Ülikoolide nägemused on erinevad, kust puuduolevat raha kõrgharidusse leida, ütles Land.

"On ülikoole, kes on tasulise kõrghariduse ehk omaosaluse kehtestamise vastu, on ülikoole, kes ei ole põhimõtteliselt vastu, aga ma usun, et kõik ülikoolid soovivad rohkem diskussiooni selle üle, mis on meie kõrghariduse pikaajalised eesmärgid," rääkis Land.

"Eestil on terve hulk ka erinevaid arengukavasid, aastaks 2035 on meil eesmärk, et Eesti tööjõu tootlikkus oleks Euroopa Liidu keskmine – 110 protsenti. Täna on meil 77 protsenti, kaks aastat tagasi oli 84 protsenti. Me oleme kukkunud. Kuidas me kõrgema tootlikkuse saavutame ja mis on kõrghariduse ja teaduse osa selles – me vajame rohkem diskussiooni," rääkis Land.

Et riik kõrgharidusele mõeldud raha külmutab, tähendab Landi sõnul vähem õppejõudusid.

"Ülikoolide kõige suurem kulurida on palgad – 70 protsenti keskmiselt. Kui Eestil on niivõrd palju raha puudu, siis me ei saa langetada õppejõudude palkasid, sest õppejõudude palga osa on see, et nad peavad tagama kvaliteedi," rääkis Land.

Tudengitele võib see Landi sõnul tähendada õppe kvaliteedi langemist.

Aaviksoo tõi välja, et Eestil on suhteliselt nõrk rakenduskõrghariduse süsteem ja suhteliselt nõrk kutsehariduse süsteem.

"See on ka üks osa haridusest, nii et lisaks rahale on Eestil väga suuri struktuurseid probleeme ja ma arvan, et need tuleks koos läbi arutada, nagu ka Tiit Land ütles," sõnas Aaviksoo.

Aaviksoo märkis, et haridus ei ole vajalik riigile, vaid inimestele oma vabaks eneseteostuseks.

"See ettekujutus, et on riigile vajalikud erialad ja kasutud erialad - seda lahendust küll ei tahaks, see viiks Eesti postsovetlikku süsteemi tagasi, kus osad maksavad ja teised saavad ilma rahata. Jutt on osalisest, aga üldisest õppemaksust ja seda võib arutada. Enamus maailma riike ju seda kasutab," sõnas Aaviksoo.

Land rääkis, et Eestil on ka strateegiline eesmärk, et Eestil peaks olema aastaks 2035 teadlaste ja inseneride arv 1000 elaniku kohta 4,5.

"Täna on see umbes 2,5 ja siit näeme, keda meil on vaja selleks, et viia edasi oma majandust," sõnas Land.

Landi sõnul on haridusteadusministri seni viimane ettepanek kehtestada kõikidele tudengitele administreerimistasu 500 eurot aastas.

Aaviksoo ütles, et 500 eurot aastas ei lahenda pikas perspektiivis mitte ühtegi probleemi, vaid tekitab tohutu bürokraatia selle haldamiseks.

"See võib olla leevendada paariks aastaks ülikoolide raha probleemi, aga see ei lahenda Eesti kõrghariduse probleemi. Meil on struktuursed probleemid ehk siis erialade jaotus, meil on jätkuvalt väga palju dubleerimist. Meil on jätkuvalt rakenduskõrghariduse ja ülikoolihariduse, mille kulude erinevus on kolm korda, proportsioonid paigast ära teiste riikidega võrreldes. Probleeme on palju, et seda peaks tervikuna lahendama, et see niisugune tulekustutuse korras 500 eurot küsida kõikide käest – see on väikesel määral enesepettus," rääkis Aaviksoo.

Land ei poolda ka dubleerimise täielikku ärakaotamist, sest siis on oht muutuda suletud süsteemiks ja võrrelda saab ainult iseennast iseendaga.

"Eestis on ikka vaja akadeemilist konkurentsi või diskussiooni," lausus Land.

Land rääkis, et Eesti on võtnud kohustuseks suurendada tehnika, tootmise
ja ehituse õppekavas sisseastujate arvu, aga nüüd on küsimus, kuidas Tallinna Tehnikaülikool seda suudab, kui tulevad õppemaksud või omaosalus, sest Eesti ei tea täna nende mõjusid.

Land ütles ka, et üliõpilase valmidus maksta õppemaksu ei ole täna suur.

"Pigem on üliõpilased õppemaksu vastu, aga jällegi ma arvan, et nad ei ole põhimõtteliselt vastu omaosalusele," sõnas Land.

Haridus- ja teadusministeerium korraldas ideekorje, kuidas kaasata eraraha kõrgharidusse ajal, kui riik ülikoolide tegevustoetuse aastatel 2027–2030 külmutab.

Haridus- ja teadusministri stsenaariumi kohaselt jääb riigipoolne kõrghariduse rahastamine aastal 2026 pidama 284 miljoni euro juurde (riigieelarve strateegias kokku lepitud tase oli 307 miljonit) ning aastatel 2027–2030 riigipoolne kõrghariduse toetus ei tõuse.

Selle stsenaariumi realiseerudes hakkab kõrghariduse rahastuse osakaal langema allapoole 1,1-lt protsendilt SKT-st alates 2027. aastast. Et seda vältida, tuleks kõrgharidusse leida 30 lisamiljonit.