Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ütles Müncheni julgeolekukonverentsil, et Euroopa Komisjon on valmis lõdvendama eelarvereegleid. Mis see täpsemalt tähendab?

Ma väga loodan, et see ei tähenda reeglite lõdvendamist, vaid tõlgendamist ja jälgiks hoolega seda retoorikat. Igatahes ma selle eest Brüsselis ka sõna ilmselt
saan võtta. Vähemalt eile õhtul sain. Ega see, et on sõda, ei tähenda, et nüüd on raha rohkem. Tegelikult on probleem selles, et me oleme reegleid eiranud ja selle tõttu ei suuda reageerida. See, kus erand või tõlgendus saab reeglitesse, kus tõlgendamise võimalus on uduselt kirjas, kus me saaksime lõdvendada seda tõlgendust, on kaitsekulud. Et ei oleks nii, et kõik arvavad, et nüüd on raha rohkem, nüüd on võlad ära kadunud ja võib igasse valdkonda raha pilduda. Ka Eestis on juba seda häält kuulda.

Me teame, et eelarvekulutusi kavatsetakse suurendada kogu Euroopas ja ka Eestis. Kui me vaatame praegu riigi eelarvestrateegiat, siis tegelikult see kõik on seal punases, et iga euro, mis me juurde paneme kaitsesse, teeb seda punast veelgi tumedamaks. Mis Eesti positsioon on? Kas siis mingisugused kaitseasjad võtame sealt eelarve arvestusest välja? Või me hoopis üritame kokku leppida, mingit protsenti, et riigid, kes suurendavad kulutusi võivad arvestada, et nad ei pea seda panema sinna sellesse kriteeriumisse sisse?

Seda, missugune on ettepanek tegelikult, keegi ei tea ja riigid suhtuvad ka asjasse väga erinevalt. Ma väga loodan, et siin ei lähe jutt palgarahale. Eesmärk on ikkagi kaitsevõime üldine tõstmine eelkõige relvastuse kaudu, et see raha läheks rohkem varustusse, relvastusse, otsesesse võitlusvõimesse. Loomulikult tuleb ka isikkoosseisu suurendada, aga siin ju inimressursid meil on ka piiratud. Peamine, mida Eesti peaks endale teadvustama, on laskemoon – need
on relvad, mida on vaja kiiresti varuda ja USA peale enam loota ei saa. On selge, et despootiatega saab ta paremini läbi kui demokraatiatega. Ja Trumpi tähelepanu on pöördunud Aasiasse. Euroopa kohta ta pillub selliseid sõnu, mille suhtes pahameel on Euroopas päris suur.

Mis see protsent võiks olla? Me teame, et üks protsent sisemajanduse puudujääki tähendab umbes 400 miljonit. Kas me räägime ühest protsendist,
räägime kahest protsendist?

Ärme räägime üldse midagi. Et üldse ellu jääda, on vaja relvastust. Kõik see, mis siiani on halvasti tehtud, eelarvepoliitika on väga lõtv olnud, raskendab meil oma vabaduse eest seismist. Aga nüüd me teeme selle julgeolekuteemalise lõdvendamise. Praegu on juba see probleem, et reitinguagentuurid juba teevad häält. See ei ole mingisugune erakondlik dogma, vaid reaalne rahanduslik probleem – kui sa defitsiidi ajal satud sõjaolukorda, kuhu me sisuliselt satume, siis on reageerimine keeruline. Tehakse hädalahendus, aga see ei ole lahendus
rahandusele. Rahanduse häda ja reageerimise probleem on meil alles,
võlakoormused on alles, tõenäoliselt läheb laenamine kallimaks. Aga laenata on kogu aeg vaja.

Kas siis näiteks kaitseotstarbeks relvade ostmine tuleks võtta eelarvereeglitest välja?

Ma ei taha rääkida Euroopa eest, kuna need arutelud ei ole kuhugi praegu jõudnud. Võib-olla täna hommikul me juba selleni jõuame. Nii palju, kui ma olen kuluaarides uurinud, siis tegelikult seostatakse see ikkagi olemasolevate kaitsekuludega ja justnimelt lisakuludega. Ühesõnaga, mu jutt läheb selles mõttes segaseks, et asi ongi segane. Ma parem detaili ei pööraks. Põhiline, millest praegu tuleb aru saada, on see, et sellest raha juurde ei tule. Euroopa peab kahetsema, et ta on eelarve käest lasknud, aga nüüd hädalahendusena, kuna USA tugi kipub ära kukkuma, tuleb asi enda kätte võtta ja ka Ukraina kaitsmisega on ebaselge, mida siis lõpuks suurriigid püüavad üle pea kokku leppida.

Kas Eesti seisukoht on selline, et kõik lisakulutused, mida me peame tegema järgmistel aastatel, panema kaitsesse – kas see jääb eelarvereeglitest puutumata?

Ma ei saa muud öelda, kui et me peame asjasse niimoodi suhtuma. Sellepärast ma olengi nii kirglik. Ma kardan, et kodus arvatakse, et nüüd on raha. Tegelikult on laenud ja eelarveauk endiselt probleem. Isegi julgeolekumaks ei kata ära julgeoleku lisakulusid. Mina seisan kindlasti selle eest, et rumalused tõrjuda. Ma olen neid juba kuulnud, väga valus on neid kuulda. Ja sellepärast ma räägin,
et see peab puudutama ainult lisanduvaid kaitsekulusid, mitte lihtsalt meeldivaid asju.

See, millest peaminister siin mõned nädalad tagasi avalikult rääkis, et kaitsekulud tuleb tõsta viie protsendini. Kas see juhtub nüüd järgmisel, ülejärgmisel aastal, kas see üldse juhtub, on eraldi teema, aga see raha võiks olla eelarvereeglitest vabastatud?

Jaa, see on üks allikas. Peetakse silmas, et see viis protsenti on umbmäärane siht. Mis ajaks? Seda ei ole keegi öelnud. Peetakse silmas, et Euroopa eelarve tuleb appi ja et see on suund. Aga me ei saa sundida kogu Euroopat viit protsenti kulutama, sest neil on täiesti teistsugune julgeolekukogemus. Toome näiteks Portugali, kohtusin eile ka nende komisjonäriga. Nad tunnistavad, et nad on kirglikud Ukraina toetajad, suuremad kui meie, kui teha küsitlus, demograafilistel põhjustel. Aga kui küsida, kes nende jaoks oht on, siis Venemaa-ohtu
nad ei taju. Sellepärast ei ole mõtet sellest viiest protsendist niimoodi Trumpi kajana rääkida. Kõik me peame aru saama, et Euroopa tuleb saama taset
tõstma ja põhiraha tuleb siin sellest, et kõik orienteeriksid ennast ümber. Aga see käib väga aeglaselt.

Saksamaal on juba üle kahe protsendi. Ta oli 1,1, kui mina olin kaitseminister. Kogu aeg oleme Saksamaale rääkinud, aga Saksamaa ajalugu on niivõrd keeruline, et ka neid tuleb mõista, mitte sõimata.

Meil endal on probleem, et eelarveaasta sisse ära mahutada kõike seda, mis on meie plaan. Lihtsalt ei saa kätte neid hankeid. Kõik jooksevad relvade ja laskemoona järel ja kõik hanked ei realiseeru, kaup ei jõua pärale. Siis käib vaidlemine, mitu protsenti oli, aga tegelikult on tähtis ju see reaalne asja kättesaamine, mitte protsent. Nii et see viis protsenti on selline udune eesmärk, mida mina rahandusinimesena tegelikult ei tahaks, et see elaks omaette elu. Meil on kaitseplaanid, meil on reaalsed rahanduslikud probleemid, reaalsed tarneprobleemid, mida selle käigus tuleb lahendada.