Kliimaseaduse eelnõu on looduskaitsjatelt saanud tõsist kriitikat vähese ambitsioonikuse ja keskkonnavaenulike tegevuste lubamise tõttu. Samal ajal on eelnõu ärritanud ka mõningaid tööstureid, kes näevad eelnõus ohtu majandusele.

Sellised olukorrad, kus mõlemad osapooled on pahased, on looduskaitselistes konfliktides väga tüüpilised, sest ametnikud üritavad leida kompromisslahendusi, mis osapoolte taluvuspiire liialt ei riivaks ja paberil ilusad välja näeks. Kliimaseadusegi puhul pole ministeerium teinud saladust, et lõpptulemuse näol on tegu kompromissiga majanduse ja keskkonna vahel. Ilmataadiga kompromissile jõudmine ei pruugi reaalsuses aga mõistlik ega võimalik olla.

Kui üldiselt peetakse kompromisslahendusi õiglaseks, siis looduskaitselistes vaidlustes on need paratamatult valusad.

Näiteks teadmine, et ühe soo asemel hävitatakse ainult pool sood või et samal ajal võetakse kuskil mujal mõni teine soo kaitse alla, võib esialgu tunduda nagu looduskaitsjate võit, kuid pikas plaanis tähendab see, et loodusliku mitmekesisuse vaesustumine jätkub, sest vastupidiseid kompromisslahendusi, selliseid, mille tagajärjel tekib elurikast loodust juurde ja mõne tööstusettevõtte surve loodusressurssidele väheneb poole võrra, ei sünni just sageli. Ehk pidevalt niinimetatud kompromisse tehes jääb loodust vähemaks.

Lisaks kiputakse kompromisslahendusi tehes üldjuhul suurt pilti kõrvale jätma. Loodusala väärtust hinnatakse isolatsioonis ümbritsevast, minevikku ja tulevikku vaatamata. Ei arvestata sellega, et inimene on loodust juba tuhandeid aastaid hävitanud. Praeguseks on alles vaid pooled Euroopa metsad ja märgalad^1;2 ja elupaikade kadumine on jätkuvalt looduse seisukohast kõige kriitilisem murekoht.

Kuskil planeeringus konkreetse soo, metsa või muu elupaiga säilitamise vajaduse üle arutledes on tänapäeval aga peamine küsimus, kas seal kaitsealuseid liike esineb, ja kui esineb, siis sageli eraldatakse neile lihtsalt väike osa suuremast elupaigast.

Selge on see, et kui ülejäänud elupaik hävitada, siis ega need kaitseväärtusega liigid sinna enam ei laiene ka ja isegi tavalised liigid muutuvad grammi võrra haruldasemaks ning elupaikade sidusus väheneb veelgi.

Kliimamuutused võivad tulevikus aga esile kutsuda vajaduse osade kaitsealade piire liigutada, sest seniste elupaikade klimaatilised tingimused ei pruugi enam sealsetele liikidele sobida. Juba praegu on Eestis näha, et osade põhjapoolsema levikuga linnuliikide arvukus on märgatavalt langenud ja mõne lõunapoolsema levikuga liigi arvukus tõusnud.

Kliimamuutused haavavad kõige rohkem neid liike, kelle elupaigad on killustunud või kes on väga spetsiifiliste elupaiganõudmistega või elavad juba oma areaali servaaladel või on lihtsalt aeglase levikukiirusega. Selliseid liike on palju.

Kliimamuutustest tulenevate ohtude puhverdamiseks peame looma võimalikult suure kaitsealade võrgustiku, mitte rahulduma arbitraarse 30-protsendilise kaitsealade osakaaluga, mida looduskaitseseaduse eelnõu ette näeb. Veel parem oleks muidugi kliimamuutused üldse ära hoida.

Paljud lootsid, et kliimaseadus hakkabki päriselt muutma asjade senist kurssi ja viib Eesti kasvuhoonegaaside heite määrani, mis oleks kooskõlas rahvusvaheliste eesmärkide ja kokkulepetega.

Loodeti, et kliimaseadus on vahelduseks midagi sellist, mis natukenegi tasakaalustab looduse ja tööstuste vahelisi kaalukausse. Praegu on see nihe väga suur, sest hinnatakse, et juba selle aasta 8. märtsiks olid Eestis ära kasutatud kõik loodusvarad, mida meie ökosüsteem suudab selleks aastaks taastoota³. Kliimaseadus nimetati töö käigus ümber kliimakindla majanduse seaduseks ja püstitati hoopis tagasihoidlikumad eesmärgid.

Võiks ju arvata, et kui tervet kliimat päästa ei jõua, päästa pool, aga kliimapoliitika osas kompromisside tegemine on äärmiselt riskantne.

Esiteks näitavad tunnustatud uuringuid, et juba 1,5-kraadine maakera keskmise temperatuuri tõus võib viia mitme ohtliku murdepunkti ületamiseni, mille tagajärjel tekivad pöördumatud globaalsed muutused ökosüsteemides nagu liustike ja jääkilpide kiire sulamine⁴.

Teiseks ei ole kliima kaitsmine mõeldud üksnes selleks, et kuskil kaugel tundmatuid lilli ja liblikaid põua eest päästa. Eesmärk on ka inimese enda elukeskkonna säilitamine ja parandamine. Tõhusat kliimaseadust on vaja näiteks selleks, et meie põllumajandus ei peaks seisma silmitsi äärmuslike ilmaoludega, et me ei peaks linnas mürgiseid heitgaase sisse hingama ja talvel kulutama oma raha välisõhu kütmisele.

Seega, kui Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert Laura Vilbiks leiab, et praegune kliimaseadus ei vii meid 1,5 kraadi eesmärgi täitmise suunas, siis minu arust maksaks kliimaseaduse põhinüansid kriitilise pilguga üle vaadata.

Kliimaseaduses on kirjas ka palju häid mõtteid ja suundi. Eriti kui pikka seletuskirja juurde lugeda. Kahjuks eelnõu ise on liiga ümmargune mull, et uskuda seletuskirjas toodud tegevuste elluviimist (erasektorile soodsad puuistandikud võidakse muidugi kahjuks realiseerida).

Kui tegu ei oleks niinimetatud kliimaseadusega, poleks sel vast väga vigagi, aga selline kliimaseadus, mis kliimaeesmärkide täitmise osas on nii-öelda realistlik ehk suuri pingutusi olukorra parandamiseks ei tee, valmistab tulevikku vaatavatele inimestele suure pettumuse. Võiks ju vähemalt üritada rahvusvahelisi eesmärke täita ja siis pärast vajadusel vabandada, kui ikkagi ei õnnestunud, aga eos alla andmine on antud juhul eriti mage.

Selline asjade käik ei ole muidugi üllatav. Ikka ja jälle tuleb meelde lause: "Me jääme ajalukku kui esimene ühiskond, kes ei päästnud ennast, sest see polnud kulutõhus" (seda ütlust omistatakse nii Kurt Vonnegutile kui ka Donella H. Meadowsile).

Kuigi teoreetiliselt on inimene väga kohanemisvõimeline, siis tänapäevases demokraatlikus ja kapitalistlikus ühiskonnakorralduses on väga raske läbi suruda suuri majandust pärssivaid otsuseid, mille positiivne mõju avaldub kaudselt alles kunagi kauges tulevikus. Eriti kuna see eeldab, et ka teised riigid annaksid samaaegselt oma panuse. Seega on suur risk, et me muudame asjatult oma majandust loodust säästvamaks ja vähem saastavaks ning loome liiga mõnusad alternatiivid autoga liiklemisele. Kas me oleme valmis selle riski võtma?