Protsess, mis meid nüüdsesse hetke on toonud, on kestnud pea aasta. Murdepunk oli läinud aasta 27. märtsil toimunud Venemaa õigeusu kirikunõukogu, mis võttis Vene õigeusu kiriku kõrgema vaimuliku patriarh Kirilli juhtimisel vastu dokumendi, milles seisab selgesõnaliselt: "Ukraina territoorium tuleb liita Venemaaga."

Ühtlasi ütles patriarh Kirill toonases kõnes, et tema ja tema meeskonna hinnangul on Venemaa sissetung Ukrainasse püha sõda saatana küüsi langenud lääne vastu.

Patriarh Kirill ja tema meeskond on Moskva patriarhaadi kõrgem juhtkond. Sama Moskva Patriarhaadi, mis omab nii otsest juriidilist kui ka kanoonilist mõjuvõimu Eestis tegutseva kiriku, selle kümnete koguduste ning kümnete tuhandete inimhingede üle. Ka Pühtitsa kloostri üle.

See lääs, mille vastu Kirill püha sõja kuulutas, on Moskva patriarhaadi imperialistlikus maailmakäsitluses nii Ukraina, kus langevad pommid; aga ka lääs, kus asub Eesti koos kõigi siinsete koguduste ja Pühtitsa kloostriga.

Sellest sõnavõtust sai murdepunkt ja Eesti riik palus tungivalt, et siinsed otseselt Moskva patriarhaadile alluvad usuühendused, eeskätt Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik (MPEÕK), aga ka Pühtitsa klooster, leiaksid võimaluse end säärasest radikaliseerunud kirikust lahti siduda. Nagu seda tegid näiteks kümned kogudused Moldovas, kes reaktsioonina Kirilli sõnadele omaalgatuslikult ütlesid lahti Moskva patriarhaadist. Moldova ei ole isegi veel Euroopa Liidu liikmesriik, aga sealsetel kirikute juhtidel oli sirgeselgsust, et selline otsus teha.

Meil pole midagi sellist juhtunud. Riik on kohtunud siinse Moskva kiriku esindajatega, käisin isiklikult Pühtitsas, et iguumenja Filaretale ja nunnadele selgitada meie riigi muret ja positsiooni. Mitte midagi. Kõik möödunud üheksa kuu sisse jäänud kohtumised on osutunud viljatuks ja parimal juhul on pakutud uusi nimevariante või kosmeetilisi muudatusi põhikirjas, mille jaoks on ikkagi tarvis patriarh Kirilli luba.

Eestis tegutsevat kirikut juhib endiselt metropoliit, kelle elamisloa pikendamisest julgeolekukaalutlustel keelduti. Eestis tegutseval kirikul pole olnud autonoomiat või tahtmist valida endale aastaga juht, kes võiks siin riigis viibida, rääkimata sellest, et ta siit pärit oleks.

Mida me teeme? Me muudame kirikute ja koguduste seadust nii, et kaitstes usuvabadust välistame vaenuliku välise mõjutustegevuse Eesti usuellu läbi siin tegutsevate usuühenduste. Tulgu see mõjutus läbi vaenuliku ja radikaliseerunud usuõpetuse, meie julgeolekut ohustavate usujuhtide, kes isegi meie riiki siseneda ei tohi, või ka läbi vaenulike võõrriigi päritolu organisatsioonide rahalise mõjutuse meie kirikutele-usuühendustele.

Miks me teeme? Väga lihtne: selleks, et kaitsta usuvabadust. Just. Et hoida meie usk vabana vaenulikust kuritahtlikust välisest sekkumisest või juhtimisest, millega saaks siin tegutsevaid usuühendusi kuritarvitada mistahes kujul või vormis mõjutustegevusega meie sisepoliitikasse sekkumiseks.

Praegu on paratamatult põhiküsimus selles, et millist mõju omab seadus just Eestis tegutsevatele Moskva patriarhaadile ja patriarh Kirillile otse alluvatel usuühendustel. Aga elame maailmas, kus usku kasutatakse taas järjest enam poliitiliseks mõjutustegevuseks või viha õhutamiseks teiste rasside, rahvuste, riikide ja teiste inimeste vastu.

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu annab meie riigile õiguse ja võimaluse välistada ka tulevikus selle, et Eestis võiks kanda kinnitada või tegutsema hakata mistahes välisriigist juhitud või rahastatud usuühendus, mille eesmärk on – olgu mis tahes jumalat, jumalusi või pühakirja ettekäändeks tuues – meie ühiskonnas hingerahu ning headuse õpetuse asemel hoopis tüli ja vihkamist külvata.

Kuidas me seda oleme teinud? Pidevas koostöös kõigi osapooltega, sealjuures Eesti kirikute nõukoguga. Oleme aidanud otsida ja pakkuda võimalusi, kuidas siinsed Vene õigeusu kogudused saaksid end vabastada radikaliseerunud ja läänevastase Moskva patriarhaadi ja selle kõrgema usujuhi ikkest. Et Eesti elanikud ei peaks palvetama ja kummardama usujuhi poole, kes muuhulgas ka meie maad, riiki ja inimesi näeb mingisuguse ajaloolise arusaamatusena, mis tuleks püha sõjaga tagasi võtta.

Mitmete häälekate ja poliitiliselt motiveeritud kriitikute kiusule vaatamata töötasid siseministeeriumi usuasjade eksperdid ning juristid hoolikalt selle nimel, et saaksime tuua riigikogu ette seaduseelnõu, mis tagab jätkuva usuvabaduse, aga ka selle, et tulevikus ei oleks võimalik religiooni kasutada meie riigi ja rahva vastu.

Mis saab kui riigikogu otsustab seaduseelnõu poolt hääletada ning see jõustub? Usuorganisatsioonide sulgemine, olgu tegu kiriku või kloostriga, ei ole kunagi olnud meie eesmärk. Vastupidi. Oleme teinud maksimaalse endast oleneva, et see oleks välditav. Paraku senine mõõdukas lähenemine käegakatsutavat vilja pole kandnud.

Oleme näinud viimastel nädalatel, kuidas end seni jumala teenimisele pühendanud inimesed on järjest agressiivsemalt sekkumas ilmalikku poliitikasse: palgatakse kõneisikuks tunnustatud advokaadid, kord-paar nädalas saadetakse välja pöördumisi ja avaldusi, mida ministeerium ja poliitikud loevad meedia vahendusel.

Kui tuleb valida selle vahel, kas tulla vastu meie riigi igati legitiimsetele soovidele või kaitsta iga hinna eest alluvust Moskvale, on siinsete Moskva patriarhaadile alluvate usuühenduste juhtide valik selgelt Moskva kasuks. On olnud varem, on praegu ja oleks ka tulevikus.

Me ei tohi selle valikuga leppida ning pakume neile uue valiku: kas viia pärast seaduse jõustumist oma tegevus meie riigis ja väärtusruumis kehtiva õigusega kooskõlla või lihtsalt lõpetada oma tegevus.

Mõned ütlevad, et me läheme usuvabaduse vastu. Neile vastan: cuius regio, eius religio ehk kellele kuulub maa, sellele kuulub usk. See Augsburgis vastu võetud õiguslik printsiip lepitas toona ilmaliku ja igavikulise võimu tunnustades, et igal territooriumil domineeris selle valitseja usk.

Eesti Vabariigis kuulub maa Eesti rahvale ja meie suveräänsusele. Iga meie riigis tegutseda sooviv usuorganisatsioon peab oma kõrgeimal tasandil meie rahvast, riiki ja suveräänsust austama. Siin ei saa kummardada usujuhte, kes näiteks peavad meie rahvust ja omariiklust ajalooliseks arusaamatuseks või muul moel meil kehtivate väärtuste ja aluspõhimõtete vastu eksivad.

Nii nagu eksib piiskop Daniil väites, et patriarh ei esinda kogu kirikut ning patriarhid tulevad ja lähevad. Patriarh on kogu Moskva patriarhaadile alluva usuvõrgustiku kõrgem juht ja ta vastutab oma sõnadega kõige ning kõigi ees.

Patriarhid võivad tulla ja minna, aga juba alustades Stalini ajast kuni praeguseni ja edasi on nad alati teeninud oma korrumpeerunud, verejanulisi ja imperialistlikke ilmalikke juhte Kremli müüride vahel, olgu see parajasti tsaar, NLKP keskkomitee peasekretär, president või mistahes muu "isake".

Eestis ei tohi olla kohta usujuhil, sümbolitel ja õpetustel, mis meie rahvast ja riiki pisendavad või lõhestavad. Tulgu need usujuhid ja õpetused praegu idast, Lähis-Idast või tulevikus kasvõi läänest ja lõunast.

Kommentaar põhineb riigikogus peetud sõnavõtul.