"Kõik peavad tegema rohkem!" Seda lauset korratakse mantrana NATO koosolekusaalides, liikmesriikide kaitseministeeriumites ja ajaleheveergudel. Aga kui palju rohkem, seda ei tea täpselt veel keegi.

Läbirääkimised selle üle, mitu tanki, helikopterit, lennukit või õhutõrjekompleksi iga liikmesriik peab ostma, algasid möödunud nädalal. Need läbirääkimised tulevad väga-väga rasked.

Ühelt poolt võib ju öelda, et kaitsejõudusid tuleb arendada täpselt nii palju kui tarvis, aga teisalt lähtuvad riigid vähem või rohkem ikkagi oma majanduslikust võimekusest ja maksumaksjate valmisolekust, sest valimistel on tagajärjed ja demokraatlikus riigis kinnitatakse eelarve rahva valitud parlamendis.

Niisiis võib juba loo alguses nimetada mõned küsimused, millele rahvusringhäälingul ei õnnestunud ammendavat vastust leida. Näiteks, kui kõrgele peaks kerkima NATO riikide kaitsekulude miinimum. Või mis saab siis, kui seda miinimumi ikkagi ei täideta. Või mis imerelv on varuks Donald Trumpil, kelle viimasel ametiajal kerkisid Hispaania kaitsekulud 0,9 protsendilt ühele protsendile SKP-st.

Tegelikult varjab ka suurt osa NATO uutest võime-eesmärkidest tänaseni saladuseloor, ehkki üht-teist oleme ka teada saanud. Die Welt viitas oktoobri alguses Saksamaa kaitseministeeriumi dokumendile, mille järgi peab NATO kergitama oma maavägede hulga seniselt 82 brigaadilt 131 brigaadini. Ülesande suurusest saab lihtsamini aru, kui mõelda, et NATO mõistes rinderiigi Eesti kaitseväel on kaks brigaadi, millele britid lisavad enda poolt veel ühe brigaadi. Niimoodi pannakse kokku kauaoodatud Eesti diviis.

Selliseid diviise oli 2021. aastal 24. Hiljemalt paarikümne aasta pärast peaks neid olema 38. Või kui suurematest numbritest rääkida, siis vähemalt Die Welti andmetel peaks NATO maapealsete õhutõrjeüksuste arv kasvama 293-lt 1467-le.

Need arvud iseenesest palju ei ütle. Näiteks kergejalaväebrigaad, mille peab relvile tõstma poole aasta jooksul, asub valgusaastate kaugusel tankibrigaadist, mis peab kümnepäevase etteteatamisega lahingusse tõttama.

Küll aga annavad need arvud selge sõnumi, et pärast 2022. aasta suve, mil Kaja Kallas ütles, et Venemaa rünnaku korral võib Eesti sisuliselt hävida, on mõtteviis NATO-s järsult muutunud. Samas näitavad need arvud, et pelgalt mõtteviisi muutumisest on hävingu ärahoidmiseks vähe.

Mõnes valdkonnas peavad võimed kasvama mitmekordseks

2023. aasta suvel kiitsid NATO riikide juhid uued kaitseplaanid heaks. 4500 rangelt salajasel leheküljel kirjeldati üksikasjalikult, kuidas allianss võimalikele ohtudele vastu seisab. Ent juba siis oli selge, et kokkulepe kaitsta NATO riike alates esimesest meetrist ei maksa midagi, kui riikide kaitsejõududel pole piisavalt tanke, laskemoona, ladusid, õhutõrjesüsteeme ja veel tohutut hulka erinevaid tööriistu.

Kui palju midagi vaja läheb, hakati siis alles kokku arvutama ning tänavu suveks jagati miinimumnõuded liitlaste vahel laiali. Läinud nädalal algasid NATO Euroopa vägede ülemjuhataja ja liikmesriikide vahelised läbirääkimised. Samuti räägivad riigid läbi omavahel ning järgmise aasta sügisel lepitakse kokku, kes peab mida tegema seitsme aastaga ning millega võib oodata 15-20 aastat.

Samas rõhutas NATO Euroopa vägede ülemjuhataja Christopher Cavoli juba sel suvel, et ehkki planeerimisprotsess on pikk, ei maksa viivitada. Kuna ajad on ärevad, tuleb riikidel kõige kriitilisemaid võimelünki kohe lappima hakata.

Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Tiina Uudeberg märkis, et taolises võimeplaneerimises pole NATO puhul midagi uut. Küll aga on erakordne see, kui suurt hüpet uued plaanid liitlastelt eeldavad. "Need vajadused NATO vägede ja võimete osas on teatud valdkondades mitmekordsed," sõnas Uudeberg.

Asekantsler: Eesti tagasiside põhineb sõjalisel analüüsil

Eestile saadetud võimepaketile vaadati peale nii kaitseväes, kaitseinvesteeringute keskuses kui ka valitsuses ning siis saadeti NATO peakorterisse nimekiri asjadest, mida võiks Eestile saadetud ülesannetes muuta.

"See esmane kaalutlus tagasisidet andes oli ikkagi sõjaline," ütles Uudeberg ning selgitas, et NATO lähtus riikidele ettepanekuid tehes üsna standardsetest võimetest. Riikide asi on kohandada need võimed enda maastiku, kaitsejõudude olukorra ja strateegilise sügavusega – peaasi, et lõpuks suudetaks pakkuda NATO soovitud efekti. "Ja tegelikult on hea ka see, et see kõik osutub ka rahaliselt mõistlikumaks," lisas Uudeberg.

Asekantsler märkis, et mõnda arendust soovib NATO peakorter näha küllalt kiiresti ning sellisel juhul saab riik välja pakkuda ainult neid asju, mis juba turul olemas on. Pikema perioodi jooksul soovib NATO suunata riike innovaatilisemate lahenduste otsimisele. "Näiteks, kui NATO ootus on teatud tingimustel tankitõrje, siis seda võib teha väga erinevatel viisidel ja erinevate platvormidega," sõnas Uudeberg. "Ja võib-olla varsti on selleks mingid meetodid, mida me täna täpselt ei teagi."

Kas droonid suudavad koptereid asendada?

Septembris Vikerraadio saates "Välistund" esinenud kaitseminister Hanno Pevkur tõi näiteks ründekopterid. Ta märkis, et Ukraina sõjas pole need väga efektiivsed olnud ning väga palju kasutatakse kopterite asemel droone.

"Kopter on reeglina mõeldud tankioperatsioonide toetamiseks või tankivastaseks tegevuseks. Vaatame praegu Ukrainasse – väga palju tehakse seda sama asja FPV-de ja Loiteringi ehk varitseva õhuründemoonaga," rääkis Pevkur.

Die Welt kirjutas, et esialgse ettepaneku järgi peaks NATO kopteriüksuste hulk kerkima 90-lt 104-le. Pevkur viitas saates, et koptereid oodatakse ka Eestilt ja et Eesti pakubki nende asemele odavamad, kuid sama efekti andvad droonilahendused.

Eesti diviisi struktuuri kuuluv mehitamata õhuründepatarei peaks esimese võime saavutama järgmisel aastal, kui pärale jõuab suurem kogus Iisraelis toodetud varitsevat õhuründemoona Harpy.

Aga kas Pevkuri sõnad ei liigitu samasse kategooriasse koroonaaegse pressiteatega, kus sotsiaalministeerium kuulutas, et kaheliikmeline kiirabibrigaad on täpselt sama võimekas ja kvaliteetne kui kolmeliikmeline?

Põhjuse seda küsida annavad poolakad, kes ostavad 96 Apache ründekopterit. Enam kui kümne miljardi dollari eest vahetavad nad kopterid välja neljas seni nõukogudeaegsete Mi helikopteritega opereerinud eskadrillis ning arendavad sinna kõrvale veel neli täiesti uut kopterieskadrilli.

"Ma olen üsna veendunud, et Poola otsus on õige nende kontekstis," ütles Tiina Uudeberg, kes on kindel, et kõik loodavad eskadrillid täidavad Poola kaitsejõududes olulist rolli. "Ja ma arvan, et siin on tähtis välja tuua, et iga riik on oma otsustes selles mõttes vaba, et alati võib teha palju rohkem, kui NATO küsib," lisas ta.

Ka Eestilt oodatakse õhutõrje tugevdamist

Saksa meediast läbi käinud väide, et NATO soovib maapealsete õhutõrjeüksuste hulka kergitada 293-lt 1467-le, sisaldab igat liiki õhutõrjet. Selle arvu sees on nii Mistral-tüüpi lühimaa õhutõrjevahendid kui miljarditesse eurodesse küündiva hinnalipikuga süsteemid ballistiliste rakettide vastu.

Eestisse jõuavad 2025. aastal Saksamaal toodetud IRIS-T süsteemid, tänu millele saab Eesti esimest korda päris oma keskmaa õhutõrje. Laskemoona jaoks lubatud lisaraha toel soetab kaitsevägi nende süsteemide jaoks ka täiendavat moona.

Omaette küsimus on, kas sellega saab siinne keskmaa õhukaitse valmis. Koos brittide brigaadiga hakkab Eestis liikuma kolm manööverüksust, samuti tuleb kaitsejõududel katta liitlaste maabumisalad ning veel mõned olulisemad punktid. Ning sõrmede peal arvutades paistab, et hangitavaid süsteeme on pisut vähem kui vajalikke õhutõrjemulle.

Tiina Uudeberg ei saa täpselt kommenteerida, kas meie tellimusest piisab, et NATO seatud kriteeriume täita. Ta ütles, et Eesti teeb sammu õiges suunas. "Aga see moment on muidugi õige, et õhukaitset oodatakse pea kõigilt liitlastelt tänasega võrreldes rohkem ja ega see Eestigi siin mingi erand ei ole," lisas Uudeberg.

Oluline on, et õhukaitse tähendab hulga rohkemat, kui pelgalt relvasüsteemid. Selleks, et vastase rünnakut tõrjuda, läheb vaja nii kvaliteetset pilti õhus toimuvast kui ka seda, et info kiiresti õigesse kohta jõuaks.

Aga kuidas jääb kaitsega ballistiliste rakettide vastu, mille kohta on ajakirjanduses väidetud, et NATO suudab Euroopas tagada vaid viis protsenti vajaminevast võimekusest? Eesti ametnikud ja poliitikud on pidanud pikki läbirääkimisi, et suuremad riigid oma kalleid süsteeme meie piirkonda roteeriksid.

Tiina Uudeberg ütles, et roteeruv õhutõrje on küll hea initsiatiiv, aga sellega ei saa piirduda. "Me ikkagi peame NATO-ga jõudma kollektiivselt sinna, et ballistiliste rakettide vastast kaitset on lihtsalt rohkem," sõnas Uudeberg.

Siiski ei tähenda see, et Eesti, Läti ja Leedu peaks nüüd kindlasti mõtlema, kas soetada Iisraelis toodetud Arrow või ameeriklaste leiutatud Patriot süsteeme. Uudeberg rõhutas, et NATO võimeplaneerimises kehtib ka mõistliku ootuse printsiip ning tõi näite hoopis teisest valdkonnast.

"Täiendava allveelaevade vajaduse annab NATO pigem sellele riigile, kellel juba on allveelaevad, kui sellele, kellel ei ole midagi," sõnas ta, kuid lisas samas, et see põhimõte ei kehti kõikjal, sest taas: kõik peavad tegema rohkem. "Ka selliseid asju on küll ja veel, et riigid on saanud ettepanekuid teha selliseid vägesid ja võimeid, mida neil varem pole olnud," ütles Uudeberg.

Eesti kaitsekulud peavad kerkima vähemalt nelja protsendini SKP-st

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles juba septembrikuises "Välistunnis", et juhul, kui Eesti soovib teha miinimumi sellest, mida NATO meilt eeldab, peavad meie kaitsekulud kerkima vähemalt nelja protsendini SKP-st.

See hinnang pole praeguseks oluliselt muutunud. "Täpsematest komakohtadest saame rääkida siis, kui läbirääkimised on peetud ja kui NATO on nõustunud kõigi meie poolt pakutud alternatiivide ja ajaraamidega," ütles Uudeberg.

Tema sõnul sõltub see, millal täpselt peaks meie kaitsekulud järgmise hüppe tegema, muu hulgas hangetest ehk sellest, mitme aasta pärast vajalikud süsteemid pärale hakkavad jõudma.

ERR küsis täpsustuseks, kas kaitsekulusid tuleb tõsta veel käimasoleva kümnendi piires. "Kui me tahame NATO ees võetud kohustused täismahus ja õigeaegselt täita, siis tõepoolest, ilma raha ja inimesteta ei saa seda teha," vastas Uudeberg.

Valitsus on kokku leppinud, et Eesti kulutab sõjalisele riigikaitsele vähemalt kolm protsenti SKP-st. Tänavu sügisel kinnitatud riigieelarve strateegia järgi kõiguvad reaalsed kulud järgmise nelja aasta jooksul 3,3 ja 3,7 protsendi vahel. Kas kulude täiendavast tõusust hakatakse rääkima järgmistel eelarvekõnelustel, pole kindel. Aga hiljemalt 2026. aasta suvel strateegiat seades pole valitsusel sellest teemast tõenäoliselt pääsu.

Poliitikud ei tõtta veel rahalaevu lubama

"See valitsus paneb kaitsesse viimase mõne aastaga rohkem, kui mõnekümnega on pandud," ütles peaminister, reformierakondlane Kristen Michal ning lisas, et lähiaastatel jõuame me nelja protsendi piirile küllalt lähedale.

"Aga nende võimete arvutus tuleb kaitseministril julgeolekukabinetis üsna üksikasjalikult läbi käia," lisas ta. "Sest tihtipeale on neid võimeid aja jooksul võimalik soetada soodsamalt, midagi on võimalik ka jagada. Seda kõike me hakkame julgeolekukabinetis täiendavalt arutama."

Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, Eesti 200 liige Kalev Stoicescu oli täiendavatest kaitsekuludest rääkides veel pisut ettevaatlikum. Ta rõhutas, et Eesti, nagu kõik NATO riigid, peab enda osa ära tegema. Samas juhtis ta tähelepanu, et raha tuleb kuskilt leida.

"Me oleme ju välja kuulutanud maksurahu," meenutas Stoicescu, kelle sõnul tuleb kaitsekuludest rääkides mõelda mitmele üliolulisele küsimusele. "Me oleme kärpinud nii palju kulusid, kui on esialgu võimalik. Võib-olla peame kärpima veel. Aga me näeme, kuidas üheski valdkonnas pole inimesed sellega nõus," jätkas Stoicescu ning lisas, et riigikaitse nõuab üha rohkem ressursse. "Kust sa siis seda raha võtad?" küsis ta.

Riigikaitsekomisjoni liige, sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid märkis, et kaitsekulusid on väga keeruline pikalt ette ennustada. "Aga ma ei vaidlusta, et pikemas perspektiivis me jõuamegi selleni, et vähemalt osade idapoolsemate NATO riikide kaitsekulud tõenäoliselt jõuavadki nelja kuni viie protsendi piirimaile," sõnas Kaljulaid.

Ta märkis, et Venemaal paistab olevad nii tahet kui ka ressursse, et kasvatada pärast Ukraina sõja lõppu meie piirkonnas oma vägesid. Ning märke, et Venemaa ja NATO riikide suhted võiksid paraneda, tema sõnul näha ei ole. "Seetõttu ma arvan, et igal juhul ajalugu sunnib meid ja teisi võimalikke rinderiike oma kaitsesse rohkem panustama," sõnas Kaljulaid.

Kalev Stoicescu sõnul tuleb Eestil muu hulgas küsida, miks meie kaitsekulud peavad kerkima nelja protsendini SKP-st, kui mõned riigid pole jõudnud isegi kahe protsendi lähedale. Tiina Uudeberg rõhutas, et ka selle murega tuleb tegeleda, aga meile määratud eesmärke teiste riikide arvele kirjutada ei saa.

"Ma ei välistaks sellist olukorda, et on keegi riik, kes soovib Eestit aidata, aga ma ei pea seda ka üleliia realistlikuks lahenduseks," sõnas kaitseministeeriumi asekantsler. "Kõigil riikidel on oma eesmärkidega päris palju väljakutseid, sest võib üsna kindlalt väita, et hetkel kehtiv miinimum, et iga riik kaks protsenti SKP-st riigikaitsele panustaks ei pruugi sugugi piisav olla. Me räägime ilmselt, et 2,5 protsenti võiks olla see uus miinimum. Ja tegelikult isegi kõrgem," lisas ta.

Luik: 2,5 protsenti paistab olevat maksimum, millele kõik alla kirjutaksid

Aga missugune siis peaks olema uus NATO kaitsekulude alampiir, et võime-eesmärkidesse kirjutatud vajadused rahaga ära katta, sellele ei oska keegi täpset vastust pakkuda. Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik märkis, et praegu räägitakse NATO tasandil üldises sõnastuses sellest, et kõigi liitlaste panus peaks olema kahest protsendist suurem.

Seda, et kõik NATO riigid peaks kergitama oma kaitsekulud vähemalt 2,5 protsendini SKP-st, on Eesti esindajad rääkinud vähemalt aasta aega. Kuid näiteks suvisel Washingtoni tippkohtumisel see mõte ei lennanud.

Tegelikult on kombatud ka kolme protsendi piiri, kusjuures Eesti pole selle mõttega üksi. Näiteks Poola president Andrzej Duda ütles juba märtsis, et kavatseb selles oma liitlasi veenda. Aga vastust, kui palju täpselt vaja on, ikkagi veel ei kõla.

NATO ametnikega suheldes jääb mulje, et riigikaitsele vähem mõtlevaid liikmesriike proovitakse suurema panustamisvajadusega tasapisi harjutada.

"Meie siht on see, et uuele eesmärgile kirjutavad alla kõik NATO liikmesriigid kollektiivselt," sõnas Jüri Luik. "Igasuguste uute eesmärkide puhul peab vaatama selliselt, mis üheltpoolt oleks piisavalt ambitsioonikas, aga teisest küljest ikkagi realistlikult tehtav. Ja praegu on niisugune tunne liikmesriikide vahel arutades, et see 2,5 võiks olla maksimum, mida ollakse nõus ühiselt kirja panema," lisas Luik.

Paljuski on täiendav rahavajadus lahtine ka pelgalt selle pärast, et kõnelused võime-eesmärkide üle alles algasid.

Sarnaselt Eestile on ka kõik teised NATO riigid jõudnud analüüsida, missuguseid sihte on neil lihtsam ning missuguseid raskem täita. Jüri Luik kinnitas, et ükski liikmesriik ei tõtanud NATO Euroopa vägede ülemjuhatajale ütlema, et võtab enda kanda täpselt niisuguse koorma nagu suvel välja pakuti. Kõigil on ettepanekuid, kuidas teha asju efektiivsemalt või odavamalt.

"Võib julgelt öelda, et kõik liikmesriigid on saanud eesmärgi, mille täitmiseks neil tuleb päris-päris märgatavalt pingutada," sõnas Luik.

Sellisteks kulutusteks aga, mis ees seisavad, pole ükski riik veel oma parlamendilt mandaati saanud. Luik nõustus, et kõigil läbirääkijatel tuleb tunnetada ka seda, kui palju on nende maksumaksjad valmis panustama.

"Eks need teemad käiakse välja ka ka kaitseplaneerimise läbirääkimistel," sõnas Luik. "Aga teisest küljest tuleb ka arvestada, et see iseenesest ei saa olla ainus argument nende eesmärkide muutmiseks."

100 000 võitlejat peab iga hetk valmis olema

Kuna NATO ja suure osa liikmesriikide hinnangul peaks kõnelused uute võime-eesmärkide üle käima suure saladuskatte all, on konkreetsetest sihtidest avalikkuse ette jõudnud vaid väike osa.

Üht-teist on siiski teada. Saksamaa kaitseministeeriumi dokumentidele viidanud Die Welt kirjutas oktoobris, et NATO soovib kasvatada oma maavägede suuruse 82 brigaadilt 131-le. Ning enam ei piisa sellest, kui brigaadid pelgalt paberil seisavad.

Kui veel 2022. aastal arvestati sellega, et NATO suudab 15 päeva jooksul välja panna 40 000-mehelise reageerimisväe, siis uus väemudel on hulga ambitsioonikam. Kümne päeva jooksul peavad konfliktikoldesse jõudma 100 000 võitlejat ning 30 päevaga veel 200 000 võitlejat. Endise kaitseväe juhataja, eurosaadik Riho Terrase sõnul tähendab see, et tegu on põhimõttelise muutusega.

"See tähendab seda, et mehed on kottide otsas," sõnas Terras. "See tähendab, et relvastus, varustus ja varudega tagatus on rahuajal kogu aeg sada protsenti olemas. Ja see ei tähenda mitte midagi muud, kui väga suurt investeeringut," lisas ta. "Investeeringut mitte ainult laskemoonavarude loomisesse, vaid ka nende hoidmisse."

Tiina Uudeberg märkis, et kaitsejõudude võitlevast osast veel suurema koormuse paneb reageerimisaja lühendamine tagalale ja logistikale.

"Kui me võtame ka selle arvesse, et paljud riigid peavad oma vägesid siirama kuskile teise Euroopa otsa, siis see on kindlasti ka väga suur rahaline koorem," sõnas ta.

Uudeberg märkis, et mitmed riigid otsivad juba praegu võimalusi kasvavaid kulusid kontrolli all hoida. Abi võib olla näiteks sellest, kui osa logistikaahelast tsivilistide hooleks jätta. Samuti mõeldakse sellele, mida teha kerkivate personalikuludega. "Väga mitmed riigid arutavad professionaalse armee kõrval ka reservide kasutuselevõttu," sõnas Uudeberg.

NATO ootab oluliselt rohkem tankivägesid

Üksuste suuruse ja valmisolekutaseme kõrval on väga oluline, missuguseid brigaade NATO riigid ehitavad. Sõdimiseks läheb tarvis nii kergejalaväe brigaade kui ka motoriseeritud üksusi, mida toetavad tulejõuga jalaväe lahingumasinad.

Aga senisest palju enam ootab NATO oma liikmetelt ka tankidega varustatud brigaade. Võrreldes kergejalaväega maksab aga tankibrigaad mitu korda rohkem.

"Ehk ilmselt on läbirääkimiste koht riigi jaoks see, et kui riigil on olemas kerge brigaad, siis kas ja millises ajaraamis sellist võiks sellest saada motoriseeritud või juba osaliselt tanke kasutav brigaad," rääkis Tiina Uudeberg.

Eestile pole arutelu kergelt ja raskelt soomustatud brigaadide teemal võõras. Mitu kuud peetud läbirääkimiste järel teatasid britid, et Eesti diviisiga liitub kergejalaväe brigaad, mis sest, et esialgu oli juttu tankidega varustatud brigaadist.

"Ma ütleks nii, et kõik asjad muutuvad ajas," kommenteeris Uudeberg brittide tulevast panust. "Kui me näeme, et võimalused ja ennekõike oht muutub, siis kõik kokkulepped ja plaanid on ju ümbervaadatavad."

Viiendik Ühendkuningriigi kaitsekuludest läheb tuumarelvale

Kui kaheksakümnendate lõpus kulutas Ühendkuningriik kaitsele üle nelja protsendi SKP-st, siis üheksakümnendatel kulud langesid järsult. Siiski on riik püsinud nii-öelda tublimate seas ja hoidnud kaitsekulud püsivalt üle kahe protsendi. Suurbritannia peaminister Keir Starmer on korduvalt kinnitanud, et täidab lubaduse kergitada kaitsekulud 2,5 protsendini. Millal see juhtub, pole britid veel öelnud.

Suurbritannia on aga hea näide selle kohta, et suured kaitsekulud ei taga tingimata tohutut maaväge. Praegu on riigil kaks tankibrigaadi. Ehkki ERR-il ei õnnestunud saada kindlaid andmeid selle kohta, mitut tankibrigaadi NATO neilt ootab, paistab, et sellest kujuneb brittide jaoks üks peamisi teemasid eesseisvatel võime-eesmärkide läbirääkimistel.

Samas on suurte riikide ees alati seisnud ka hulga keerulisemad küsimused, kui see, mitut tanki või soomustransportööri soetada. Nii näiteks töötab Ühendkuningriik juba mõnda aega 35-47 miljardi eurose programmi kallal, et vahetada hiljemalt 2030. aastaks välja neli Vanguard klassi tuumaallveelaeva.

Suurbritannia parlamendi alamkojas sündinud raporti järgi on käima lükatud ka seni veel hinnastamata programm tuumalõhkepeade väljavahetamiseks. Samas raportis märgitakse, et uus tuumalõhkepeade kokkupanemise ja demonteerimise üksus maksab üle 2,5 miljardi euro, uus rikastatud uraani hoidla ja tootmisrajatis umbes kaks miljardit ning uus plutooniumitehas umbes 2,7 miljardit eurot.

Kokku kulutab Suurbritannia tuumarelvale umbes 13 miljardit eurot aastas ehk viiendiku kõigist oma kaitsekuludest.

Terras: Saksamaa on liikunud edasi väikeste teosammudega

Aga selle kohta, missuguselt stardipositsioonilt tuleb liikmesriikidel uutele NATO võime-eesmärkidele vastu astuda, on veel oluliselt parem näide Saksamaa.

Die Welt kirjutab, et praegusele kaheksale lahingbrigaadile peaks sakslased lisaks looma veel viis brigaadi. Ehk lihtsustatult tuleb neil tõsta oma maavägede hulka 60 protsenti. See on aga vaid osa eesseisvast tööst.

Üheltpoolt võib öelda, et ka sakslased on tublid olnud. Kui 2014. aastal kulutasid nad kaitsele umbes 1,2 protsenti SKP-st, siis 2023. aastal 1,6 protsenti. Tänavu ületas Saksamaa maagilise kahe protsendi piiri. Viimases hüppes mängib olulist rolli saja miljardi eurone sõjaväe moderniseerimise fond. Ehkki üheltpoolt paistab, et riigi kaitsekulud on uljalt üles rühkinud, ei hoia endine Eesti kaitseväe juhataja Riho Terras kriitikanooli kokku.

"Pigem astutakse sellise Munamäe tippu väga väikeste teosammudega," lausus Terras. "Kõik need investeeringud ei ole ligilähedaseltki katnud reaalset auku, mida 30 aasta jooksul on erinevad valitsused Bundeswehris tekitanud."

Terras meenutas, et 1993. aastal oli Saksa maavägedes 43 lahingbrigaadi. "Täna ei ole neil mitte ühtegi brigaadi, mis oleks relvastatud, varustatud, varudega tagatud ja treenitud lahingvalmiduse tasemel. Ja seda auku ei ole võimalik näpuotsaga raha pannes täita," sõnas ta.

Terras juhtis tähelepanu, et kui Saksamaa kantsler Olaf Scholz saja miljardi eurose fondi välja lubas, kõlas ka teine lubadus: tõsta riigi kaitsejõududele mõeldud eelarvebaas üle kahe protsendi SKP-st. Praeguseks on need lubadused kokku sulanud ehk sõjaväe moderniseerimise fond arvestatakse nende kahe protsendi sisse. See tähendab, et lubatud raha on jäänud vähemaks, ehkki tegelikult oleks seda hoopis juurde vaja.

Lisaks uute võimete arendamisele tuleb sakslastel senised üksused töökorda seada

"Kui ma käisin oma kursuse kokkutulekul, kus kolonelleitnanti ja koloneli tasemel ohvitserid õlleklaasi juures olukorrast rääkisid, siis see olukord on täpselt sama katastroofiline, kui mitte katastroofilisem, kui ta on olnud eelnevatel aastatel," rääkis Terras ning tõi näiteks kolm Sachsen tüüpi õhutõrjefregatti, millest igaüks maksis Saksamaale umbes 700 miljonit eurot.

"Aga nende varustatus on selline, et nad suudavad ühe laeva relvastada, varustada ja varudega tagada," ütles Terras. "Ja kõikides teistes valdkondades käriseb täpselt samamoodi."

Saksamaa parlament koostab päris põhjalikke riigikaitseraporteid. Tänavu kevadel ilmunud raportis kirjeldatakse muu hulgas, kuidas suurel osal Saksa üksustest pole võimekust kasutada tänapäevast krüpteeritud raadiosidet. See tähendab, et neid ei saa ühendada ka liitlaste raadiosidevõrkudesse.

Raportis mainitakse ka hallitavaid kasarmuhooneid ning seda, et Leetu lähetatud sõdurid paluvad juba mõnda aega talvist kamuflaaži.

"Ma arvan, et see sada miljardit läheb kerisele," nentis Terras. Ta usub, et Saksamaa kaitsekulud püsivad ka edaspidi kahe protsendi juures SKP-st, kuid sellest piirist kõrgemale need tema hinnangul ei kerki. Oma hinnangus viitas Terras nii Saksamaa suurele eelarvemiinusele kui ka poliitilisele olukorrale.

"Ma ei näe ka seda, et kui varsti valimised tulevad, siis Saksamaa praegu opositsioonis olevad Kristlikud Demokraadid sinna suurt muutust tuua saavad, sest tegelikult nemad, olles võimul, on selle augu sinna tekitanud," sõnas Terras.

Pelgalt suurtest kuludest võib väheks jääda

Samas tähendab ka kaks protsenti SKP-st Saksamaa puhult ligi 90 miljardit eurot, mida on 60 korda rohkem, kui Eesti riigikaitsele kulutab. Kui Eesti suudab välja panna kaks lahingbrigaadi, võiks arvata, et Saksamaa jaoks on ülesanne tõsta maavägede võimekus kaheksalt brigaadilt kolmeteistkümnele käkitegu.

"Küsimus on selles, kuhu see raha läheb," leiab Terras. "Ka Leetu lähevad nad kõikide vilede ja trompetitega, ehitades sinna endale Saksamaa linna. Meie mõttemall on selline, et me paneme orkestri kinni, et osta rohkem rakette. Aga Saksamaal kindlasti sellist mõtlemist ei ole."

Ka sakslased seisavad silmitsi NATO eesmärgiga kasvatada maavägede hulgas oluliselt tankibrigaadide osakaalu. Sarnaselt teiste riikidega ei piira uute tankiüksuste loomist ainult rahapuudus, vaid ka see, et tööstus pole suureneva nõudmisega kohanenud.

Terrase hinnangul tasuks Saksamaal palju rohkem mõelda ka droonidele. Samas juhtis ta tähelepanu, et sakslaste jaoks on tegu moraalse dilemmaga. "Neil on eriliselt suur eelarvamus distantsilt juhitavate letaalsete platvormide suhtes," rääkis erukindral, kelle sõnul vaidlevad Saksa poliitikud droonide pärast nii enda kui Euroopa parlamendis. "Saksa sõjaline juhtkond on ka väga skeptiline selles küsimuses," lisas ta.

Saksamaa kaalub vabatahtliku ajateenistuse mudelit

Vähemalt sama palju kui rahast on Saksamaa armeel puudu inimestest. Kevadises raportis kirjeldatakse, kui oluline on, et Leetu kavandatav uus Saksa brigaad oleks kaitseväelastele atraktiivne teenistuskoht.

Nii näiteks peetakse oluliseks, et sõduritele ja nende peredele tagataks viisakad elutingimused mitte liiga kaugel suurtest linnadest. Samuti tuntakse raportis muret selle üle, et praegu Ruklasse lähetatud sakslasi morjendab Leedus pakutava toidu kvaliteet.

"Varasemate missioonide kogemus näitab, et lootmine vastava asukohamaa toiduvarudele ei vasta sageli Saksa sõdurite toitumisharjumustele. Selle tulemusena võib kannatada mitu kuud kodust eemal viibivate vägede motivatsioon," seisab raportis.

Ilma motivatsioonita ähvardavad Bundeswehri read hõredaks jääda. Ehkki uute võime-eesmärkide valguses peaks Saksa armee kasvama, on kaitseväelaste hulk viimasel ajal hoopis vähenenud. Vabade ametikohtade arv on paljudes üksustes kerkinud ligi 20 protsendini. Kui 2020. aastal kujutas end Bundeswehris teenimas 28 protsenti Saksa meestest, siis 2022. aastal oli sama näitaja 19 protsenti.

Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius on öelnud, et otsus 2011. aastal kohustuslik ajateenistus kaotada oli viga. Mõnda aega tagasi tutvustas ta mudelit, mille järgi saaks kõik Saksa kodanikud 18. sünnipäevaks kirja, milles Bundeswehr palub neil kaaluda vähemalt kuuekuist ajateenistust.

Kõik kirja saanud noormehed peaksid täitma ankeedi, kus nad kirjeldavad nii oma tervislikku seisundit kui ka suhtumist relvakandmisse. Iga kümnes kirja saanud noor kutsutaks sõjaväekomissariaati, kuhu ilmumine on meestele kohustuslik. Aga viimane otsus ehk ajateenistusse astumine jääks vabatahtlikuks. Niimoodi loodetakse relvajõududesse leida kuni 10 000 ajateenijat aastas.

Belgia: 2030. aastaks jõuavad kaitsekulud 1,54 protsendini SKP-st

Ehkki erukindral Riho Terras ei hoia Saksa kaitsevõimet kirjeldades värve tagasi, pole tegemist NATO suurima murelapsega. Pigem sobib Saksamaa näiteks, et kirjeldada, missuguste väljakutsete eest seisab NATO ka juhul, kui tahe riigikaitsesse panustada tasapisi kasvab.

Luksemburg kulutab tänavu riigikaitsele 1,2 protsenti SKP-st, Belgia, Sloveenia ja Hispaania 1,3 protsenti, Kanada 1,4 protsenti, Itaalia 1,5 protsenti ja Portugal 1,6 protsenti SKP-st.

Itaalia ajakirjanduses ei räägita sellest, et Eesti hinnangul peaks NATO riikide kaitsekulud kerkima vähemalt 2,5 protsendini. Pärast Ukraina sõja algust arutati Itaalias küll mõtet tõsta kaitsekulud hiljemalt 2028. aastaks kahe protsendini SKP-st, kuid tasapisi on ka see siht üha kaugemale libisenud.

Itaalia majandusminister Giancarlo Giorgetti ütles hiljuti parlamendi ees, et kahe protsendi eesmärk on Itaalia jaoks liiga ambitsioonikas. Ta prognoosis, et 2027. aastaks kerkivad kaitsekulud pisut üle 1,6 protsendi SKP-st.

Hispaania kaitseminister teatas oktoobris, et nende kaitsekulud kerkivad tuleval aastal 15 miljardi euroni. Kahe protsendi eesmärgini plaanib riik jõuda 2029. aastal. Kanada on lubanud, et jõuab kahe protsendi piirini 2032. aastaks. Belgia lubab 2030. aastaks jõuda 1,54 protsendini.

Mis on Trumpi salarelv?

Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik usub, et Donald Trumpi saamine USA presidendiks võib mängu muuta. "On selge, et president Trumpi poliitiline jõud on väga suur. Ja ta kindlasti hakkab mõjutama seda protsessi," sõnas Luik.

Luik pole oma hinnangus üksi. Seda, et Trump võiks mõjuda Euroopale omamoodi äratuskellana, on alates tema valimisvõidust korranud sajad või isegi tuhanded kommentaatorid üle maailma.

Aga mis hoovad siis Trumpil ikkagi on? Kuidas ta teeb Itaalia või Portugali maksumaksjale selgeks, et pensionitõusu asemel tuleb raha kulutada tankidele ja raketiheitjatele?

Jüri Luik ütles selle küsimuse peale, et ameeriklaste sõjaline võimekus tagab neile NATO-s ka suurema mõju. "Ei ole kahtlust, et ameeriklastel on kõvad kaardid käes, kui nad seda teemat hakkavad suruma. Praegune president Bideni administratsioon on hoidnud seda teemat väga ettevaatlikus tonaalsuses," tõdes Luik. "Väga suure tõenäosusega see nüüd muutub."

Tõsi, nii Donald Trump kui ka tema uus riikliku julgeoleku nõunik Michael Waltz on korduvalt rõhutanud, kui ebaõiglane see on, et Ameerika maksumaksja eurooplaste turvatunde eest tasub. "Ma nõuan, et iga NATO riik peab kulutama vähemalt kolm protsenti. Kaks protsenti on sajandi vargus," rääkis Trump tänavu augustis.

Sarnast juttu rääkis Trump ka oma eelmisel ametiajal 2017. kuni 2020. aastani. Otseselt ei saa öelda, nagu poleks tema sõnadel mõju olnud. Kui Trumpi esimesel presidendiaastal kulutas Hispaania riigikaitsele 0,9 protsenti SKP-st, siis viimasel aastal tervelt ühe protsendi. Sloveenia kaitsekulud kerkisid sama ajaga 0,98 protsendilt 1,06 protsendini SKP-st. Belgia kaitsekulude hüpe oli pisut suurem ehk 0,13 protsendipunkti.

Kas artikkel 5 kahtluse alla seadmine läheb Hispaania maksumaksjale korda?

USA NATO esinduse kaitsenõunik Jessica Cox meenutas ERR-ile, et kogu külma sõja ajal ületasid NATO riikide kaitsekulutud pidevalt kahte ja poolt protsenti SKP-st.

"Kõik liitlased peavad astuma väga ebamugavale territooriumile, et täita uutes kaitsekavades sätestatud nõudeid," sõnas ta, lisades, et kui kõik liitlased täidaksid vähemalt kahe protsendi eesmärgi, annaks see kaitsekuludeks igal aastal umbes 45 miljardit dollarit rohkem.

"Me peame nüüd töötama selle nimel, et tagada kahe protsendi eesmärgi täitmine," ütles Jessica Cox. Ta rõhutas, et sõnumis "Euroopa peab tegema rohkem" ei ole midagi uut.

Samas ei hakanud ta ennustama, milliseid vahendeid USA uus valitsus kasutab, et edastada seda sõnumit Itaalia, Hispaania või Kanada maksumaksjatele. "Me jätkame kõigile liitlastele meeldetuletamist, et kõik peavad rohkem tegema," sõnas Cox.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid meenutas Trumpi sõnumit, et see, kui riigid oma kohuseid ei täida, seab kahtluse alla NATO kui organisatsiooni tuleviku.

"Kui lugeda tähelepanelikult Põhja-Atlanti leppe viiendat artiklit, millele Eestis väga sageli viidatakse, siis tegelikult see on sõnastatud küllalt umbmäärasel viisil," märkis Kaljulaid. Ta rääkis, et taoline sõnastus on seotud Ameerika Ühendriikide konstitutsiooniga. See ei luba USA-l ühineda leppega, mis näeb ette automaatse sõtta astumise.

"Seni on USA presidendid öelnud, et nad võtavad artikkel viite sisuliselt tingimusteta kui kohustust liitlastele appi tulla. Donald Trump on öelnud, et tema nii ei leia. Et tema leiab, et see kohustus saab kehtida vaid juhul, kui kõik liitlased kaitsesse võrdselt panustavad."

Ükski riik endale seatud võime-eesmärke vetostada ei saa

Aga sõltumata sellest, kes mõnda NATO liikmesriiki juhib, on kaitseplaneerimisprotsessil oma rütm ning see näeb ette, et tuleva aasta sügisel, kui läbirääkimised liikmesriikide ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja vahel on peetud, võetakse igale riigile seatud võimepaketid ühekaupa ette.

Otsused tehakse põhimõttel "konsensus miinus üks". See tähendab, et ükski riik ei saa iseendale seatud eesmärke vetostada. Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Tiina Uudeberg märkis, et muidu konsensusel põhinevas organisatsioonis on see ainus taoline protsess.

"Nii et riik võib seal laua taga küll selgitada, põhjendada, võib-olla fakte korrigeerida, aga ta ei saa öelda, et ei – ma ei ole nõus neid või neid asju tegema," rääkis Uudeberg. Õigemini võib riik seda küll öelda, aga uutest kohustustest ta niimoodi ei pääse. Uudeberg lisas, et kui riigi mured on väga suured, võidakse temaga kokku leppida näiteks leebemates ajaraamides.

"Selle kohta, kuidas riikidel võime-eesmärkide täitmisega läheb, tehakse jooksvalt raporteid," lisas Uudeberg, kelle sõnul tutvustatakse ülevaateid nii kaitseministritele kui riigijuhtidele. "Ning koos sellega saavad nad ka NATO sõjalise poole käest hinnangu NATO sõjalise tervise kohta. Ehk järelevalve ja monitoorimine hakkab kohe pärast kokkulepet väga hoogsalt pihta," rääkis ta.

Taolisi ülevaateid on NATO koostanud ka seniste võime-eesmärkide kohta ning taas ja taas tõdenud, et paljud riigid panustavad liiga vähe. Mingit sunnimehhanismi NATO-l Uudebergi kinnitusel ei ole. "Küll aga need arutelud, mida NATO-s peetakse, võivad olla küllalt intensiivsed," sõnas asekantsler.

Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik ütles, et "konsensus miinus üks" põhimõte võime-eesmärkide kokkuleppimisel on pigem sümboolne võimalus.

"Tõenäosus, et NATO vaimsust kandval rahvusvahelisel organisatsioonil on mingisugune võitlus ühe või teise liikmesriigiga, on väga väike," ütles Luik. Tema sõnul on NATO-s kombeks nii kaua ühise laua taga istuda, kuni konsensus leitakse. "Riigid suhtuvad teineteise probleemidesse, piirangutesse ja muredesse väga mõistvalt, sest kõik eeldavad vastuseks seda, et teine riik suhtub nendesse sama mõistvalt. Ehk sellist jõuga survestamist antud planeerimisprotsessis ei toimu," kinnitas Luik.

Ning eks selles lõputus läbirääkimiste ja järeleandmistes jadas on ka oma loogika ehk milleks sundida liikmesriiki kokkuleppimise faasis, sest hiljem, kui käes on aeg lubadusi täita, riiki niikuinii sundida ei saa.

Kas aasta pärast hakatakse kaitseplaane õhemaks kirjutama?

Kui uurida, mida NATO riikide ajalehed uutest võime-eesmärkidest räägivad, siis jääb näppude vahele üsna vähe infot. Näib, et seni ongi kõige elavam arutelu toimunud Eestis ja Saksamaal. Osalt peitub põhjus ilmselt usus, et kõnelused uute sihtide üle peaksid toimuma võimalikult varjatult – nii, et vastane NATO plaanidest ja võtmelünkadest ülevaadet ei saaks.

Aga kui tuleval sügisel sõlmitavad kokkulepped vastavad vähegi uute kaitseplaanidega seatud ootustele, tähendab see, et liitlaste maksumaksjaid ja parlamente ootab tohutu üllatus. Ning just maksumaksjad ja nende valitud parlamendid otsustavad lõpuks, kas valitsuste vahel läbi räägitud sihid päriselt eurodega kaetakse.

See aga tõstab paratamatult uue küsimuse. Mis saab siis, kui vajaminevat raha lihtsalt ei tule? Kas siis võetakse 4500 lehekülge kaitseplaane uuesti ette ja kirjutatakse need reaalsetele võimetele vastavaks?

Erukindral Riho Terras lohutas, et ka seni püstitatud võime-eesmärke pole keegi kunagi sada protsenti täitnud.

"Püstitatakse eesmärk ja liigutakse sinna suunas. Mõned liiguvad kiiremate, mõned aeglasemate sammudega," sõnas Terras, kes usub, et ohu kasvades suureneb ka riikide soov kaitsesse investeerida.

Kes soovib, võib endale ette kujutada kaardile tõmmatud jämedaid nooli, mis kujutavad NATO üksuste Venemaa-suunalisi kaitsemanöövreid. ERR küsis Terraselt, et kui üksusi on soovitust vähem, kas siis joonistatakse uued ja kitsamad nooled?

"Ma usun, et see noole ots täidetakse ära ja see tagumine ots tehakse siis natukene varjunditega," vastas Terras. "Ma arvan, et NATO ja kõik riigid teevad õigesti, et püüavad võimalikul palju valmidusüksusi luua. Ning selle heidutuslik mõju peaks näitama vastasele, et me oleme valmis."

Tiina Uudeberg rõhutas, et plaanide ümbertegemine peaks olema seotud ainult reaalsete ohtudega. "Me ei saa ennast petta sellega, et me teeme plaanid kuidagi lihtsamaks," sõnas Uudeberg. "Pigem tuleb vaadata sellele ohule julgelt otsa, teha need plaanid nii, nagu see oht ette näeb ja siis tegeleda sellega, et kuidas ikkagi neid riike, kellel on keerulisem kaitsekulu tõsta, toetada ja julgustada."

Sarnaselt Riho Terrasele ütles riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Raimond Kaljulaid, et ühegi riigi kaitsejõud pole kunagi sada protsenti valmis saanud. Sõtta minnakse sellega, mis parasjagu olemas on.

"Kui me vaatame Afganistani ja Iraagi sõdu, kuhu läks maailma kõige paremini rahastatud Ameerika sõjavägi, siis sellele vaatamata selgus juba esimestel kuudel ja aastatel, et puudu oli  soomustatud transpordivahenditest ja paljudest muudest asjadest," rääkis Kaljulaid.

"Praeguses olukorras on risk see, et kui lõhe planeeritu ja tegelikkuse vahel on väga suur, siis see võib anda vastasele signaali, et praegu on õige aeg püüda NATO-t kui sellist tervikuna kahtluse alla seada näiteks mõne piiratud ulatusega operatsiooni läbiviimiseks meie piirkonnaks," jätkas ta.

"Me ise kutsume selle esile, kui vastane näeb, et meil pole neid võimeid, mis meil peavad olema," lisas Kaljulaid. "Ja siis võib tal tekkida küsimus, et mis mõtet on oodata, kuni nad tugevamad on."

Samal teemal saab Vikerraadios algusega kell 14.05 kuulata Madis Hindre "Reporteritundi", veebis on saade kuulatav juba praegu.