Siin, Eesti sümbolhoone südames, Estonia saalis, ja kodudes ekraanide taga peatumegi loetud hetkedeks, et saata viimsele teele üks Eesti suurmeestest, kelle elukaar kordas Eesti enda saatust peaaegu riigi sünnist alates kuni tänase päevani. Endiselt on meie lugu kirjeldatav ime mõõtkavas.

Ainult üks miljon eestlast Euroopa kirdenurgas koos oma kahe suurema saarega, millest ühelt, Saaremaalt on lahkunu pärit. Ühe inimese elu põlisrahva hulgast, eestlastest, kes ainsana on olnud hingesidemes maaga, mida nad on harinud mitu tuhat aastat. Rahvas, kelle geenidesse on salvestatud iseolemise kood "oma tuba, oma luba", ning kes seda kandes võitis 1918. aastal kätte oma riigi. Rahvas, kes seejärel ainult paarikümne aastaga kehtestas end ühiskonnana ning jõudis kõrgkultuurini.

Rahvas, kes ei lasknud tuhmuda oma kollektiivsel mälul ka teistkordselt Vene impeeriumi küüsi sattununa; kes hirmsaid inimkaotusi ja brutaalset hävingut kogenuna, aga ometi vastupanukultuuri viljeldes ning režiimi pragudes kohanemisvõtteid kasutades, suutis ära oodata oma ajaloolise hetke, 20. augusti 1991, ning murdis välja end igavesti kestvaks kuulutanud impeeriumi ikke alt.

Psühholoogiliselt on see pööre iseloomustatav "säilenõtkuse" mõistega. Vastu pidada, kohaneda ja toime tulla kõige raskemateski oludes, et õigel hetkel oma algseisund taastada. Eestlased kui säilenõtke rahvas. Seda säilenõtkust on vaja läinud ka rahvajuhtidena tunnustatud isikutel, nii aegadel, mil rahvas ise neid valida ei saanud, kui ka aegadel, mil rahval tekkis võimalus kaasotsustuseks.

Arnold Rüütli elu ja töö on olnudki selle säilenõtkuse elavaks kehastuseks. Maamajandi juhina Tartu lähedal Ilmatsalus ja Ülenurmes rajas ta tänapäeva mõistes omavalitsuse. Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektorina kujundas kõrgkoolist loovmõtlemist soosiva vabaduse saarekese.

Tallinnasse kõrgetesse partei- ja valitsusametitesse üle viiduna püüdiski põllumajandust laiendada maamajanduseks laiemas mõttes. Rüütel teadis väga hästi ja seisis kogu hingega selle eest, et Eesti iga maakoha, üksiktalu, ühismajandi, küla, aleviku ja väikelinna käekäik on otsustav rahva ning riigi säilimisele tervikuna. Ja et selleks vajatakse ühiskondlikku kokkulepet kõigi huvirühmade ning poliitiliste jõudude vahel, millest sai ka Arnold Rüütli presidentuuri juhtmõte.

Olengi mõelnud, mis oli see Rüütli-fenomen, tema isiksuse substants, mis tegi temast aastakümneteks, sh presidendi ametis, kõigis rahvaküsitlustes usaldusväärsuse etaloni. Vaatamata tänini kestvatele kahetsusväärsetele stigmatiseerimistele poliitilises konkurentsis ning lähiajaloo kirjutuses.

See ainulaadselt kõrge usalduskvoot tulenes Arnold Rüütli suhtumisest oma rahvasse kui pere- või kogukonda, milles võivad valitseda küll põlvkondlikud erimeelsused, kuid mille kesktõmbejõuks on Eesti kestmine maa ja rahvana. Arnold Rüütli elu oligi pühendatud Eestile.

Selle eetiliseks kreedoks võib pidada viimaseid ridu Anton Hansen Tammsaare testamendiks jäänud kirjutisest "Truudus", mis ilmus ajakirja "Noorus" detsembrinumbris 1939, mõned kuud enne kirjaniku surma:

"Kui tahame end tõelikult aidata, peame kasvatama sisemist veendumust, et ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest me oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis."

Head kulgemist kõiksuses, president Arnold Rüütel! Meile jääb tänu ja austav mälestus.