Arnold Rüütliga pikka aega lähedalt koos töötanud hilisem riigiminister Raivo Vare meenutas üht kurja telefonikõnet, mis tuli Moskvast enne 1988. aasta novembri suveräänsusdeklaratsiooni.

"See oli enne 1988. aasta novembri suveräänsusdeklaratsiooni. Kõik mäletavad seda telepilti, kuidas ta sirge seljaga kannatlikult kuulas kõiki neid süüdistusi Gorbatšovilt ja teistelt, aga sellele eelnes juba surve varem. Mina sattusin olema tema kabinetis täpselt sel hetkel, kui talle helistati NLKP Keskkomiteest – Razumovski oli selline sekretär, kes administratiivasjade eest vastutas – ja karjus ta peale. Ma kuulsin, torust kostis see karjumine. Ta ei saatnud mind välja, ma olin juures. Ja Rüütel rahulikult, stoliselt kuulas, läks ainult alt üles vaikselt punasemaks, punasemaks ja siis lõpuks käratas: "Kuulge lõpetage ära. Minul on siin rahvas niimoodi otsustanud ja mina seisan selle eest." Ja oligi kogu lugu. Ja kõik need ähvardused nii meie kui ka tema enda suunas ei jõudnud kuhugi. Vaja oligi sellist rahulikku meelt sinna vastu ja tal see oli olemas," kirjeldas Vare.

"Tema inimlikkus ja soojus oli tegelikult see, mis hämmastas, sest enamikul poliitikutest see kaob ära, aga temale jäi see lõpuni alles. Tema jaoks oli tähtis see, mis Eesti riigis toimub, et inimesed saaksid paremini elada, et konflikte oleks vähem. Ja tema suur võimekus oli teha õigeid otsuseid. Võib-olla alati paistis meile kõrvaltvaatajatena, et liiga hilja tuleb otsuseid, aga samas need olid nii kaalutletud ja pärast hakkad mõtlema, et tõepoolest, need olid kõik õiged otsused," rääkis 20. augusti klubi president Ants Veetõusme.

"Mina ei mäleta, et ta oleks kunagi häält kõvendanud või väiklast viha või midagi. See oli talle täiesti võõras. Ta säilitas alati soliidsuse," ütles endine Rahvaliidu aseesimees Jaanus Männik.