Eesti demokraatia ja õigusriigi nurgakivideks on mõttevabadus ja iga inimese sisemine autonoomia.

Viimastel kuudel tõstatunud küsimus meelsuskontrollist kui vahendist reguleerida riiklike vaenulikkusega seotud hoiakuid on filosoofiliselt ja õiguslikult komplitseeritud ning esitab ühiskonnale eksistentsiaalse väljakutse: millised on kodaniku ja riigi vahelise suhte piirid ja millist rolli omab indiviidi autonoomia demokraatia kestlikkuse tagamisel?

Meelsuse kontrollimise ettepanek, näiteks see, mis lubaks kohalikel valimistel osaleda üksnes neil Eestis elavatel välismaalastel, kes mõistavad hukka Venemaa sõjategevuse Ukrainas, toob teravalt esile küsimuse, kas on eetiliselt ja juriidiliselt põhjendatud sekkuda indiviidi sisemisse veendumuste ruumi.

Tartu Ülikooli riigiõiguse kaasprofessor Paloma Krõõt Tupay rõhutas, et inimese vabadus on demokraatia eksistentsiaalne alustala, sest demokraatia, erinevalt autoritaarsest režiimist, põhineb usaldusel oma kodanike vastu. Seega on küsimus sügavam kui pelgalt valimisõiguse piiramine, see viib arutelu inimese vaimse autonoomia ja riikliku suveräänsuse kokkupuutepunkti juurde, avades potentsiaalse tee riikliku ülevaatevõimu kasutuselevõtuks.

John Stuart Mill ja Immanuel Kant on mõlemad kirjutanud üksikisiku vaimse ja moraalse sõltumatuse olulisusest kui vabaduse tingimustest. Nende seisukohad võivad aidata meil mõista, miks meelsusekontroll on olemuslikus konfliktis liberaalse demokraatia põhieesmärkidega.

Kanti moraaliteooria järgi on igal inimesel väärtuslik sisemine autonoomia, mis teeb temast mitte ainult seaduse subjektiks, vaid ka seadusandjaks endale. Seega on indiviidi õigus valida ja otsustada enda jaoks õige ja vale üle moraalselt mitte ainult õiguslikult, vaid ka olemuslikult tähtis.

Mill seevastu hoiatab, et riikliku sekkumise kasv indiviidi mõttemaailma tähendab vältimatult vabaduse piiramist, isegi kui algne eesmärk võib näida põhjendatud. Seega, kui demokraatia alustalaks on indiviidi autonoomia ja kriitiline mõtlemine, siis meelsusekontroll, isegi "julgeolekuohu" alusel, võib hävitada ühiskonna valmisoleku elada koos eriarvamustega, mis on vältimatu pluralistliku ühiskonna osa.

Eesti põhiseadus ja selle taga olev ajalugu näitab, et valimisõigus kohaliku tasandi otsuste tegemiseks on määratud püsielanikele ja sõltumata nende kodakondsusest. Seega on valimisõigusel sügav ühiskondlik ja ajalooline tähendus, mis on rajatud usaldusele ja integratsioonile.

Kuna valimisõigus on Eestis mõeldud universaalseks põhiõiguseks, siis mõttevabaduse piiramine selle raames eeldab sügavat filosoofilist ja juriidilist põhjendust. Kas Eesti peaks loobuma oma senisest usalduse põhimõttest ja eeldama, et üksikisiku mõtted kujutavad endast potentsiaalset ohtu riiklikule julgeolekule? Selline piiritlemine on filosoofiliselt ja õiguslikult äärmiselt problemaatiline.

Meelsuse kontroll tekitab seega paradoksaalse olukorra, kus riik tõstab esile turvalisuse indiviidi põhivabaduste arvelt. Ühelt poolt võib argumenteerida, et demokraatlik ühiskond vajab teatud julgeolekumeetmeid, kuid teisalt viib see piiridest üleminek "mõttepolitsei" tasandile, mis ähvardab vähendada demokraatiale omast pluralismi ja kodanikuühiskonna mitmekesisust.

Ühe filosoofilise perspektiivi järgi – näiteks Michel Foucault' võimudünaamika vaatenurgast – kujutab selline kontroll endast riikliku võimu soovi reguleerida indiviidi mõtete tasandil, mis õõnestab demokraatiale omast usaldust oma kodanike vastu ja seaduslikkuse aluseid.

Seetõttu peaksime demokraatias olema väga ettevaatlikud, kui alustame indiviidi seisukohtade ja mõtete piiritlemist. Meelsuse kontroll, isegi potentsiaalse vaenulikkuse alusel, on ohtlik tee, sest see õõnestab põhimõtteid, millele riik on rajatud, ja kahjustab demokraatia olemust. Demokraatia põhineb vabadusel ja mitmekesisusel, mis omakorda eeldab, et riik usaldab oma kodanike mõttevabadust, isegi kui nende mõtted ei ole alati riiklikult "soovitud" kujul.