Ameerika Ühendriikide uus valitsus käib sel nädalal mööda Euroopat ja räägib, kui väsinud nad on üksinda Ukraina aitamisest ning et seepärast tuleks sõda Vladimir Putinile sobivatel tingimustel lõpetada.

Kui vaadata Kieli Instituudi Ukraina abistamise andmeid, siis on Euroopa andnud ja lubanud kaks korda rohkem abi kui Ühendriigid. Osaliselt on see seotud Euroopa otsusega võtta kasutusse Vene külmutatud varade tulud, aga siiski on vahe märgatav.

Euroopal napib relvastust, aga finantsiliselt on meil ühiselt võimekus Ühendriikide abi katkemise mõju korvata. Eesti välja pakutud Ukraina võidule aitamise strateegia rahastuse tase 0,25 protsenti SKP-st oli välja arvutatud eeldusel, et osaleb ka USA. Kui see protsent USA väljalangemise tõttu kaks korda kasvab, on tegemist üsna mõõduka lisapingutusega, eriti arvestades varasemalt koroonakriisi lahendamiseks tuulutatud eurode hulka. Ukraina edasise aitamise ülesanne on Euroopale jõukohasem, kui endale tunnistame.

Nagu Rainer Saks juba oma analüüsis viitas, on valikuid rohkem kui paari aasta eest, lisaraha on võimalik investeerida Ukraina ja Euroopa kaitsetööstusesse või osta relvi Ühendriikidelt ja teistelt, kuni ise toota ei suuda.

Kui kokk Putinil lastakse kokku küpsetatud kolonialistlik omlett ära süüa ja premeeritakse veel ka värskete munadega, siis annab see Kremlile mitte ainult võimaluse, vaid ka lisamotivatsiooni oma piirialadel ja Läänemerel mõjualade taaskehtestamisega edasi liikuda. Donald Trumpi uuskolonialism suisa julgustab selliseid arenguid.

Taani ja Eesti luure värsked hinnangud ütlevad, et Vene plaanid massiarmee loomisest pole jäänud paberile, et mõne aasta pärast on meie piiri taga rohkem vägesid kui enne 2022. aastat, selle vahega, et see vägi on värskete lahingukogemustega ja ühe olulise tehnoloogilise eelisega (massiline droonisõda).

See ei tähenda, et Venemaa neid vägesid NATO vastu kasutab, aga potentsiaalne sõjaline oht kasvab ning sõjalise heidutuse säilitamiseks tehtavate kaitseinvesteeringute vajadus samuti. Ukraina toetamisest loobumine võib osutuda lühiajaliselt magusaks, pikemaajaliselt aga väga mõruks ja kulukaks valikuks.

Eesti välisminister Margus Tsahkna pakkus "Aktuaalses Kaameras" Trumpile Eesti muldmetalle (polnud küll aru saada, millist võlga nii tasuda kavatsetakse) ning räägib kindlas kõneviisis Eesti rahuvalvajate saatmisest Ukrainasse, et aitaksime turvata rahu, mille tingimused praegu saadaval oleva info kohaselt pole põrmugi paremad või võivad potentsiaalselt olla isegi hullemad kui Hiina 2023. aasta Müncheni julgolekukonverentsil välja käidud rahuplaanil.

Euroopal on odavam ise Ukrainat tema eesmärkide saavutamisel toetada kui Trumpi juba Putiniga kokku lepitud maailmakorrasuppi helpida. Igasugusel kokkuleppel Kremliga on järelmõjud kogu Euroopale, aga kahjuks eriti Venemaaga piiri jagavatele väikeriikidele. Ajaloost teame, et inetud kokkulepped toidavad kurjust.

Vaadates, kui palju Euroopal on kriisist sõltumata majanduslikku võimsust, ei ole ükski USA ja Venemaa ühiselt Ukrainale pakutud sõja lõpetamise tingimus meile kohustav.

Kui Ukraina tagant ära tuleme ning kui samal ajal Trumpi administratsioon hakkab andma signaale NATO kasvava ebaolulisuse kohta, siis mingis mõttes ongi Vene naabritel üks "turvavöö" juba pealt võetud. Igasugusel sõidukil on ka muid turvavahendeid, aga kui kiirus on suur ja õnnetuse vältimiseks pidurit vajutada, võib vabalt läbi esiklaasi lennata.

Kui Trumpi kahtlastel asjaoludel ja kitsas ringis – nii et ka põhiläbirääkija Keith Kellogg pole kõigega kursis – läbi räägitud lahendit toetama tormame, siis see on meie valik, mitte paramatatus, ja seda valikut peavad Euroopa juhid ise oma valijatele selgitama.

Trumpi emissarid tulid tõenäoliselt Euroopasse juba Putiniga läbi räägitud tingimustega. Kui peaks selguma, et Trumpi rahuplaan pole põrmugi Hiina omast parem, miks me siis sellega leppima peaksime.