Viimastel kuudel on Eesti valitsus valutanud südant selle üle, kas Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik (meie jaoks on see eelkõige kohalik Eesti õigeusu kirik, mis on seotud Moskva patriarhaadiga ajalooliselt, kanooniliselt ja traditsiooni kaudu) ja selle kogudused koos Pühtitsa nunnadega mitte ei kiida heaks sõda, nagu teeb seda patriarh Kirill.

Olles sattunud ajaloo hammasrataste vahele, ei ole me aga lihtsad kõrvaltvaatajad, vaid oleme selle aja jooksul enda peal kogenud sellega kaasnenud hirme, kurbust, lootust ja selle kaotust, eneses julguse leidmist ning tuhast tõusmist ja iseenda sisemaailma kaemist, kitsast teed pidi käimist, sõprust, toetust ja pettumusi aga ka rõõmu.

Kuid kõik, mis selle aja jooksul juhtus, kätkes siiski endas ka midagi head, nimelt saime paremini tundma enda kiriku ajalugu, saime koos palvetada ja mis võib olla kõige tähtsam, saime jumalast ühiskonnas rohkem rääkida.

Peagi plaanib riigikogu heaks kiita kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu, milles sätestatakse, et Eestis tegutsev kirik, klooster või muu usuline ühendus ei tohi oma tegevuses olla juhitud põhikirja või muude alusdokumentide kaudu või ka majanduslikult olla seotud välisriigis asuva juhtorgani, vaimuliku keskuse, vaimuliku juhi või ühendusega, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, avalikule või põhiseaduslikule korrale. Sellist seost ei saa ka olla sõjale, terrorikuriteole, vägivallale kutsuva ega sõjalist agressiooni toetava isiku või institutsiooniga.

Seaduse muutmise eesmärgina on eelnõu seletuskirjas toodud välja vajadus tagada riigi turvalisus. Eesti õigeusu kirikust tulenev julgeolekuoht ei ole millegagi kinnitust leidnud ja seadusemuudatuse vajalikkus tekitab meis hulga küsimusi.

Nende muudatuste tegemiseks ei olnud ühiskondlikku survet. Korrakaitseseaduses defineeritakse ohtu kui olukorda, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.

Nii nagu me räägime kohalikust Eesti õigeusu kirikust, on ka selle liikmed ju tegelikult kohalikud inimesed, kellegi sõbrad ja töökaaslased. Paljud meist leidsid kirikusse tee 1990. aastatel, mil vabadusega kaasnes ka usuvabadus, kuid mõned, nagu meiegi, olid kirikus ka nõukogude ajal, ning teavad mida tähendab usu säilitamine rasketes oludes. Kuidas valitsus ja parlament õigeusklikest tulenevat ohtu ette kujutavad?

Kõnealune seadusemuudatus on suunatud ainult Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku vastu ning meie tunneme, et selliselt on väga lihtne õhutada Eesti elanike seas rahvuslikku ja usulist vaenu, sildistades õigeusklikke kristlasi "julgeolekuohuks".

Riigikogu õiguskomisjonis osaledes võrdlesime olukorda sellega, kui ainult välist korda tugevdades tekitatakse ebavajalikku sisemist survet. Usaldamatus ühe osa elanikkonna vastu rahvuse, usu, arvamusvabaduse või eneseväljenduse alusel on väär.

Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et igaühel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele – ka õigeusklikel. Usuvabadus on tegelikult moodsa maailma nähtus, ajaloos ei olnud sellist vabadust alati, on olnud riigikordi kui usk oli kohustuslik ja riigikord allus religioonile. Samuti on erinevaid religiooni ja riigi vahelisi suhteid analüüsides leitud, et religiooni olemasolu võib nii leevendada kui ka tekitada konflikte.

Miks peaksime meie, õigeusklikud kristlased, meie kiriku koguduste liikmed, kelle hulgas on paljudest rahvustest inimesi, eestlasi, ukrainlasi, venelasi, kreeklasi, grusiine, serblaseid ja teisi, vastutama Moskva patriarhi avalduste eest?

Meie kirik on liitunud Eesti Kirikute Nõukogu 2022. aasta märtsis tehtud avaldusega. Sõdade tegelik põhjus ei ole usust tingitud, sõjad on tingitud ressursside jaotumisest ning ka kõrgem religioosne juht ei ole veel kogu kirik ja ka kirik ei ole religioon ise (sellest põhjalikumat kirjutab artiklis "Religiooni kahepalgeline roll rahvusvahelistes konfliktides" politoloog Alar Kilp).

Meie suurim hirm on, et meie kirikud suletakse sunniviisiliselt. Kogudus ei saa eksisteerida ilma kirikuta, preester ei saa teenida ilma oma piiskopi õnnistuseta. Kuhu me siis läheme oma eksimusi ja patte tunnistama ning armulauda saama, ristima oma lapsi, olema tunnistajaks meie laste abieludele, matma oma sugulasi?

Meilt nõutakse, et me läheksime üle Eesti apostlik-õigeusu kiriku ja teise patriarhi alluvusse ning elaksime rahus. See ei ole nii lihtne, kui see religioonist kaugel olevale inimesele võib tunduda. Eestis on tuhandeaastane õigeusu ajalugu, kirikuseadused (kaanonid), meil on oma emakirik, omad traditsioonid ja õigus neid rahumeelselt järgida.

Toome lihtsustatud näite: ka baptistid ja nelipühilased ei sooviks kumbki minna teise kiriku alla, kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda, et neil on väga palju ühist. Riigi sekkumisega kiriku struktuuri ja usutalitustesse kirjutab riik ette, milline kirik on riigis lubatud, luues sellega riigikiriku kuvandi.

Eesti õigeusu kirik on jumalasse uskuvate inimeste ühendus, mille tegevuse eesmärk on saavutada õigeusu usus ühendatud inimeste kristlik päästmine jumalateenistustel osalemise, evangeeliumi õpetuse järgimise, kristliku usu olemuse selgitamise, kristliku heategevuse ja isikliku vaimse täiustumise kaudu.

Kui riigimehed külastaksid meie kirikuid, teaksid nad, et sinna tulevad "kannatajad ja koormatud", sageli invaliidid, vanurid, pagulased, inimesed, kes on kaotanud mõne oma lähedase. Kirik on nagu haigla, see on koht, kus parandatakse oma puudusi, ravitakse hingehaavu, õpitakse andestamist, armastust ja oma algse loomuse ülesleidmist.

Kirik õpetab meid olema Kristuse sarnased, eelkõige armastama oma ligimest ja rahu säilitamist. Ligimesed oleme siin väikeses riigis just meie teineteisele ja rahu säilitamine on meie käes mitte tuuleveskitega võideldes ja lootes välismaailma valitsejate armule.

Põhiseadus ja evangeelium on kaks raamatut, mis mõlemad räägivad vabadusest. Aga mis on vabadus? Vabadus on midagi piiramatut, see on midagi, mis meil olemas on ja mitte keegi ei saa meilt seda ära võtta. Meie inimestena saame kokku leppida neis piirides ja juhul, kui need on vajalikud, saame need piirid ka paika panna. Aga seda tuleb teha nii, et inimene ei tunneks ennast põhjuseta hirmunult või ahistatult. Kristus õpetab meid, et inimene, kellel pole pattu ega süüd, ei pea midagi kartma.

Taanieli lugu Piiblist (vt Taan. 6. ptk) justkui korduks meie silme all. Ta ei teinud küll midagi valesti, aga kuningas andis välja seaduse, mis keelas palvetada ükskõik mis Jumala poole ja lubas palvetada vaid kuninga poole.

Teeb kurvaks, et koguduste esindajaid, rahvusvahelisi spetsialiste ja teisi huvigruppe eelnõu väljatöötamisse kaasatud polnud. Me oleme soovinud avalikku arutelu, mis oleks toimunud enne seda, kui seadus riigikokku jõuab. Kuulame ära ikkagi kõik pooled ja ärme näeme tonti seal, kus teda ei ole. Need, kes ei ole midagi valesti teinud, nende üle karistust ei ole, ja me ei ole seadusega vastuolus, vaid läheme oma õiguste kaitsmisel seaduse teed.