Kümme aastat Viljandi koolitulistamisest: tragöödia üksikasjad ja õppetunnid
27. oktoobril 2014 – esimesel päeval pärast koolivaheaga – lasi toona 15-aastane Vahur Viljandis Paalalinna koolis maha saksa keele õpetaja. Esimene ja õnneks seni ainus koolitulistamine vapustas Eestit, aga kohtuistungite kinniseks kuulutamise tõttu ei saanud avalikkus varem teada, kui ettekavatsetud, ettehüüdev ja mõnel hinnangul ka ärahoitav see sündmus oli. "Pealtnägija" sai ligipääsu materjalidele ja tuvastas, et toonasest tragöödiast on õppida tänapäevalgi.
Kogu Eestit vapustanud koolitulistamise kohtuasi kuulutati kinniseks, sest asjaosalised olid toona alaealised. Nüüd, kus noored on täisealised, andis kohus "Pealtnägijale" loa toimikuga tutvuda ja juhtumi asjaolusid avalikustada.
"Pealtnägija" suhtles selle loo jaoks nii õpetaja lese, klassis olnud õpilaste kui ka koolitulistaja lähedastega, aga nad ei soovinud kaamera ette tulla. Saatemeeskond oli pikalt kontaktis ka praeguseks 25-aastase ja vabaduses viibiva Vahuriga, kuid ka temaga kadus lõpuks side. Seetõttu on siin loos kasutatud asjaosaliste ütluste helisalvestisi kohtusaalist ja intervjuusid politseinike, prokuröri ning kooli direktoriga.
Proloog
15-aastane Vahur elab Viljandi külje all ning käib iga päev veerandtunnise autosõidu kauguselt Paalalinna kooli. Hinded on keskpärased, aga vahel eksib sekka ka kahtesid ja ühtesid.
"Algselt jäi siuke hästi vaikse poisi mulje, ta õppis hästi kogu aeg. Minu kõrval oli ta hästi korralik. Kui ta rohkem harjus minuga ära, rohkem väljas sai käia, siis ta oli minu arust kõige lõbusam inimene, keda ma tean," meenutab Vahuri sõbranna.
Üks klassiõdedest mäletab, et Vahur käitus kõigi klassikaaslastega hästi ega olnud pahatahtlik.
"Ta pigem ei paistnud välja millegagi niisugune vägivaldne või mis oleks viidanud sellele…," sõnab kooli direktor Aavo Palo.
Vahuri isa täiendas: "Pigem vastupidi, pigem Paalalinna koolis klassijuhataja kiitis, et ainukene mees klassis, kes tuleb appi, aitab toolid tassida, aitab neid asju tõsta, aitab ainult seda teha."
Klassivenna sõnul oli tegu sõbraliku ja enamasti heas tujus poisiga, kuid kui midagi oli halvasti, ärritus ta kergesti.
Sõbrad ja õpetajad mäletavad üksikuid ärritumisi, aga tagantjärgi on kõige alarmeerivam, et 2014. aasta aprillis – kuus kuud enne tragöödiat – teeb politsei koolis narkoreidi ja leiab noormehe kotist noa. Politsei räägib poisi perega sel teemal vaid kümmekond päeva enne traagilist sündmust.
"See suhtlus perekonnaga selle noa teemal oli päris raske politseil," ütleb sündmuse operatiivjuht Meelis Saarepuu.
Vahur tahab üheksanda klassi järel minna õppima Luua metsanduskooli harvesteri juhiks ja ajateenistuse läbimise järel saada kaadrikaitseväelaseks. Nagu hiljem selgub, kritseldas ta sel ajal vihiku servale haakriste ja SS-märke.
"Mulle meeldisid sellised asjad /…/ Natsi asjad. /…/ Ma ei tea, minu arust olid lihtsalt lahedad asjad," selgitab ta ise.
Poisi huvi relvade vastu näitab see, et ta postitab sotsiaalmeediasse vastavaid videoid ja hilisema läbiotsimise käigus võetakse tema asjade seast ära nii mängupüstoleid kui ka päris padruneid. 15-aastane noormees oskas kasutada õhupüssi ja isa – Vahur seenior – tutvustas poisile ka kodus relvakapis olevat seaduslikku revolvrit.
"Relv oli enese, oma vara ja pereliikmete kaitseks. Kõigepealt tegingi selgeks, nii, noormees, sul on sõjaväetee ees, kui relva puhastama hakatakse, küll neid õnnetusi...minnakse relva puhastama, relv on laetud, saadakse hukka. See ei ole mänguasi," räägib isa.
Nooremehe isa osaleb aktiivselt pere nelja lapse kasvatamisel ja kuulub ka Paalalinna kooli hoolekogusse. Ta kannab pidevalt vormiriietust, aga ei ole Kaitseliidu liige.
"Tagantjärgi tarkus muidugi, aga kui üks inimene käib kõikjal ikkagi Kaitseliidu vormis, ka niisugustel tavalistel üritustel, siis tänaseks ma oskan mõelda juba niimoodi, et seal taga peab olema midagi teistmoodi," mõtiskleb tagantjärele koolidirektor Palo.
Millised olid suhted ja suhtlus peres täpselt, teavad vaid pereliikmed. Kuigi kahtlustatakse ka koduvägivalda, siis kohtus Vahur juunior seda ei tunnista, aga aastaid hiljem vanglas tunnistab, et isa oli tema suhtes vägivaldne juba seitsmendast, kaheksandast eluaastast ja eriti karm siis, kui hinded olid halvad.
"Loomulikult ma kartsin seda. Ma tundsin häbi lihtsalt selle pärast, et teised saavad hakkama ja mina ei saa", sõnas Vahur. Tema isa kommentaar: "Ma kurjustasin, aga vägivalda küll ei esinenud. Teinekord müksasin või midagi nii, aga peksmist ei esinenud."
Endine politseijuht Elmar Vaher nendib, et kui kodus saab kolme või kahe eest peksa, siis oleks rumal arvata, et poeg õpib teistmoodi elama. "Võib-olla isegi selles vanuses mõtleb noor inimene, et ma panen grammi juurde, on veel kõvem mees kui oma isa ja see on nüüd üks halb näide."
"Kui üks laps kasvab sellises keskkonnas, kus vägivallaga lahendatakse probleeme, kus vägivallaga distsiplineeritakse või vägivallaga karistatakse, siis ühest küljest see normaliseerib lapse jaoks vägivalda ja see laps võibki kasvada teadmises, et kui mul on mingisugune probleem, siis on väga loogiline, et ma lahendan seda vägivalla teel," täiendab psühholoog Karmen Maikalu.
Tüli õpetajaga
Kui üldiselt saab Vahur koolis rahuldavalt hakkama, siis eriline konflikt tekib tunnustatud saksa keele õpetaja Ene Sarapiga, kes paneb poisi meelest põhjendamatult halbu hindeid. Vahur kirjutab Messengeris sõpradele, et kardab õpetajat, et too rikub ta tuju ära ja kommenteerib 56-aastase õpetaja välimust. Ühel hetkel räägib poiss probleemidest õpetajaga ka isale ning väidab, et õpetaja katsub teda sobimatult.
Näiteks väidab poiss, et kui ta millestki aru ei saanud, siis õpetaja olevat öelnud, et ta on loll ja ei saa hakkama.
"Hiljem lisandus siia juurde see, et Vahur ütles, et õpetaja käperdab teda. See oli 8. klassi lõpupoole, kevadel, Vahur ütles seda meile. Küsisin, milles see seisneb?" räägib Vahuri isa.
Poiss vastab seepeale, et õpetaja käinud teda kogu aeg selja tagant katsumas ja see olnud ebameeldiv.
"Ma ütlesingi Vahurile niimoodi, et mulle tundub, et siin on tegemist pedofiilse suunitlusega. Kui süstemaatiliselt, korduvalt katsub ja paitab, siis ei oska muud mitte midagi arvata sellest. Isana ma ei oska midagi muud sellest arvata, aga ma ei hakanud alarmeerima kedagi sellest, sest minu jaoks oli see teema uus," ütleb Vahur seenior.
Asja menetlenud juhtivprokuröri Kaire Hänilene sõnul need noormehe väited kinnitust ei leidnud. "Ei leidnud kinnitust see, et õpetaja oleks olnud noormehe suhtes pahatahtlik, et oleks käitunud temaga kuidagi eriliselt. Kõik need noormehe väited kinnitust ei leidnud."
Hilisem uurimine ei tuvastanud ahistamise märke. Kuigi Vahur tundis, et tal on konkreetse õpetajaga probleemid, ei pöördunud tema ega ta vanemad teemaga kooli ega mujale.
"Mida ma olen sageli kuulnud, on see, et vanem ütleb, et kas ära kaeba või ära tee välja või proovi ise hakkama saada või pole seal nii hullu midagi ja justkui selle probleemi lahendamine jääbki selle lapse õlule. Jaa, me peame õpetama lastele ka iseseisvalt probleemide lahendamise oskust, aga lapsevanem või täiskasvanud peavad seal olema toeks," kommenteerib psühholoog Maikalu.
Elmar Vaheri hinnangul jäeti antud juhul laps üksi. "Talle ei antud tööriistu, perekond ei toetanud viisil, et ta oleks saanud seda olukorda lahendada muul viisil."
Ettevalmistus
Plaan probleemiks saanud õpetaja tappa küpseb Vahuri peas ilmselt pikema aja jooksul.
"Kui olen varem üritanud abi saada ja ei ole saanud, siis mõtlesin, et seekord on ka nii, et keegi ei aita. /…/ See oli nädal enne vaheaega, neljapäevasel päeval. Probleem oli selles, ma ei mäleta täpselt, mille pärast, ta tahtis mulle ühtesid panna ja siis ta mõnitas mind," kirjeldab sündmuste käiku Vahur.
Aasta vältel postitab ta oma sotsiaalmeediasse videoid ja pilte relvadest ning sõnumeid, kus ütleb näiteks: "Ärge arvustage mind et ma olen vaikne, keegi ei plaaneri mõrva valjult." või "Sündinud tapma". Kaks nädalat enne tulistamist küsib ta lähedaselt sõbrannalt, kas too oleks ta sõber, kui ta on mõrvar. Ja tüdruk lubab isegi vanglasse külla tulla.
Prokurör Hänilene sõnul näitab see kõik, et tegu oli ette kavatsetud, et see ei saanud olla spontaanne otsus.
"Maailma uuringud näitavad seda, et sellised koolis tulistamised ei ole spontaansed, tavaliselt on need ette valmistatud, tihti väga pikalt ette valmistatud. Juhtumite järelanalüüsid näitavad, et tulistamise toimepanijad on otsinud infot internetist, tihti on nad rääkinud sellest teistele," tõdeb operatiivjuht Saarepuu.
Lõplik otsus sünnib ilmselt sügisesel koolivaheajal, sest internetiotsingute ajalugu näitab, et Vahur uurib nii koolitulistamiste, revolvri, karistuse, Viru ja Tartu vangla kui ka selle kohta, kas kriminaalkorras karistatu saab minna ajateenistusse.
"Ma ei mäleta, ma lihtsalt hakkasin huvi tundma ja siis ma vaatasin, ma siis ei mõelnud selle peale," ütleb ta ise hiljem.
Prokurör Hänilene tahaks rohkem loota, et sõbrad ja lähedased märkavad taolisi asju. "Selliseid pöördumisi, sõnumeid, hüüdeid. Kindlasti eeldaks seda, et need, kes näevad sellist laadi kirjutisi, et need ka teada annaksid sellest, et nad näitaksid rohkem oma hoolivust ja empaatiavõimet üles."
Kui üksi ja hädas Vahur tolleks hetkeks on, näitab tema kodus puidust karbi kaanele kirjutatu: "Vahuri asjade karp, selles karbis hoiab Vahur oma varandust, mälestusi ja tundeid, mida ta kunagi ei tunne. /…/ Vabadus on varandus, mida inimene tunneb alles siis, kui ta on vangistuses."
Kuritöö
Ene Sarapi abikaasa meenutab saatuslikku päeva: "Ene Sarapit nägin hommikul kella 8 ajal, kui me kallistasime ja ma saatsin ta tööle, sest mina pidin natuke hiljem minema ja mul oli aega."
Vahuri ema: "Tõusin, panen kohvi- ja teevee sooja, lastele tubadesse tuled, nad tõusid."
Vahuri isa: "Kell tirises, tõusin ülesse, sai pandud riidesse, toimetatud, tehtud. Läksin kööki sööma. Vahur oli selleks ajaks söönud. Minu meelest ta käis läbi köögi, minu meelest käis ta nagu tualetis. Mingi aeg tuli ta tagasi, läks oma tuppa."
Vahur: "Ma mäletan, et ma läksin vanemate tuppa relva, relvakapi võtit otsima. Otsisin seda päris pikalt. Tegin kapi lahti, kapp käis raskelt. Võtsin sealt relva. Otsisin sealt kapist selle laskemoona sahtli võtme. Alguses ma ei saanud seda laskemoona sahtlit lahti, sest see oli trikiga lukk. Võtsin sealt, ma ei mäleta, mitu padrunit, keerasin kõik uuesti kinni, panin võtme ära ja läksin ära. Relva panin omale põue peitu ja kuulid panin taskusse. Läksin oma tuppa, ootasin, kuni me kooli hakkame sõitma."
Jätkub Vahuri isa meenutus: "Köögis kallistasime, läksime istusime auto peale. Ta istub alati ette."
Vahur: "Kooli kõrval bussipeatuses tulin autost välja, kõndisin kooli ja siis oli kõik nagu tavaliselt."
Esimesed viis tundi mööduvadki igati tavapäraselt. Saksa keel on üheksandikel alles kuues tund. Et tegemist on valikkursusega, võtab ainet vaid viis õpilast – kolm noormeest ja kaks tüdrukut. Vahur laeb vahetunni ajal WC-s revolvri, paneb vöö vahele ja näitab seda enne tunni algust klassis kahele poisile.
Üks klassivend meenutab: "Enne saksa keele tundi ta näitas küll seda. Ta näitas ainult, aga mina selle vastu huvi ei tundnud." Teine klassivend lisab, et nad arvasid, et tegemist on mängupüstoliga.
"Küsimus jääb, et kui nad ka ei olnud kindlad, et tegemist on päris relvaga, et oleks siiski võinud igaks juhuks õpetajatele või kooli juhtkonnale teada anda sellest," manitseb prokurör Hänilene.
"Kui näidatakse juba relva, kui trumlis on padrunid, siis võiks hakata mõtlema, et äkki see teeb pauku ka," täiendab Elmar Vaher.
Vahur meenutab sündmuste käiku: "Kõik oli rahulik, õpetaja küsis meie vaheaja kohta, rääkisime, mis me vaheajal tegime. Ta hakkas uut teemat meile seletama, meie pidime vihikusse kirjutama selle. Ta seisis tahvli ees, kirjutas. Ma järsku tõusin püsti ja tulistasin teda."
Klassis viibinud tüdruku sõnul käik kõik väga kiirelt. "Ta tõusis järsku püsti, meil ei olnud reageerimiseks eriti aega."
Vahuri kinnitusel ta ei sihtinudki. "Suunasin relva õpetaja poole ja vajutasin päästikule."
Klassikaaslaste kirjelduste järgi õpetaja kirjutas sel ajal tahvlike, ent pööras pärast paari lasku ümber, vaatas klassi poole ja karjus. "Kui oli ära tulistanud, siis jooksis tahvli juurde ja ütles meile, et õpetaja on surnud," kirjeldab klassivend Vahuri reaktsiooni.
"Siis ta võttis taskust tikutopsi, võttis tühjad kuulid välja ja pani uued asemele. Siis ta võttis õpetaja laua pealt võtme ja keeras ukse lukku," jätkab klassivend ning teine täiendab: "Ta ütles meile, et tema on nüüd kurjategija ja meie oleme tema pantvangid."
Operatiivjuht Saarepuu kinnitab, et keegi ei saanud ise sealt lahkuda. "See oht, et see lõpeb rohkemate inimeste surmadega, kui ta lõppes, oli sel momendil kindlasti õhus."
Hirmunud klassikaaslastel lubas Vahur pärast mõningast palumist ruumist lahkuda. Üks klassivend mäletab veel, et küsis Vahurilt, miks ta seda tegi. "Täitsa uskumatu vend oled, et sa seda tegid. Ta ütles meile, et me kutsuksime politsei kohale." Seejärel jooksid klassikaaslased koridori lõppu tualetti ja siis klassijuhataja juurde.
Vahur lasi trumli tühjaks ehk vajutas päästikule kuus korda. Kolm kuuli tabavad 56-aastast õpetajat. Kuulijäljed jäävad ka tahvlile. Enne teiste õpetajate saabumist jõuab poiss saata sõnumi sõbrannale, kelle sõnul kirjutas poiss: "Ma lasin saksa õpsi maha."
Vahur ei mäleta enda sõnul, miks ta sõbrannale sõnumi saatis. "Ma olin nii šokis, ei saanud aru, mis ma teen ja ei tea, miks ma sõnumi saatsin."
Vaheri sõnul teadis politsei, et laskjal oli laskemoona veel ja ta oli relva ära laadinud, et siis jätkata, aga ta ei teinud seda. "Võimalus tal oli, ta käitus selliselt, et vabastas pantvangid, oma klassikaaslased, kes olid luku taha keeratud ja ta ei läinud teoga edasi, mis üsna tihti koolitulistamiste puhul aset leiab. Et ta saab aru, et enam ei ole tagasiteed, et võtab endaga kaasa veel rohkem inimesi ja nii kurb, kui ka on öelda, lõpetab ka iseenda elu."
Vahur mäletab, et pärast klassikaaslaste lahkumist tuli klassijuhataja ukse taha, ta tegi talle ukse lahti. Siis läks klassijuhataja kuskile, saabusid direktor ja infojuht.
"Vene keele õpetaja, õpetaja Muru tuli ülevalt alla ja ütles, et seal on jama lahti. Mina istusin kantseleis parasjagu. Et see oli, mida ma esimesena nagu mäletan. Ja siis läksin üles teisele korrusele vaatama, mis toimus. Õpetaja oli klassi ees vereloigus maas, lapsed olid hirmunult klassis. Relv oli siis oli seal esimese koolipingi peal," kirjeldab nähtud direktor Palo.
Kooli infojuht mäletab, et küsis Vahurilt, mis juhtus. "Ta ütles, et lasi õpetaja maha, kutsu politsei. Kui politsei oli kutsutud, jäime Vahuriga kahekesi, ta küsis enne juua, sai juua. Läksime klassist välja, istusime koridoris pingile. Vahur oli hirmunud olekus. Istusin ta kõrvale, võtsin tal ümbert kinni. Küsisin, et kas võin talt ümbert kinni võtta, ta lubas seda. Ma arvan, et üks tema esimestest lausetest oli see, et mu ema on minus nüüd väga pettunud."
Eesti esimene koolitulistamine
Ene Sarapi abikaasa meenutab, et tegi kodus parasjagu süüa ja kuulis esimest infot tulistamise kohta raadiost. "Siis ma vaatasin, et kell on niiviisi, et tunni aeg on praegu, et ma ei saa talle helistada, nagunii tal on telefon välja lülitatud ja toit oli ka pliidi peal, et natukese aja pärast helistan. Aga praktiliselt natukese aja pärast helistas mulle kooli direktor ja teatas, et Ene on surnud."
Politsei pidas ründaja kinni ja viis ta ära ning asus vastavalt taolise juhtumi korral ette nähtud plaanidele tegutsema. Lapsed olid koostöös kooli personaliga viidud eraldi ruumi.
"Me hoidsime lapsed võimlas koos, andsime neile teada, mis oli juhtunud ja palusime neil seal paigal olla. Ja siis, kui politsei ütles meile, et okei, me võime need lapsed koju saata, siis me tõesti lasime nad rahulikult koju minna," rääkis direktor.
Vahuri isa sõnul oli talle suur šokk, kui talle helistati ja teatati, mis on juhtunud. "See oli peale seda, kui Vahuri klassijuhataja mulle helistas, et Vahur tulistas oma saksa keel õpetajat. Abikaasal oli vaba päev, helistasin abikaasale koju, ütlesin, et kontrolli relvakapp läbi."
Vahuri ema läks seepeale relvakappi kontrollima. "Klassijuhataja helistas, et Vahur sai suure pahandusega hakkama ja tulistas õpetajat. Ma ei osanud midagi mõelda," sõnas ema.
Juhtum šokeerib kogu Eestit, tapetud õpetajale ja tema lähedastele avaldatakse kaastunnet üle riigi ja kõige kõrgemal tasemel, aga küsitakse ka, kuidas selline asi sai juhtuda?
Elmar Vaher tunnistab, et politsei oli arvestanud, et millalgi selline asi juhtub, küsimus oli, et millal.
"Tuleb ka tunnistada, et meil oli pisut aega ette valmistada, sest sündmused Soomes, Saksamaal, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides – lähenes kogu aeg selline trend, et selliseid koolitulistamisi toimuda võib. Ja sellest tulenevalt ka meie oma väljaõpet parandasime: kriisiläbirääkijate väljaõpet, kiiregeerijate väljaõpet ja selleks ajaks, tõepoolest, me olime politseis kokku leppinud ja koolitanud üsna suure hulga politseinikke, et esimene patrull peab sisenema kooli, ei jää ootama, ei teosta evakuatsiooni, vaid tema esimene ülesanne on kurjategija kinni pidada ja vajadusel surmata," kirjeldas Vaher politsei taktikat.
2015. aasta sügisel algab suure meediatähelepanu all kohtuprotsess, mis kuulutatakse kinniseks.
Elmar Vaheri sõnul süüdlane väga adekvaatset selgitust kohtupidamise käigus ei andnud. "Õigustas, käis välja oma versiooni sellest samast näppimisest, käppimisest, pedofiiliast. Isa andis hinnangu, nii et kas ta oma teost aru sai, mul on raske seda uskuda."
Vahur saab karistuseks üheksa aastat vangistust ja saadetakse Viru vanglasse.
Õppetund
Elmar Vaheri sõnul oleks juhtunust hullem, kui sellest traagilisest sündmusest ei räägiks. "Kui me ei pööraks tähelepanu, et luuavarrest tuleb pauku; et see relv, mis kooli jõuab on ohtlik; et see nuga, mis kooli jõuab, on ohtlik. Et see, mis toimub meie peredes, ei ole lubatud, see ei ole hea Eesti, kus me tahame elada. Kui toitja või see meespool, kes peab toetama perekonda, aitama-kaitsma oma perekonda, on just see, kes peksab oma lapsi ja naisi."
Meelis Saarepuu sõnul oli üks asi, mille antud juhtum kaasa tõi, see, et kõik koolid hakkasid palju tõsisemalt suhtuma hädaolukorra plaanide koostamisse. "Politseiga võeti kontakti palju rohkem, politsei nõustab, koolid on ise vastutavad nende plaanide tegemise eest. See on üks, mis läks kindlasti täie hooga käima."
Juhtumi järel hakati koolides läbi viima äkkõppusi ja planeerima tegevusi sarnasteks olukordadeks, aga pikaaegse politsei peadirektori sõnul on see praeguseks suuresti raugenud.
"Paraku on nii, et kui siin traagilised juhtumid aset leiavad, siis lubatakse palju, et küll on metallidetektorid ukse peale, evakuatsiooniplaanid, õppused, harjutused, aga eks ta palju on sinna ka jäänud. Ma arvan, et see valmisolek on täna pigem paberi peal," hindab Elmar Vaher.
Isegi kui harjutusi nii palju ei tehta, suhtutakse politsei ja koolijuhtide sõnul ülima valvsusega ja pigem reageeritakse üle, kui laps toob kooli ohtliku eseme. Näiteks viimase kuue aasta jooksul on koolidest ära võetud 113 relva või relvataolist eset, sealhulgas tänavu 12. Enamasti on tegu kas noa või mängupüstoliga, aga kooli on toodud ka üks päris tulirelv.
"Eesti politsei mõte on see, et las ta olla makett, las ta olla see väike mängupüstol, millega poisid siin liivakastis nalja ja pulli teevad. Aga ikkagi lähme, reageerime, nulltolerants, veendume, et see luuavars pauku ei tee," kinnitab Vaher.
Peamine õppetund on just märkamine ja reageerimine. Paalalinna juhtum on õnneks Eesti ainus koolitulistamine, aga aeg-ajalt šokeerivad ühiskonda kuritööd, mille sooritasid väga noored inimesed. Tihti öeldakse takkajärgi, et ohu märgid olid varem õhus.
"Me oleme väga erinevad ja koolides on väga palju imelikke olukordi, väga palju imelikke vanemaid. See, milline komplekt meil on: 450 õpilast ja seal taga on ca 900 vanemat, ja nende hulgas on ka väga-väga-väga eripalgelisi inimesi. Me oleme selles mõttes nagu vaadanud praegu, et kui on keegi vanematest, kes tõesti nii-öelda tavaseisust kõrvale kaldub, siis me oleme kaasanud politseid ja lastekaitsetöötajaid," tõdes koolidirektor Palo.
Karmen Maikalu pakub, et kümne aastaga on väga palju tõusnud noorte teadlikkus vaimse tervise probleemidest ja ohumärkidest. "Noored on aru saanud, et see, kui ma näen, et mu sõber postitab midagi, mis paneb mõtlema, et kas see on ikka okei või kas tal on kõik hästi, et sellest peab minema kellelegi rääkima. See ei ole kaebamine või oma sõbra reetmine, vaid see on oma sõbrale abi otsimine," julgustab psühholoog.
Epiloog
Vahur ütleb lõpetuseks: "Ma tunnen ennast kohutavalt selle pärast, et mul ei ole üldse lihtne elada selle teadmisega, et ma olen teiste inimeste elu hävitanud ja kui mul oleks võimalus, siis ma tahaksin vabandada nende ees. Tahaksin neile öelda, kui kahju mul on ja ma kahetsen seda."
Kuigi vanglateenistus on sellele vastu, otsustab kohus neli ja pool aastat vanglas veetnud Vahuri tema taotluse põhjal vabastada ning alates 2019. aastast on ta vaba mees. Algul kolib ta tagasi Viljandisse ja töötab isa juures, kuid tähelepanu muudab elu kodulinnas tema sõnul võimatuks. Paalalinna koolis 27. oktoobril kümne aastat tagasi juhtunut eraldi ei mälestata, välja arvatud maja ette istutatud pihlakas. Tapetu lähedaste ees pole Vahur tänaseni päriselt vabandanud.
"Sellist elu ei tule enam kunagi elu sees tagas, et keegi sinu eest hoolitseks, et koju minnes keegi ootaks," võtab Ene Sarapi abikaasa enda seisu kokku.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi