Oleme Eestis põhjusega uhked selle üle, kuidas oleme suutnud vältida asjatuid barjääre erinevate elualade, avaliku ja erasektori ning üleüldiselt võimekate inimeste vahel. Kõik meie suuremad edulood on saanud tuule tiibadesse siis, kui erinevate tugevustega eestlased on ühendanud jõud. Mõelgem kasvõi tiigrihüppe algatusele, mis lõi omakorda eeldused nii e-riigiks, idufirmade kasvuks kui praeguseks Eesti targa masinatööstuse kiireks arenguks.

Esineb aga murettekitavaid märke, et selline ühiselt Eesti asja ajamise hoiak on kadumas. Ent kui me ei kaasa Eesti suurte otsuste kujundamisse vajalike kogemustega inimesi, on vähetõenäoline, et sünniksid meid praegustest raskustest läbi viimiseks piisava kvaliteediga plaanid.

Eesti majandus vajab praktilisel kogemusel põhinevaid otsuseid

Praegu on meie suurimaks ühiseks väljakutseks majanduse taas tõusule turgutamine. Arvestades, et rohkem kui kolmandik Eestis loodavast väärtusest jagatakse riigieelarve näol ringi, on sellega lahutamatult seotud ka maksu- ja eelarvepoliitika. Tuleb luua keskkond, kus ettevõtjad tahaks investeerida ning kust oleks hea eksportida.

Iseenesest mõista saab selliseid kompleksseid probleeme realistlikult lahendada üksnes siis, kui üheskoos mõtlevasse tuumikusse kuuluvad nii demokraatliku mandaadiga rahvaesindajad, tehnilised eksperdid kui ka lahenduse põhiraskust kandvad Eesti ettevõtjad.

Ettevõtjad võtavad oma varaga riske ja vastutavad sadade tuhandete maksumaksjate töökohtade eest. Aegamisi on hakanud aga kõlama mõtteid, nagu ettevõtjad polekski Eesti majanduse probleemide lahendamises sisulised osalised, vaid mingisugune kauge või lausa segav osapool.

Mõni minister on kirjeldanud Eesti elu nii, nagu meie maailmale avatud ekspordimajandust juhiks hoopis riigiaparaat ning kusagil asuks mingisugused kodanikest eraldiseisvad ettevõtted, mille roll on olla maksustamise objekt.

Mõni teine on sisuliselt öelnud, et tema on juhtivasse ametisse valitud, seega teiste asi on nüüd kuuletuda ja lasta oma vara ümber jagada. Rääkimata kahtluse alla seatud õigusest küsida, kuidas maksudena kogutud raha riigi poolt kasutatakse. Palju pole puudu jäänud kuulsast tsitaadist: "Vait olla ja edasi teenida!"

Eestit saab juhtida üksnes üheskoos

Arusaadavalt ei sobi sellised hoiakud küpsesse euroopalikku juhtimiskultuuri. Eestis, kus üksnes kõigi motiveeritud ja võimekate osapoolte kokkutoomine on ainus reaalne võimalus väga piiratud rahvaarvu tingimustes häid tulemusi saavutada, on need vaat et ohtlikudki. Kui teadmist ja kogemust nii-öelda otse rindelt – praegusel juhul ettevõtjatelt – arvesse ei võeta, sünnivad tõenäoliselt elukauged ja vähetõhusad plaanid.

Samuti oleme me kõik inimesed. Kui ettevõtjate vabatahtlikku asjakohast mõttetööd ehk tasuta pakutud tipptasemel konsultatsiooni ära põlata, mõjutab see tahes-tahtmata ka hoiakuid Eesti kui ärikeskkonna suhtes.

Sellised hoiakud mõjutavad aga olulisel määral investeeringuid ehk loodavaid töökohti ja makstavaid palku. Samuti seda, kas uus ettevõte või tegevuse laiendus sünnib Eestisse või naaberriiki. Sellised ettevõtlike Eesti kodanike otsused kajastuvad otseselt Eesti majanduse kogumahus ja riigi maksutulus.

Eesti on kompaktne ühiskond, kus nii-öelda kõik tunnevad kõiki. Selle reaalsusega peame arvestama. Eestis ei saa riiki administreerida abstraktselt ega umbisikuliselt, vaid Eestile sobilik riigihalduse mudel on sisuline kaasamine.

Neid, kes suudaks ja tahaks pädevalt, oma-nahk-mängus kogemuste põhjal mõnel teemal kaasa mõelda, on harva rohkem, kui paraja laudkonna jagu. Iga valdkonna loomulikud liidrid on avalikke asju administreerima valitute jaoks alati telefonikõne kaugusel. See on võimas ressurss, kui oskame seda ära tunda ja kasutada.