Kui aastad tagasi algas soode taastamise kampaania ning avalikkuseni jõudsid esimesed pildid ülla rohesildi all uputatud täisjõus metsast, lootsid paljud, et ehk on tegemist ühekordse juhtumiga ja mõistus ikkagi võidab.

Nii ei ole läinud. Kohalike kogukondade arvamusest üle sõites jätkub elujõuliste Eesti metsade uputamine tuhandete hektarite kaupa. Järgmine peatükk selles loos on plaanis ära teha Kikepera looduskaitseala erinevates rabades, metsiste kodus. Loodame, et energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutti otsus luua selles olukorras selgust pidurdab agaralt jätkuvat tööd.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF), RMK ja Tartu Ülikooli eestvedamisel plaanitakse Pärnumaal Saarde vallas asuval Kikepera looduskaitsealal sooks muuta 3 900 hektarit metsa. See tuleb lisaks juba uputatud 1 900 hektarile. Neid alasid on aastakümneid tagasi kuivendatud ning selle tulemusena on sirgunud tugev, erinevatele loomadele ja lindudele koduks olev mets. Nüüd on looduskaitsel plaanis 280 kilomeetrit kuivenduskraave sulgeda ja põlvkondade pikkune töö uputada. Mainitud 1 900-l hektaril laiuvas ning juba surevas metsas on kehtestatud liikumiskeeld.

Kikepera sooprojekt on osa suurejoonelisest üleeuroopalisest soode taastamise projektist Waterlands, mis startis viis aastat tagasi ja millega plaanitakse mitmel pool Euroopas taastada kokku 10 500 hektarit kahjustatud märgalasid. Jah, lugesite õigesti: 10 500 hektarit kogu Euroopas.

Sellest kohustusest peaaegu poole võttis enda peale Eesti ning konkreetselt Saarde vald. Selle töö tulemusel saavad Eesti soode taastajad avalike andmete järgi 5,2 miljonit eurot. Kikeperas asub Eesti tähtsamaid metsisealasid ning metsistel läheb siin hästi. Neile on sobinud kohalik maastik. Kas sama hästi sobib neile ka drastiliselt muutunud keskkond, seda ei tea keegi, aga tööd on euromiljonitega tasutud ja vajavad ilmselt kiiret teostamist.

Mets hävib kiiresti

Esimene faas Saarde valla soode "taastamisest" toimus, kui uputati 1900 hektarit metsa, tekkis üleujutus ning selle tagajärjel pidid elupaika vahetama mitmed liigid.

Metsakasvatajad ja kohalikud elanikud suhtlevad omavahel tihedalt, paljud on ka jahimehed ja -naised. Nüüdseks teame kõik, et looduskaitse tagajärjel on loodusele tekitatud suur kahju. Kaitsealal on kehtestatud liikumiskeeld ja näib, et keeld ei ole kehtestatud mitte loodusväärtuste kaitseks, vaid selleks, et keegi ei käiks vaatamas ja pildistamas õudust, mis on metsa uputamisega tekitatud. Nii on jäänud märkamata puiduvirnad, mis on lihtsalt jäetud metsa mädanema. Kuidas saab sellist tegevust nimetada looduse taastamiseks või kliima aitamiseks, on arusaamatu. Tegemist on riigimetsa, meie ühise varaga.

Saarde valla metsade järgmine uputamine peaks plaanide järgi algama juba sel sügisel. Kohalikud inimesed on vastu, järgmises "kaitstud" kohas asuvad rikkalikud marja- ja seenemetsad, populaarsed jalutuskohad, sealne mets on ilus ja loodus mitmekesine.

Need on kohad, mida juba ainuüksi kaine mõistus ja loodusearmastus keelab lõhkuda. Pole ime, et neis paikades meeldib elada ka metsistel, kelle arvukus on viimase viie aasta jooksul spetsialistide hinnangul kasvanud. Ainuüksi see fakt näitab, et metsisele see maastik sobib ning et inimene ei peaks sinna oma tarkusest minema seda olukorda muutma. Kogu projekti ametlikuks põhjenduseks ongi metsise kaitse, aga arvestades taastamiskava uuringutöös toodud linnustiku hinnangut on mõju neile negatiivne. Ilmselt iroonilisem ei saakski olukord olla.

Kohalikud on taolise looduskaitse vastu

Waterlandsi projekti tutvustuses viidatakse küll suuresõnaliselt tihedale koostööle kohalike huvigruppidega ja nendega arvestamisele, kuid pisaratega pooleks seisneb meie tihe koostöö tihedas konfliktis. Jah, kohalikul tasemel tutvustati tööde plaani ning ELF pakkus 3 900-st hektarist suretada vaid 3 100, kuid tööde plaan ei muutunud. Kuna tulemas on miljonid eurod, siis ilmselt ollakse selle nimel kõigeks valmis.

Ümberkaudsed inimesed on nende maastikega tihedalt seotud, mets on olnud sõna otseses mõttes nende toitja ja kaitsja. Siinsed metsamehed on aastakümneid tegelenud selle metsa kasvatamisega ja kahjuks peavad nad nüüd nägema, kuidas nende elutöö hävitavad euromiljonitest pimestatud võõrad.

Toimuvat ei saa teisiti nimetada kui looduse ning kogukonna jaoks väärtusliku ja vajaliku paiga hävitamiseks. Olen täiesti veendunud, et kui mängus ei oleks neid miljoneid eurosid, siis poleks ELF-il nii suurt kihku kaitsta Kikepera kasvavat metsisepopulatsiooni.

Saarde valla metsadest on juba juba ca 4500 hektarit Rail Balticu huvitusmeetmete ala, seal plaanitakse samuti kraavide sulgemist. Selle ohverdusega on pidanud kohalikud inimesed leppima, lootes, et saame kiirema ühenduse Baltimaade pealinnadega ja et elavnev insfrastruktuur toetab kasvu. Ratsionaalselt mõeldes oleme kõik ju kasvu ja majandusarengu poolt.

Teine suur projekt, mis meid ootab, on meretuuleparkide liinitrasside rajamine. Ka sellest eesmärgist saadakse aru. ELF-i soode taastamise või metsade hävitamise plaan ei too aga midagi kasulikku. See plaan ei paranda kriipsuvõrragi kliimat, sest surev mets emiteerib rohkem süsinikku, kui seda seob imeaeglaselt liigmärjale alale tekkiv turbakiht.

Ainuke n-ö positiivne aspekt selle plaani juures on asjaolu, et ELF-i arvele saabuvad euromiljonid. Iseküsimus on, kas mõne miljoni euro nimel on tark häbitult ja ilma igasuguse süütundeta hävitada Eesti loodust. Terve mõistus ütleb, et see ei ole mõistlik.