Rahvas algab raamatust, kodumaatunne algab loodusest. Kui jää Eestimaal umbkaudu 12 000 aastat tagasi taandus, asusid maastikupildis ohtrate järvede ja jõgede kõrval valitsema sood, meie esimesed põlismaastikud. Sood on eestlasi hoidnud läbi sajandite. Aegade algusest on Eesti inimesed varjanud end soodes, ligipääsmatutel põliste metsadega kaetud rabasaartel.

Sohu mindi pakku surmavate nakkushaiguste eest, aga rohkemgi veel - sõdade jalust. Mindi ära nekrutiks võtmise eest, tülika mõisniku eest, katku eest. Mõnikord jäädigi, rajati soosaarele elamine ja kui hästi läks, leiti nainegi. Kujunesid väikesed majapidamised kaugel kõigest.

Tänapäeva survivalistid ja prepperid ehk inimesed, kes oma vabast ajast valmistuvad ellujäämiseks maailmalõpu tingimustes, võivad vaid sügavat kadedust tunda toonaste inimeste oskuse üle toime tulla kõigega, mida neli aastaaega neile saata suutis.

Märgalad, meie sood ja rabad koos neid ümbritsevate jõgede, järvede, luhtade ja sooniitudega, olid ja on ka praegu eestlaste heaolu ja julgeoleku tagatis. Kui Euroopas on vastupanuvõitlejad varjunud läbi aegade ligipääsmatutesse mägedesse (koos karude, ilveste, huntide ja kotkastega), siis tasasel Eestimaal sellist võimalust pole. Juba tuhandeid aastaid on just siinsed soodest ümbritsetud metsalaamad pakkunud rasketel aegadel turvapaika ka inimesele. Nii ei räägigi meie viimase vastupanuliikumise lood "põlluvendadest", vaid ikka "metsavendadest".

Kindlasti võlgnevad eestlased ja ka kogu Eesti riik palju piirkonnale, mida tunneme Alutaguse rahvuspargina. See on piirkond, mis hõlmab meie idapoolseimaid suuri soid. Just nendes soodes varjasid end 1940. aastal sajad Eesti mehed, varjasid end arreteerimise, küüditamise, aga ka punaarmeesse värbamise eest. Ja jäid alles. Jäid alles ja õppisid tundma neid keerulisi, võõrale väga raskeid, sageli hukutavaidki maastikke. Jäid alles, et pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule kiirendada punavallutajate väljaajamist Eestist, ettevõtmine, mida teame 1941. aasta suvesõjana.

Ja needsamad eestlased olid taas need, kes Tannenbergi liinis Virumaal aastal 1944 suutsid hoida kinni peale tungivat punaarmeed, andes nii sadadele ja tuhandetele Eesti peredele võimaluse põgeneda küüditamise või kindla surma eest. Ja vaadates laiemat pilti, nad andsid ka lääne liitlasvägedele pea kaks nädalat edumaad Euroopa vabastamiseks, enne kui Stalin oleks jõudnud orjastada kogu Euroopa.

Ei maksa unustada, et seesama Nõukogude Liidu diktaator luges teist maailmasõda enese kaotuseks, läbikukkumiseks. Tema eesmärk oli ei vähem või rohkem kui maailmarevolutsioon ja see pidi algama Euroopa vallutamisega. Need kaks nädalat, mille jooksul liitlasväed Berliinini jõudsid, võis olla piisav aeg ka selle plaani nurjamiseks.

Kõik me teame Sinimägede rolli selles kaitsevallis, Tannenbergi liinis, kuid maksab meenutada, et see liin oli märksa pikem, kulgedes ka läbi Eesti suurimate soomaastike Puhatus ja Agusalus. Üks põnevamaid (ja praegugi üsna raskesti ligipääsetav) soosaar Alutaguse rahvuspargis kannab nende kangelaslike aegade mälestusena Surnutesaare nime.

Needsamad Alutaguse märjad maad, rabad ja madalsood nii hoidsid kui ka õpetasid oma ränkraskete maastikega Egesti mehi kaitsma ennast ja pea kogu inimkonda kurja eest. Usun, et ilma nende meesteta, aga ka ilma nende keerukate, võõrastele ligipääsmatute märgaladeta oleks nii Eesti rahvas kui ka meie riik vaesem, hallim ja vaimult tagasihoidlikum. Hoiame märgalasid, need on meie julgeolek.