Piirimäe ei nõustunud väitega, et Rüütlit saaks pidada kangelaseks, kuid ta leidis, et Rüütel tegi igas oma ametis seda, mida pidas õigeks.

"Rüütel ju ei muutunud iseenesest, ma arvan, et ta oli pragmaatik. Ma arvan, et enamik eestlasi ei ole erilised ideoloogid. Ta tegi, mis arvas, et on õige sovhoosidirektorina ja sedasama tegi ta ju ka hiljem [ENSV Ülemnõukogu] presiidiumi esimehena. Tal oli oma toetus, ta tegi nii nagu arvas, et rahvas tahab. Ma arvan, et ta ei muutunud üleöö kellekski teiseks," rääkis professor.

"Aga kui Rüütli asemel oleks [Eesti taasiseseisvumise ajal] olnud keegi teine? Noh, väga võimalik, aga tema iseloomuomadused olid väga head, ta tegi koostööd, ta ühendas inimesi, ta suutis motiveerida, ta koondas enda ümber parimad spetsialistid, pani nad tööle. Nii et ma arvan, et tal oli väga häid juhiomadusi. Pluss siis see, et ta tõesti Kremlis suutis jääda kindlaks, tal olid seal ka sidemed, tal oli seal tuttavaid – ta oligi üks nendest, nende hulgast. Aga jah, muidugi oleks võinud seal ka keegi teine olla," jätkas Piirimäe.

Ta leidis siiski, et Rüütli rolli Eesti taasiseseisvumise ajal ning arutelu selle üle, mis oleks juhtunud, kui tema positsioonil ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (formaalse riigipeana – toim.) oleks olnud keegi teine, tuleks põhjalikumalt uurida.

Kui jutuks tuli Rüütli ja tema põlvkonnakaaslase Lennart Meri erinevus, siis rõhutas teadlane kahe persooni erinevat tausta: "Tal oli teine taust. Üks oli diplomaadi poeg, elanud välismaal, teadis väga hästi, mis Eesti Vabariigi välisteenistus endast kujutas, tema isa oli diplomaat. Köögilaua taga nad arutasid koos isaga maailma poliitikat kuni 1980. aastate alguseni. Ja siis oli Arnold Rüütel, kes oli väga lihtsast Saaremaa taluperest, kellel üldse mingeid selliseid teadmisi ei olnud. Sealt tuli kindlasti väga põhimõtteline erinevus."

Piirimäe leidis ka, et eesti rahvas peaks leppima oma ajaloo ning sellega, et osa eestlasi läks kaasa okupatsioonivõimude ja komparteiga.

"Ma arvan, et me peaks võib-olla rahu tegema ja leppima, et eestlaste, meie endi hulgas, oli veendunud kommuniste ja mitte kõik ei olnud väga pahad inimesed. Me peame ka aru saama, et meie nii-öelda diasporaa, väliseestlased olid mitte ainult läänes, vaid ka idas, Venemaal, kes olid üles kasvanud kommunismi ehitamise lööktöö ajastul ja sellest innustust saanud – nagu (ENSV kunagine parteijuht – toim.) Johannes Käbin. Aga tulles Eestisse ja olles tegelikult ka sündinud Eestis, võib öelda, et ta oli ikkagi üks meist. Me peame sellega rahu tegema, ma arvan," rääkis ta.

"Aga alternatiiv oligi see, et [Nõukogude Eesti] juhtkonnas oleksid olnud venelased ja [Eestit] oleks juhitud otse Moskvast. Aga õnneks oli meil olukord selline, kus meid juhtisid alates 1950. aastast või 1952. aastast, väliseestlased, Venemaa eestlased," jätkas Piirimäe.

Professor nõustus selles kontekstis ka üksikisiku rolli olulisusega ajaloos ning tõi näiteks ühe pöördelise momendi Eesti NSV ajaloost, kui 1978. aastal võeti Eesti kompartei juhi kohalt maha Johannes Käbin ja asendati Venemaal üles kasvanud Karl Vainoga. "Miks näiteks Karl Vaino ei kõrvaldanud neid rediseid (väidetavalt eestimeelseid kommuniste – toim.) sealt kõrgemast juhtkonnast, vaid suunas nad Ülemnõukogu Presiidiumisse, näiteks nagu Rüütli. Üldiselt ta jättis ju paigale ikkagi Käbini-aegsed eestimeelsed nii-öelda rahvuskommunistid."

Piirimäe ei nõustunud ka täiel määral seisukohaga, et kui sellised "redised" väitsid enda olevat parteis seepärast, et süsteemi õõnestada, siis see oleks olnud vale: "Ma arvan, et mõnigi võis ikkagi olla tegelikult või vähemalt midagigi teha, et olukord ei läheks veel hullemaks ja seda ei saa üldse alahinnata."

Tema sõnul rahvas sai ikkagi aru, kes Nõukogude-aegsetest juhtidest püüdis head teha: "Inimesed teavad ikkagi, kes oli kes, ma arvan. Üldiselt on teada, kes keeras käkki ja kes mitte."

"Otse uudistemajast" saates käsitleti Rüütli rolli kõrval laiemalt Nõukogude-aegse Eesti ajaloo uurimist ning sel ajal toimunu käsitlemist. Piirimäed intervjueeris ERR-i ajakirjanik Anvar Samost.

Rüütel, kes oli aastatel 2001–2006 Eesti president, suri 96 aasta vanuselt 31. detsembril 2024. Rüütel alustas karjääri põllumajanduses, jõudes välja Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektoriks (1969-77). Hiljem jätkas ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkonnas erinevatel ametikohtadel, kuni Eesti iseseisvuse taastamise eel ja ajal (1983-92) oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi (pärast selle ümbernimetamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu) esimees.