

Riigikantselei leidis, et eelnõu ei ole kooskõlas ÜRO ja Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud eesmärkidega ka valdkondlike ja vahe-eesmärkide tasandil ning et see tuleb viia nendega kooskõlla.

Eelnõu keskendub peamiselt tulevikutehnoloogiatele, jättes kõrvale praegused ja juba kättesaadavad lahendused, mis on Euroopa Liidu kliimapoliitika põhielementideks, märkis Peterkop.

"Kuigi innovatsioon mängib olulist rolli kliimaneutraalsuse saavutamisel, on kriitilise tähtsusega, et kiirete tulemuste saavutamiseks tuleb keskenduda ka juba olemasolevatele tehnoloogiatele ja meetmetele, mida saab kohe rakendada. Innovatsioon vajab küll tugevat raamistikku, kuid kogu kliimapoliitika ei saa sõltuda üksnes tehnoloogia arengust, mis võib osutuda aeglasemaks või kulukamaks kui algselt prognoositud. Euroopa Liidu kliimapoliitika rõhutab vajadust maksimaalselt rakendada juba olemasolevaid tehnoloogiaid ja meetmeid, et saavutada kiireid ja kulutõhusaid tulemusi," kirjutas riigisekretär.

Riigisekretär juhtis tähelepanu, et kliimaseadus ei arvesta biomassi kasutamise vähendamist soojuse tootmisel, mis on ilmselge suund Euroopa Liidu tasandil.

"Euroopa Liidu tasandil loetakse kestlikku biomassi küll taastuvenergiaks, kuid puidu põletamisele on pidevalt seatud täiendavaid piiranguid. 2023. aastal vastuvõetud taastuvenergia direktiivi muudatusega seati siht puidu kaskaadkasutamiseks (riiklikele toetusmeetmetele kvalifitseerumisel) ning kehtestati rangemad nõuded maa-aladele, kust tohib biomassi varuda, ning koostootmisjaamadele, mis kasutavad biomassi kütusena. Pikemas plaanis nähakse Euroopa Liidu tasandil küttesektori CO2 vähendamise meetmeteks pigem elektrifitseerimist, heitsoojuse, päikese- ja geotermaalenergia kasutamist," sõnas Peterkop.

Samuti rõhutas riigisekretär, et seaduseelnõus ei ole selgelt kindlaks määratud, kellelt ja millisel viisil on võimalik nõuda seatud eesmärkide saavutamist.

Lisaks jääb eelnõus määramata, millised on riigi kohustused ja millised tagajärjed kaasnevad juhul, kui seatud eesmärke ei saavutata – need puudujäägid tuleks eelnõu seadusena toimimise huvides kõrvaldada, ütles Peterkop.

Riigikantselei märkis ka, et eelnõu toob kaasa märkimisväärse bürokraatia ja halduskoormuse kasvu, sealhulgas strateegilise planeerimise vaatest, rõhutades, et see on vastuolus kehtiva valitsuse prioriteetidega ega arvesta riigieelarve kärbete vajadustega.

Veel palus riigikantselei kliimaministeeriumil läbi vaadata kogu eelnõu tekst ja sellega seotud seletuskiri tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast. Sellega seoses tegi kantselei eelnõus paragrahvide kaupa mitmeid konkreetseid muudatusettepanekuid.

Riigisekretär märkis, et riigikantselei kooskõlastab eelnõu märkustega arvestamise korral.