Tänavu aprillis oli mitme Põhjamaa tele-eetris kolmeosaline dokumentaalfilm "Varjude sõda", mis peaks Soome televisiooni arhiivi kaudu ka leitav olema. Taani, Norra, Rootsi ja Soome uurivad ajakirjanikud olid ühendanud jõud ja tutvunud Vene laevade tegevusega nii Läänemerel kui ka Põhjamerel. Andmeid koguti eelkõige möödunud aasta sügisest alates.

Filmis jõuti järeldusele, et Venemaa sõja- ja tsiviilalused liiguvad Läänemerel ja Põhjamerel sihiga kaardistada merepõhjas paiknevat kriitilist infrastruktuuri. Huvi tunti gaasitorude, sidekaablite ja eriti meretuuleparkide ning nende elektrikaablite vastu.

Laevade tuvastamine ei olnud lihtne, kuna need liikusid välja lülitatud asukohasaatjate ehk transponderitega. Taanlastel õnnestus aga vahelt võtta raadioühendus, mis paljastas ühe taolise laeva liikumispiirkonna. Mindi kohale ja seal ta oligi: mereuurimisalus Admiral Vladimirski. Laeva pardal liikusid kaetud nägudega mehed, neist ühel oli seljas munder, kuulivest ja kaelas automaat, ehk mitte eriti teadlase tüüpi tegelased. Vahelt võetud raadioühendus paljastas ka laeva liikumistee mööda Läänemerd ja läbi Taani väinade Põhjamerele.

See oli üks esimesi avalikkusesse jõudnud tõendeid Vene laevade varjatud liikumisest teatud piirkondades. Ajakirjanike uurimistöö tõi välja 50 laeva, mille liikumine jättis luuretegevuse mulje. Need olid seilanud nii nafta ja gaasiväljade kui ka NATO manöövrite piirkonnas.

Ereda näitena tuuakse välja traaler Taurus, mille omanik on suur kalapüügikontsern Norebo. Kodusadam Murmansk, kuid enim viibis ta Norra vetes. Vähem kui kümne aastaga külastas Taurus 51 korda Norra sadamaid, kuigi kala oli tal lastis vaid 34 korral.

Vene mereväeluure kasutab seaduse turvil nimelt vajadusel ka tsiviilaluseid. Ja Norra gaasimaardlate piirkond on üks nende lemmikuid, sest sealt läheb eri suundades massiliselt veealuseid gaasitorustikke. Kuid igal juhul on Vene laevade veealuste huvide ulatus jõudnud ka NATO ja Euroopa Liidu asjapulkadeni ja selle tulemusel asutati ühine töörühm tegelema kriitilise infrastruktuuri kaitsmisega.

Brüsselis on koordinatsioonikeskus, mis peaks tagama ka parema ühistegevuse erasektoriga, tuues mundris ja mundrita asjaosalised ühe laua äärde. Teema ei piirdu nimelt meie lähiümbrusega. Mõni aeg tagasi sisenes Iiri Vabariigi rannikuvetesse rühm Vene laevu eesotsas fregatiga Admiral Grigorovitš. Selles piirkonnas on vee all terve rida tähtsaid sidekaableid, mis ühendavad Atlandi kahte kallast.

Veealuste kaablite ja torudega ongi see häda, et need on valdavalt neutraalvetes ja kaitsetud. Tegelikult on olemas juba aastast 1884 rahvusvaheline kaablite konventsioon, kuid ohuolukorras on sellest vähe abi. Merepõhjas on 552 kaabliliini kogupikkusega 1,4 miljonit kilomeetrit. Nende kaudu liigub 97 protsenti maailma internetiliiklusest ja toimub päevas tehinguid summas üle kümne triljoni dollari.

Kuid kas Venemaal on üldse võimekust midagi korda saata? Peaks olema ja konflikti korral võib veealune maailm olla esimene koht, kus löök antakse. Venemaal eksisteerib juba alates 1965. aastast nähtus nimega GUGI ehk glavnoe upravlenije glubokovodnõh issledovanii (süvamereuuringute peavalitsus). Alates 1975. aastast tegutseb see kaitseministeeriumi direktoraadina ja sõltumatult mereväe peastaabist.

GUGI ülesanne on Vene veealuse infrastruktuuri kaitse ja luureinfo kogumine lääne taristu kohta. Lisaks on neil ka süvamere diversioonide võimekus. Vähemalt väidab seda Londoni kuninglik kaitseuuringute keskus (RUSI).

GUGI-l on mitu erilist allveelaeva, millel on titaanist kere, võimaldamaks laskumisi suurtele sügavustele. Allveealuste kõrval on neil ka pealveelaevad, mis vormiliselt toimivad uurimisalustena. Näiteks Jantari nimeline alus tuvastati brittide poolt mitu aastat tagasi askeldamas tundlikku infot edastavate kaablite lähikonnas Suurbritannia ranniku lähistel.

GUGI ei ole ainus üksus, mis võib tegeleda sabotaažidega merel. Lisaks on ka Venemaa laevastiku peastaabi luure direktoraat. Milleks valmis ollakse ja mida tehakse, ei ole täpselt avalikult teada. Küll on juttu olnud võimekustest, mida need üksused omavad. Üks on allveekaablite läbilõikamine, kuna suurtes sügavustes paiknevate kaablite puhul on nende parandamine väga keeruline. Teiseks on osa kaablite puhul endiselt võimalus sealt infot õngitseda, kuigi uuematel kaablitel olevat see võimalus miinimumini viidud.

Londoni kaitseuuringute keskus pakub ka meetmeid vastutegevuseks. Kõigepealt tuleks Venemaa allveetegevuse tuvastamisele kaasata ka erakompaniid, kellest paljudel on aparatuur oma veealuse infra jälgimiseks. Teiseks oleks vaja aktiveerida lääne mereväe tegevust Venemaa lähikonnas, seega ka meie piirkonnas. See tegevus paneb igasugused gugid kulutama aega ja jõudu omakorda lääne laevade tegevuse jälgimisele.

Neljandaks tasuks kasutada 1884. aasta konventsiooni, millele on allkirja andnud ka Venemaa. See võimaldab mereväel otsida läbi laevu rahvusvahelistes vetes, kui on tõendeid nende sekkumisest kaablite toimimisse.

Meie kandi koha pealt on aga võimalik kasutada ÜRO mereõiguse konventsiooni, mis lubab riikidel piirata tsiviillaevade tegevust oma majandustsoonis. Läänemeri on pea täielikult lääneriikide majandustsoon. Ja loomulikult aitab kaasa omavaheline andmevahetus NATO ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel.

Ükski neist meetmetest ei välista Venemaa võimalikku sigatsemist, kuid muudab selle ebamugavaks. Lõpuks peab siiski tõdema, et kõik sõltub Venemaa eesmärgist. Kui tahetakse tüli, siis see ka tekitatakse ja selleks tuleb lihtsalt kõigiti valmis olla.

Viited lugemishuvilistele​​

• Venäläisalus viivytteli tuulipuistojen läheisyydessä Itämerellä – kyseessä sähkönjakelun heikkojen kohtien kartoittaminen, sanovat asiantuntijat (yle.fi)
• Varjojen sota | Yle Areena
• Scouring the seas for Putin's pipeline saboteurs – POLITICO
• Опасный "Лошарик": критически важная подводная инфраструктура может стать объектом прокси-войны (re-russia.net)
• Stalking the Seabed: How Russia Targets Critical Undersea Infrastructure | Royal United Services Institute (rusi.org)