Peapiiskop Viilma: kiriku õpetusi ei saa reguleerida paragrahvidega

EELK peapiiskop Urmas Viilma sõnul on kirikute ja koguduste seaduse muudatustest välja võetud esialgsed laialt tõlgendatavad seadusesätted, mis oleks selgelt sekkunud kiriku õpetuslikesse küsimustesse. Ometigi tasub tema sõnul olla valvas, sest kirikuid üritatakse suruda kindlatesse raamidesse ning poliitikud püüavad noppida endale võidupunkte.
Usuvabadus on väga oluline lääne ühiskonna nurgakivi. Kui kirikute ja koguduste seaduse muudatuste eelnõu välja tuli, kas te siis tundsite, et seda minnakse uuristama?
Eesti kirikute nõukogu saatis arvamuse esialgsele eelnõule, milles väljendasime muret. Andsime märku, et võib olla olukordi, kus uue muudetud kirikute ja koguduste seaduse alusel võiks teatud piirangud ühel momendil laieneda ka kirikutele, keda praegu silmas ei peeta. Seda olukorras, kui mõned kirikute usulised või õpetuslikud põhimõtted erinevad sellest, kuidas liberaalne ühiskond asju näeb.
Need erinevad põhimõtted võivad muutuda kunagi tulevikus tülikaks riigile ja eelnõu vastuvõtmisel võiks tekkida alus hakata kirikuid korrale kutsuma. Me väljendasime seda muret. Eelmise nädala lõpus jõudis ka meieni eelnõu uuendatud versioon, kus seda ohtu otseselt enam ei ole.
30 aastat on meil olnud justkui usuvabadusega kõik korras, tegelikult ei ole riik usuvabaduse küsimustega pidanud üldse väga tegelema alates põhiseaduse vastuvõtmisest ning tollasest kirikute ja koguduse seaduse vastuvõtmisest.
Aga nüüd on muidugi olukord teine ja maailm on ka vahepeal muutunud. Nüüd on usuvabadusega seotud teemad ka uuesti fookuses ja loomulikult eriti seoses sellega, mida Kreml teeb või kuidas Vene õigeusu kirik suhtub Venemaa agressiooni ja sõtta Ukrainas.
Mina loen eelnõu arvamuste ja ettepanekute tabelit. Tsiteerin sealt haridus-ja teaduministeeriumi tagasisidet: "Viimasel aastakümnendil on Euroopa poliitilist maastikku hakanud iseloomustama religioosse ekstremismi tõus, "püha sõja" õigustamine ning vastuseis "liberaalsetele lääne väärtustele" Russki Mir ideoloogia toel. Kuid näited leidub mujaltki, kus valitsevad poliitilised jõud näivad aina enam põimunud oma riigi usuliste organisatsioonidega, õigustades seeläbi erinevaid poliitilisi huve teenivaid jutupunkte, sh tugev vastuseis sisserändele ja "islamisatsioonile", naiste abordiõigustele, LGBT-õigustele jms. Paraku on seetõttu hakanud ka sageli esinema poliitilisest toetusest innustunute vaimulike sõnavõtte, mis liigituvad vihakõne üldtunnustatud definitsiooni alla ning õigustavad juba aset leidnud, kuid seeläbi kaudselt ka tulevasi vägivallaakte erinevate (vähemus)kogukondade vastu."
Kas eelnõu seda haridusministeeriumi muret ka lahendab ja puudutab?
No ta otseselt ei puuduta, aga põhimõtteliselt näitab see, et meie sügisesed hirmud olid põhjendatud. Kui juba üks ministeerium tahab kirikute koguduste seadusesse sisse kirjutada viha- või vaenukõne punkte, siis see näitabki, et ühel momendil need õpetuslikud seisukohad, mida kirikud on esindamas, ei pruugi enam ühiskonnale sobida. Ja juba ongi laual ettepanekud muuta seaduseid nõnda, et sulgeda kirikute suu.
Täna on muidugi positiivne see, et seaduseelnõu koostajad ei pidanud vajalikuks rahuldada neid ettepanekuid, mis ministeeriumi poolt tulid, aga tegelikult see ju iseenesest kinnitab, et igalt poolt üritatakse suruda kirikuid teatud raamidesse.
Ühel momendil tekibki küsimus, et kuskohast läheb nüüd see piir, kus seadusega üritatakse hakata ära reguleerima usulisi või doktrinaalseid küsimusi, mis kuuluvad selgelt usuvabaduse, arvamusvabaduse ja mõttevabaduse valdkonda.
Toon näite: mida me siis teeme tulevikus islamivaimulikuga või kogudusega, mis suhtub leppimatult homoseksuaalsete inimeste omavahelisse abiellumisse?
Loomulikult me võime tõsta taas üles ju siis seksuaalvähemuste teema, aga tegelikult on siin taustal muidki küsimusi. Eestis on ju alanud juba arutelud, kas eutanaasia on usuliselt vastuvõetav või ei ole.
Kui Eesti riik peaks liikuma selles suunas ja kirikud jäävad eriarvamusele, kas see on ühel momendil argumendiks hakata kirikute väljaütlemisi ja õpetust korrigeerima seaduse alusel.
Samamoodi on vaieldavad elu algusega seotud küsimused – millal algab elu pühadus. See pakett on palju laiem ja ei puuduta mitte ainult ju islamiusulisi, vaid väga suurt ampluaad erinevate religioonide järgijaid.
Seda ma mõtlesingi, et ma tõin lihtsustatud näite, kuidas konkreetsel juhul on vastuolu sisse kodeeritud.
Arusaadav. Samamoodi ma võin tuua nii-öelda soolise võrdõiguslikkuse küsimuse. Eestis on kirikuid, kaasa arvatud luteri kirik, kes pühitseb ametisse naisi.
On ajalooliselt kirikuid, kes ei ordineeri naisi vaimuliku ametis. Näiteks ühel momendil võib juhtuda, et leitakse, et see on soopõhine diskrimineerimine, ja kirjutatakse vastavad seadused. Aga nende kirikute õpetus näeb neid asju natukene teisiti. Praegu need erisusi on tehtud ja kirikud saavad jälgida oma õpetuslikke traditsioone. Aga me iial ei tea, mis võib ette tulla.
Sellepärast me püüamegi jälgida, et kui nüüd seaduseid muudetakse, siis sinna ei tehtaks parandusi, mis jäävad mitmemõtteliseks või võimaldavad ühel momendil rakendada seaduse paragrahve juba siin tegutsevate kirikute suhtes, kes on saanud aastasadu korralikult oma tööd teha. Ja äkki ühel momendil võivad tekkida kirikutel probleemid, sest riigi seadused muutuvad.
Te saate aru, mis on seadusemuudatuse tegelik mõte? On see ainult siin tegutseva Moskvale alluva õigeusukiriku alluvussuhte katkestamiseks?
Eesti kirikute nõukogu poolt kirjutasime, et me mõistame, miks riik teeb neid samme. Me saame väga hästi aru, et Vene õigeusu kirik eesotsas patriarh Kirilliga on väljendanud mitte ainult Ukraina-vaenulikke seisukohti, vaid olnud vaenulik ka teiste riikide suunas, kes kunagi on kuulunud näiteks Vene impeeriumi alla.
Aga samal ajal me peame vaatama, et muudatused oleks täpselt sihitud, tehakse ka piisav eeltöö ja lahendatakse see konkreetne probleem. Antud juhul me räägime tõesti Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku edasisest tegutsemisest ja nende tegevuse reguleerimisest.
Aga loomulikult on kogu aeg taustal ka näiteks radikaalne islam, mis samamoodi pead tõstab Euroopas ja lääne ühiskonnas üle maailma tegelikult ju ikkagi probleeme tekitab.
Kui neid probleeme on võimalik niimoodi lahendada, siis me saame sellest aru. Aga me peame vaatama, et see ei oleks liiga üldine reguleerimine, mis lõpuks lööb ka kõiki teisi.
Kuidas suudab Eestis tegutsev usuorganisatsioon tagada, et kõik kirikute koostööpartnerid, sõsarorganisatsioonid ja nende üksikud liikmed ei teeks avaldusi, mida võib tõlgendada Eesti riigi suhtes vaenulikena? Vaimulike seas on päevapoliitika suhtes igasuguseid arvamusi ja kui keegi välismaal tegutsevatest vaimulikest Venemaad imetleb, siis sellele võivad Eestis järgneda sanktsioonid?
No loomulikult üks asi, mida teha, on oodata ära, kuni vaenulikud teod sõnadele hakkavad järgnema. Teine asi on ju ennetus ja selles mõttes me saame aru, et riik peab olema valmis reageerima.
Aga küsimus ei ole ainult kiriku juhtkonnas, me räägime ikkagi väga suurest osast Eesti elanikkonnast. Me räägime isiklikust usuvabadusest ja selle järgimisest, et ei tekiks selle riivet.
Tegelikult võib-olla kõige suurem probleem ongi siin olnud, kui nüüd valitsuse suunas väikest kivi heita, kommunikatsioon lihtsale venekeelsele inimesele.
See kommunikatsioon on jäänud puudulikuks ja loomulikult seda ka erinevad poliitilised jõud kasutavad omal kombel ära. Kuidas teha selgeks lihtsale vene inimesele, kes on õigeusku ja kelle jaoks see on osa tema rahvuslikust identiteedist, et mingid repressioonid nendeni ei ulatu, kui on vaja korrale kutsuda kirikut organisatsioonina.
Pärast aprillis planeeritud seaduse vastuvõtmist antakse Moskva kirikule aeg viia oma põhikiri vastavusse ja katkestada alluvussuhted Venemaa kirikujuhtidega, aga suure tõenäosusega seda ei tehta. Kas siseminister ja siseministeeriumi ametnikud on teile selgitanud, mis siis edasi juhtub?
Ma arvan, et kõige-kõige konkreetsem tulemus, mida loodetakse, on, et seda kirikut ei peaks juhitama Eestist väljastpoolt. Metropoliit Eugeni, kelle elamisluba ei pikendatud, asub ju Eestist väljas.
Eesti apostlik-õigeusu kiriku poolt on tulnud ettepanek asuda läbirääkimistesse selleks, et ka need usulised probleemid ehk siis kanooniline seotus ära lahendada, kanoonilised küsimused on kirikute jaoks väga-väga olulised.
Kõige esimene samm, mida riik soovib, on tuua siis tänase nimega Moskvale alluva kiriku juhtimine Eestisse. Siis on riigil võimalik kellegagi läbirääkimisi ja dialoogi pidada ja kelle puhul ei oleks ohtu, et see inimene asub väga lähedal patriarh Kirillile Moskvas.
See on nüüd minu selline loogika, mis praegu püüab ära seletada, miks neid samme astutakse.
Samas me teame, et kogudused ja näiteks Kuremäe klooster ei ole valmis kiriklikku alluvust muutma, enda väitel nad ei saagi seda teha, sest kiriklik korraldus seda ei luba, neid vaadeldaks Moskvas kui mässajaid…
Loomulikult on see probleem. On päris loomulik, et nunnad, kes on andnud oma vande oma vaimulikele ülematele, näiteks Pühtitsa kloostri puhul on see otsealluvus patriarh Kirillile, siis kuidas seda vannet nüüd siis ümber sõnastada ja muuta. See nüüd on selgelt usuline küsimus.
Samas, ajalugu näitab, et see klooster on enne Teist maailmasõda samamoodi tulnud Eesti apostlik-õigeusu kiriku alluvusse ja ei ole allunud Moskvale ehk siis neid liigutusi on ka varem tehtud.
Kui elu seda nõuab, tuleb valida pooli ja ei ole võimalik jääda kuhugi vahele hõljuma, nii nagu näiteks praegu teatud mõttes on Läti kirik.
Läti õigeusu kirikul puudub täna kanooniline side nii Moskva kui ka Konstantinoopoliga juriidilises mõttes ja kanoonilises mõttes.
Tegemist on siis teatud mõttes õhus hõljuva kirikuga, mis Läti riigile tõenäoliselt sobib, sest tegemist on siis Läti riigis registreeritud usulise ühendusega. Aga kiriklikus maailmas on tegemist täiesti anomaaliaga.
Ma arvan, et Eesti riik peaks liikuma selles suunas, et lahendatakse ära nii juriidilised küsimused, aga toetatakse või luuakse ka tingimused nende kanooniliste probleemide lahendamiseks.
Sellepärast muidugi ongi väga keeruline Kuremäe kloostri probleemi lahendada, sest selle otsuse peab tegema klooster ise või kloostri juhtkond, kuidas nad oma usulist alluvust või seotust siis niimoodi korraldavad, et see ei oleks Eesti riigi silmis kuidagi ohuks meie julgeolekule.
Küsimus on lihtsalt selles, kui kiiresti see lahendus tuleb. Tavaliselt kirikus asjad käivad väga pikalt, ehk siis ei piisa ühest valimisperioodist, et teatud poliitilisi võite võtta või see peaks olema lahus poliitikast tegelikult.
Te siis tunnetate, et praeguse tegevuse taga joonistuvad ikkagi poliitilise punkti võtmise soovid?
Ma ei saa seda otseselt väita, aga nähes ju, mismoodi kõik erakonnad tavaliselt demokraatlikus ühiskonnas nagu ka Eesti püüavad neid punktivõite saavutada, siis miks see peaks praegu olema pisut teisiti?
Ma ei ütle, et see on see, mis 100 protsenti liikuma asju paneb, aga selgelt selle teemaga tegeleb sisuliselt ainult üks erakond ja mitte tõenäoliselt ainult sellepärast, et siseminister kuulub sellesse erakonda. Tundub, et ülejäänud koalitsioon ja selle erakonnad justkui selle teemaga väga ei tegele.
Pärast seda intervjuud ei ole ma ikka saanud selget vastust küsimusele, kas selle eelnõu vastuvõtmisel usuvabadus Eestis väheneb?
Sellele on väga raske vastata. Tegelikult seda, mismoodi Eesti riik olukorda lahendab, jälgitakse nii poliitilisel areenil teiste riikide poolt kui ka kirikumaailmas.
See, mismoodi riik võib neid asju lahendada, ei pruugi sugugi kiriklikus maailmas oikumeenilisel tasandil olla see, mida heaks kiidetakse. Maailma kirikute nõukogu on näiteks kritiseerinud, kuidas Ukraina riik on õigeusu kirikuasju korraldanud ja seda hoolimata sellest, et ollakse sõjas ja küllap ka tegutsetakse nii-öelda enesekaitseks.
Nii oikumeeniliste ühenduste või rahvusvaheliste institutsioonide poolt on juhitud tähelepanu, et ei ole päris õige olnud see, kuidas on Ukrainas käitutud.
Mina ei tahaks küll, et Eesti riigi suunas tuleksid hiljem sellised süüdistused, et Eesti riik on teinud midagi, mis on vastuolus kollektiivse või ka individuaalse usuvabadusega.
Praegu väidab siis valitsus või antud juhul siseminister, et usuvabadusega üldse ei ole tegemist, tegemist on julgeoleku ja turvalisuse tagamisega. Ja antud olukorras on siseministri arvates teatud usuvabaduse piiramine õigustatud.
Mina ei ole õigusasjatundja. Minu asi on vaadata, et usuvabadus oleks tagatud ja kui ei ole, siis ka nendest võimalikest riivetest märku anda või vähemalt siis häält teha.
Aga ma kinnitan üle, et see praegune uuendatud versioon sellest seadusest arvestab Eesti kirikute nõukogu poolt esitatud märkusi ja hetkel ma ei oska konkreetselt midagi ette heita.
Neljapäeval on meil Eesti kirikute nõukogu töökoosolek ja siis me saame ka oma küsimustele vastused, kui neid peaks olema. Ministeeriumi esindajad tulevad meile eelnõu tutvustamiseks kohale.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi