Vene õigeusu kirik (VÕK) esitleb end traditsiooniliste kristlike väärtuste hoidjana, ent selle tegelikud teod räägivad vastupidist.

Alates 2022. aastast, kui Venemaa alustas täiemahulist agressioonisõda Ukraina vastu, on Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku (MPEÕK) juhtkond keeldunud selgelt hukka mõistmast Venemaa alustatud sõda Ukraina vastu ning on oma ideoloogilises narratiivis jätkuvalt joondunud Moskva Patriarhaadi (MP) kanoonilistest suunistest, mille hulka muuhulgas kuulub ka "rahu taastamise eest" palvetamine nii, et Venemaa vastu olevad jõud pagendataks.¹ Ainult rahule rõhumine ilma süüdlasi mainimata, ei ole Kremli agressiooni hukkamõist.

Lisaks on patriarh Kirill korduvalt kuulutanud, et sõda on vaimne võitlus ning õigustanud agressiooni, viidates sellele kui pühale sõjale, millega taotletakse endale tagasi "Venemaa õigustatud huvidega alasid".²

Eestis tegutsev MPEÕK järgib sama mustrit, rääkides avalikult usuvabadusest ja rahu taotlemisest, hoides samal ajal tihedalt kinni MP diktaadist ja jätkates oma lojaalsust VÕK-le. Otseste küsimuste puhul väidetakse, et patriarh Kirilli äärmuslikumad sõnavõtud on tema isiklikud seisukohad (olenemata, et need on tehtud ametlikel esinemistel patriarhi tiitli nime all) ning jätkatakse samal ajal MP-ga koostööd, viidates "juurtele ja päritolule".³

Moskva patriarhaadi ja Kremli sümbioos

Patriarh Kirill ütles juba 1992. aastal peetud kõnes, et kirik, armee ja riigivõim on "isamaa" kolm alussammast.⁴ VÕK institutsiooniline ülesehitus ja juhtide retoorika kinnitavad, et praeguse juhtimise all on tegemist on pigem Kremli propagandakanali kui tõelise vaimuliku organisatsiooniga.

Näiteks on MP aktiivselt osalenud Venemaa sõjamasina legitiimsuse kinnistamises. Patriarh Kirill andis 2022. aasta septembris ametliku õnnistuse mobiliseeritud Vene sõduritele, on korduvalt õnnistanud massihävitusrelvi ning tembeldanud lääneriike satanismi küüsi langenuks⁵.

Samuti on MP õnnistanud Vene armee poolt vallutatud uusi piirkondi, aidanud rikkuda seal elavate inimeste kodanikuõigus, ning levitanud Venemaa riiklikku propagandat, eriti Ukraina sõja osas.⁶ Kuna patriarh Kirill on kohustanud oma kanoonilise kuuluvuse all olevaid kirikuid ka tema palvusi kordama, võib eeldada, et neid on korratud ka MPEÕK tseremooniatel.⁷

Vene õigeusu kiriku tegevus on ka otseses vastuolus kristliku rahusõnumiga. MP, VÕK ja selle allüksused mitte ainult ei toeta Venemaa sõjalisi tegevusi, vaid levitavad aktiivselt ka vaenlasekuvandi narratiivi ning koguvad luureinfot. Seda kinnitab 2022. aastal Ukraina luure avastatud ja jagatud Venemaa sabotaaži käsiraamat, kus tuuakse eraldi välja ka preestrite roll, kelle ülesandena nähakse esiteks "traditsiooniliste väärtuste" levitamist ja teiseks "luureinfo kogumist palvustel ja eravestluste käigus".⁸

Lisaks kasutab Kreml VÕK-i oma mõjuvõimu levitamiseks välismaal. Näiteks sai endine Tallinna metropoliit ja hilisem kogu Venemaa patriarh Aleksius II oma karjääri lõpus kõrgeima Venemaa autasu luuretegevuse eest.⁹ VÕK praeguse patriarhi Kirilli juhitud Vene Rahvuslik Kogu (ÜVRK) on võtnud eesmärgiks Venemaa kui ühtse riigi ülesehitamise Nõukogude Liidu ja tsaariaegse Venemaa impeeriumi piirides.¹⁰

Koos intensiivistunud sõjategevusega Ukrainas peale 2022. aastat on VÕK tegevus maailmas aktiivsemaks muutunud. Näiteks kasutas Venemaa Moskva patriarhaadi Moldova õigeusu kirikut otseseks sekkumiseks 20. oktoobril 2024 toimunud Moldova EL-i referendumisse ja presidendivalimistesse¹¹. Lisaks on VÕK ja selle kohalike harude ning Vene föderatsiooni julgeolekuasutuste vahelist koostööd täheldatud nii kaitsepolitsei aastaraamatus 2023-2024, Rootsis, Norras, USA-s, Tšehhis kui ka Bulgaarias.

MPEÕK – sõltumatu või Moskva kontrolli all?

Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik väidab end olevat autonoomne kohalik kirik, ent tegelikkuses allub see sisuliselt Moskva patriarhaadile. Näiteks on MPEÕK metropoliit Eugeni endine Moskva religioosse akadeemia rektor ning VÕK ülemkogu liige, kes käis kaks nädalat peale Krimmi annekteerimist Sevastopolis Vene armee ja julgeolekutöötajatega kontakte loomas ning tõi oma ametisse vannutamise päeval välja soovi patriarh Kirilliga suhteid tugevdada.¹²

Üks markantne näide Russki Mir maailmavaate edendamisest Eestis on Lasnamäel asuva Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kirik, mida rahastas Venemaa Raudtee endise presidendi ja Russki Mir ühenduse juhatuse liikme ja Venemaa välisluurega seotud Vladimir Jakunini fond.¹³

Oma mitmetes sõnavõttudes ja avaldustes väidavad MPEÕK esindajad, et tegu on iseseisva kirikuga, kuid nende autonoomia piirdub "administratiiv-, majandus-, haridus- ja tsiviilasjadega" ning sisulisi muudatusi, mis puudutaks kanoonilist alluvust Moskva patriarhaadile, tehtud pole¹⁴

Peale riigikogu tehtud avaldust, milles kuulutati Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks¹⁵ ning leiti, et Moskva Patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas ohtu Eesti julgeolekule, on MPEÕK andnud korduvates avaldustes MP kanoonilise kuuluvuse säilitamiseks vastakaid põhjuseid.

Esialgu väideti, et MPEÕK ei saa oma kanoonilist kuuluvust muuta, öeldes, et kanooniliste sidemete katkestamine ja teise patriarhi alla üleminek oleks "kanooniliselt ebaseaduslik". Natuke vähem kui neli kuud hiljem ütles aga Tartu piiskop Daniel, et "kui sellised otsused sünniksid koguduse sees ja koguduse veendumusel, oleks lahenduse leidmine võimalik ja see oleks kanooniliselt korrektne."¹⁶ Samas lisas ta aga, et "kui seda tehakse aga üksnes ilmalike võimude pealekäimisel", siis "vaevalt sellisest teguviisist ühiskonnale mingit kasu tõuseb".¹⁷

Ehk siis teisisõnu, kanoonilise kuuluvuse viimine üle näiteks Konstantinoopoli patriarhi alla ja seeläbi õigeusu viljelemine, nagu pakkus välja Eesti apostlik-õigeusu kirik (EAÕK), oleks võimalik, kuid MPEÕK ei taha seda lihtsalt teha.

Selle asemel on nad hoopis viimasel kahel täiskogul teinud kiriku põhikirjas kosmeetilisi muudatusi ning proovisid oma nime muuta Moskva Patriarhaadi nimest eemaldumise egiidi all esialgu "Eesti Õigeusu Kirikuks" ja pärast "Eesti Kristlikuks Õigeusu Kirikuks", viidates sealjuures patriarh Aleksius II antud tomosele.

See on kaval käik, sest Moskva patriarh Aleksius II tomosele viidates kujutab MPEÕK ennast Eesti apostlik-õigeusu kiriku õigusjärglasena. Tegelikult aga otsustas EAÕK Moskva patriarhaadi kanoonilise kuuluvuse alt lahkuda peale bolševike revolutsiooni ning sai 1923. aastal ka Konstantinoopoli patriarhilt tomose kanoonilise kuuluvuse vahetuseks.¹⁸ Tänapäeval on selle kiriku nimi Eesti apostlik-õigeusu kirik, mis tegutseb Eestis ajaloolise, kanoonilise ja juriidilise järjepidevuse alusel.

MPEÕK tekkis koos Nõukogude Liidu Eesti okupeerimisega aastal 1940, kui VÕK võttis EAÕK kogudused oma kanoonilise kontrolli alla. Kuigi VÕK positsioon on, et EAÕK liitus uuesti Moskva patriarhaadiga ise, võtab Konstantinoopoli patriarhi Bartholomew Eesti taasiseseisvumise järel oma tomost taastades öeldud lause selle olukorra hästi kokku: "Venemaa patriarh tungis peale neljakümnendaid Konstantinoopoli jurisdiktsiooni all olevatele aladele alati punaarmee jõu abil, ilma igasuguse nõu või arvamuse küsimiseta ja ilma igasuguse austuseta"¹⁹

MPEÕK kahepalgelisus ja Eesti julgeolek

MP esindajad, sealhulgas MPEÕK juhid, armastavad esineda ohvritena, väites, et neid kiusatakse taga ja piiratakse usuvabadust. Tegelikkuses kasutavad nad neid väiteid osavalt, et varjata oma lojaalsust Moskvale ning et süvendada lõhesid Eesti ühiskonnas.

Samal ajal, kui MPEÕK esindajad kurdavad riigi sekkumise üle, jätkavad nad MP võimu kindlustamist ning venemeelse narratiivi levitamist. Vaatamata korduvatele lubadustele pole MPEÕK sisuliselt Moskva patriarhaadist kaugenenud.

Eesti julgeoleku seisukohalt on oluline mõista, et MP ei ole pelgalt religioosne organisatsioon, vaid osa Venemaa geopoliitilisest tööriistakastist. MP kaudu püüab Kreml hoida kontrolli Vene diasporaa üle, levitada Russki Mir ideoloogiat ning õõnestada demokraatlikku riigikorda.²⁰

MPEÕK peab tegema selge valiku: kas jääda Moskva patriarhaadi mõju alla ja võtta vastutus selle ideoloogiliste sõnumite eest või astuda välja sellest struktuurist ning hakata tõeliselt sõltumatuks ja Eesti väärtusruumi kuuluvaks organisatsiooniks.

EAÕK on selleks lahenduse välja pakkunud.²¹ Selle lahenduse abil saaks MPEÕK jätkata oma usutalitusi Vene õigeusutraditsiooni koguduste omavalitsusliku vikariaadi staatuses. See tähendaks MPEÕK kanoonilist eemaldumist MP alt ning liitumist Konstantinoopoli patriarhi kanoonilise jurisdiktsiooniga, jäädes samal ajal omaette kiriklikuks üksuseks, mis võib jätkata oma kiriklike tavade järgimist, kasutada oma keelt ja kalendrit ning olla majanduslikult täiesti iseseisev.²²

Samamoodi jätkata pole mõistlik

MP tegevus Eestis ja mujal maailmas tõstatab küsimuse, kas religioosne organisatsioon, mis on otseselt seotud sõda ja agressiooni toetava režiimiga, peaks omama vaba tegutsemisruumi demokraatlikes riikides. Kuna Eesti riigi ülesanne on tagada oma kodanike turvalisus ja põhiseaduslik kord, ei saa minu hinnangul jääda passiivseks ning lasta MPEÕK-l jätkata Moskva diktaadi all, esitades end seejuures süütuna.

MPEÕK-l on võimalus ja kohustus tõestada, et ta on iseseisev ega allu Kremli ja Moskva patriarhaadi ideoloogilisele kontrollile. Kui see ei ole võimalik, peaks Eesti riik kasutama vajalikke meetmeid, et lõpetada MPEÕK-i sidemed terroristliku režiimi osaks oleva Moskva patriarhaadiga. Eesti on vaba ja demokraatlik riik ning siin ei ole kohta organisatsioonidele, mis toetavad või kiidavad vaikimisi heaks Venemaa agressiooni ja Kremli imperialistlikke ambitsioone.