Kui soode kuivendamisel ja rikkumisel on Eestis pikk ajalugu, siis soode taastamist on tehtud vaevalt paarkümmend aastat. Seega on mõistetav, et tekib küsimusi ja on avamist vajavaid tahke. Liikvele on juba läinud ka pooltõdesid ja müüte. Näiteks Saarde vallavolikogu aseesimehe, metsakasvataja, soode taastamise projekti Waterlands juhtrühma ja erametsaliidu juhatuse liikme Kadri-Aija Viigi arvamusartikkel ERR-i portaalis.

Selgitan loodusteaduse ja -taastaja vaatest, mida tähendab soode taastamine ja mida see endaga kaasa toob.

Esmalt on oluline pöörata tähelepanu sõnakasutusele. Kikepera looduskaitseala ja Soomaa rahvuspargi veerežiimi taastamine ei tähenda uputamist ega üleujutamist, looduse hävitamist ega võimsate metsade surmaotsusele allakirjutamist. Taastatakse elukooslusi, mis on seotud soodega, sh soometsad, mis on liigirikkad ja Eesti maastikule iseloomulikud.

Alustame algusest. Miks Kikepera aladel on vajalikud soometsad ja veerežiimi taastamine? Kikepera looduskaitsealal on looduse seisund hea vaid pisut rohkem kui kolmandikul alast, ülejäänud kohtades on see kuivenduse või metsamajanduse mõjude tõttu kehv või keskpärane. See tähendab, et looduse säilimise eesmärgil loodud kaitsealal on "tervis" halb kahel kolmandikul looduslikel kooslustel ja nendega seotud liikidel. Selline seis ei ole looduse käekäigu vaatest hea.

Saarde vallas paikneval Kikepera looduskaitsealal on kogu taastamisala suurus 2850 ha. Taastamise aluseks on juba üle viieteistkümne aasta kogemust, sest terves Eestis on riik võtnud plaani taastada ja tervendada 55 000 hektarit märgalasid, nende hulgas soometsi. Selleks vajalikke töid on ära tehtud juba poolel sellest alast.

Seega on taastamine kavas umbes 1,1 protsendil Eesti pindalast. Kuivendusest mõjutatud turvasmuldadel olevaid metsi on aga kokku umbes 280 000 ha ja nagu näha, pole riik neist suuremat osa taastada plaaninud ja seal paraku kuivenduse mõjud ei leevene ning muutuvas ja kuumenevas kliimas tõenäoliselt sootuks võimenduvad.

Nõukogude aja kuivendamise tippaastatel kuivendati igal aastal üks protsent Eesti pindalast, võõrvõimu toel hävitati suurte masinatega ligi kaks kolmandikku meie looduslikest soodest. Sada aastat tagasi katsid sood 22 protsenti Eestist, praegu on neid järele jäänud vaid 7–8 protsenti pindalast.

Täienisti hävinenud sooalade taastamine ei ole enam realistlik, samuti ei kavandata taastamisega täiendavat soostamist. Kunagist olukorda ei saa ega taotlegi enam keegi tagasi. Küll aga on mõistetud, et sood on Eestile olulised ja väärtuslikud, need on elupaigaks paljudele meie looduse liikidele, kes mujal elada ei saakski, seal on hoitud puhta ja mageda vee varu ning talletunud süsinik, aitamaks reguleerida emotsioone üles kütvat kliimamuutust.

Kogu taastamine Kikeperas toimub riigimaal ja peamiselt looduskaitseala range kaitse piirkonnas, kus majandustegevus polegi lubatud, ehk siis sihtkaitsevööndis. Vaatamata sellele, et kaitseala sihtkaitsevöönd majandustegevust ette ei näe, on projekti planeerides maksimaalselt kohalike inimeste soovidega arvestatud.

Arvukatel kaasamiskoosolekutel toodi üles järgmised soovid: teede seisukorra säilimine, loobumine töödest osades kõdusoometsades, osa kraavide säilitamine ligipääsu tagamiseks kohalikele olulistele aladele. Kuna ala taristut haldab RMK, siis ka metsateede säilimiseks vajalikud teeäärsed kraavid jäävad alles. Säilitatakse ka maaparandussüsteemi toimimiseks vajalikud eesvoolud. Samuti jäeti osa kraave lahti kohalike ettepanekute põhjal, et tagada ligipääs nende jaoks neile olulistele aladele.

Kõiki Kikepera piirkonna looduse taastamise plaane on korduvalt ja erinevates etappides tutvustatud Saarde vallavalitsusele ning teistele kohalikele (kokku on praeguseks toimunud 11 eriilmelist üritust). Nendel koosolekutel, arvamuslugudes ja lugude pealkirjades räägivad plaani kriitikud metsade uputamisest tuhandete hektarite kaupa ja alade soostamisest.

Veetaseme muutusi on analüüsinud ja mitu korda üle arvutanud nii Tartu Ülikooli teadlased kui ka projekteerija, et oleks selgelt eristatud need alad, kus tõenäoliselt võib ette näha puude hukkumist. Sellise olukorra tekkimise põhjuseks on vee liikumise muutumine maastikel vastavalt looduslikule reljeefile, mida kraavitus on seni takistanud või lausa läbi lõiganud. Nendele aladele kujunevad kas lagedad märgalad või puistu teiseneb, näiteks kuusk asendub kasega. Sellised muutused ei ole looduskaitse vaatest halvad.

Kohalike murele vastamiseks analüüsisid Tartu Ülikooli teadlased, kui palju siis senistel taastamisaladel puid on praeguse seisuga hukkunud. Tulemused näitavad, et kasvava metsaga taastamisaladel on kokku hukkunud vaid kolm protsenti puistut. Kikepera ja Soomaa taastamisaladel on see protsent mõnevõrra kõrgem, kuid siiski vaid 6,2 protsenti, 180 ha suletud kraavidega metsamaast. See ei kahjusta taastuvat kooslust ega kaitseala väärtusi.

Taastamise käigus kohati tekkiv surnud puit on oluliseks elupaigaks umbes veerandile kõigist metsaliikidest ning kõdupuiduga on seotud ka kuni 40 protsenti ohustatud liikidest. Näiteks on surnud puit oluline rähnidele (eelkõige laanerähn, valgeselg-kirjurähn, väike-kirjurähn), õõnsused pakuvad elupaika putukatele (nt ka kimalastele) ja nahkhiirtele.

Sageli kõlanud väide, nagu lenduks surnud puudest süsinik otsekohe õhku, on eksitav. Surnud puudes olevast süsinikust osa vabaneb aegamisi, loodusliku fooniga sarnaselt, ning osa ladestub puiduga turbasse ja säilib pikaajaliselt.

Looduslikes metsades võib surnud puidu hulk ulatuda 200 tm/ha, kuid Eestis on see aktiivselt majandatavates metsades alla 20 tm/ha. Toonitan uuesti, et jutt tuhandetest hektaritest juba hävitatud ning veel hävitamisele minevast metsast ei vasta tõele.

Soode taastamise plaane hakati koostama Eestis pea 20 aastat tagasi, aga näiteks naaberriigis Rootsis on taastamiskogemust juba pea 40 aasta jagu. Eestis toimuva taastamise kooskõlastavad RMK, keskkonnaamet ja maa- ja ruumiamet. Kõiki töid Kikepera looduskaitsealal kavandatakse ja viiakse ellu RMK, Tartu Ülikooli ja ELF-i koostöös ning neid toetab kliimaministeerium.

Kas on looduskaitse tagajärjel loodusele tekitatud suur kahju, nagu kriitikud väidavad? Taastamistööde eesmärk on luua tingimused selleks, et parandada või taastada säilinud, degradeerunud või hävinenud soode ja sealhulgas soometsade seisundit ning senised uuringud on kinnitanud, et looduse seisund on paranenud.

Saarde inimestele on metsis üks tähtis liik. Alates 1980. aastast on isaslindude arvukus langenud enam kui 50 protsenti. Kuidagi on aga läinud liikvele arvamus, et kuna Kikepera on koos Soomaaga üks olulisemaid metsise tuumalasid, siis järelikult ei pea seal metsise elupaikade kaitsele tähelepanu pöörama. Samal ajal on teadusuuringutest ja välitöödest tulenev järeldus selge ja ühene: kuivendus ning intensiivne raie on metsise jaoks halva mõjuga. Samuti Rail Balticu ehitus, mille mõjude leevendamiseks on olulised taastamistööd ka Kikeperas.

Eestis toimub kuivenduse tõttu jätkuvalt metsise elupaikade ulatuslik sobimatuks muutumine, sest Eesti metsiste jaoks on soometsad oluline elupaik. Kikeperas on metsise elupaikades tehtud taastamistööde tulemusel metsisekukkesid juurde tulnud. Seega on Eesti metsiste jaoks väga oluline, mida just konkreetsetes kohtades kuivenduse ja raie leevendamiseks ette võetakse ja märgalade taastamisel on selgelt positiivne mõju. Idee raietest kaitsealal ei ole asjakohane.

Soometsade ja nende väärtuste teadvustamiseks on vaja hästi sihitud ühiskondlikke sekkumisi, mis läheksid üksikute projektide kaasamistööst kaugemale. Kasu peab olema kogukonnale pikemas plaanis, näiteks järjepidev loodusharidus ning kohalike omavalitsuste toetamine planeerimise ja looduse taastamise ühildamisel.

Kogukonnas võivad soometsade taastamine ja piirkonna elujärje parandamine olla vastastikku kasulikud tegevused. See vähendaks seniseid kehvi kogemusi ja annaks kohalikele inimestele võimaluse ka ise taastamisega seonduvaid uusi lahendusi otsida (nt märgalaviljelus, turism, kogukondlikud ühistegevused).

Tekkinud jõuline arutelu ERR-is ja teistes meediakanalites aitab sellele kindlasti kaasa. Olen valmis ka edaspidi tutvustama tehtud töid nii väljas, koosolekutel kui ka meedias. Aitäh, kes jaksasid lõpuni lugeda!