Viimastel nädalatel on Eesti meedias jätkunud elav arutelu seoses meie kiriku tegevusega, muuhulgas pärast minu esinemist ÜRO inimõiguste nõukogu 58. sessioonil. Me mõistame ja hindame, et meie kiriku küsimused on ühiskonnas laiema arutelu objektiks ning paljud teoloogid ja eksperdid panustavad sellesse diskussiooni oma teadmiste ja kogemustega. Samal ajal eeldame, et arutelu püsib konstruktiivse dialoogi raamides.

Iga meie samm oma õiguste kaitsmisel on tekitanud meedias negatiivse reaktsiooni laine. Tekib küsimus, kas tõesti eeldatakse, et Eesti seaduste alusel tegutsev iseseisev kirik peaks vaikima ja loobuma oma õiguste kaitsest?

Isegi meie kiriku nime muutmine Eesti Kristlikuks Õigeusu Kirikuks, mis võeti vastu jaanuaris toimunud kiriku täiskogul, ei kulgenud takistusteta – pidime oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse. See polnud formaalne muudatus, vaid peegeldab meie tegelikku olemust: oleme kohalik kirik, mis teenib Eesti elanikke.

Rahvusvaheliste organisatsioonide poole pöördumine on demokraatlikus ühiskonnas tavapärane õiguskaitsemehhanism. ÜRO eriprotseduurid, inimõiguste nõukogu ja Euroopa inimõiguste kohus on spetsiaalselt loodud selleks, et tagada usuvabaduse ja inimõiguste kaitse. 

Minu pöördumine ei olnud suunatud Eesti riigi vastu, vaid oli ajendatud murest konkreetsete sündmuste pärast. Need sündmused hõlmavad kiriku kantselei üürilepingu põhjendamatut lõpetamist ning meedias ilmunud emotsionaalsete ja negatiivsete pealkirjadega artikleid, mis võivad lugejaid eksitada ega peegelda alati sisu objektiivselt.

Lisaks mõjutavad riigikogus teise lugemise läbinud kirikute ja koguduste seaduse muudatused ning põhiseaduse muudatused valimisõiguse piiramiseks oluliselt meie kiriku tegevust ning piiravad usklike õigusi ja takistavad vaba kanoonilise kuuluvuse valikut.

Oleme sügavalt mures, et vastu võetud seadusemuudatused võivad viia tõsise kriisini Eesti õigeusklike usuelus. Meid tahetakse kanoonilisest sidemest meie kirikuga ilma jätta ning põhiseaduse muudatused tähendavad valimisõiguse kaotanud vaimulikele jumalateenistuste pidamise õiguse kaotust. Sellised seadusemuudatused ohustavad meie kiriku edasist olemasolu. Iga kogudus, need on reaalsed inimesed, meie kiriku liikmed, kes võivad jääda ilma vaimsest toetusest ja võimalusest palvetada oma kirikutes.

Oluline on selgitada, et minu viidatud ÜRO dokument on metoodika, mille töötas välja 2009. aastal ÜRO peaassamblee eriesindaja juhatus. See sisaldab struktuuranalüüsi diskrimineerimise riskide hindamiseks ja nende varajaseks ärahoidmiseks. Ma ei hoiatanud genotsiidi eest, nagu meedia vääralt kajastas, vaid viitasin ÜRO metoodikale, mis käsitleb diskrimineerimise riske laiemalt.

Meie kiriku liikmetele on oluline säilitada oma usuline identiteet, mille osaks on kanooniline side Vene õigeusu ja teiste õigeusu kirikutega. See side peaks olema vabalt valitav, lähtudes ajaloolistest ja kanoonilistest traditsioonidest. Paraku näitab viimase aja suhtlus võimuesindajatega, et meie kirikul ei lasta teha vabu valikuid oma kanoonilise kuuluvuse osas.

Konstruktiivne dialoog ja arutelu on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, kuid need peavad põhinema vastastikusel austusel ja faktidel, mitte emotsioonidel ja põhjendamatutel süüdistustel. Vajadusel jätkame oma õiguste kaitsmist kõigil seaduslikel viisidel, sealhulgas pöördudes rahvusvaheliste organisatsioonide poole. See on meie seaduslik õigus, mis ei ole suunatud Eesti riigi vastu, vaid teenib usuvabaduse ja õigusriigi põhimõtteid.

Meie õigus kaitsta oma usku ja traditsioone ei ole vastuolus Eesti ühiskonna huvidega, vastupidi, see on osa demokraatlikust õigusriigist. Oleme ja jääme Eesti ühiskonna lahutamatuks osaks ning soovime säilitada oma usulise identiteedi ja õiguse seda kaitsta.