"Maksimaalseks riigikaitselise töökohaga isikute arvuks hinnatakse lähiaastatel ligikaudu 144 000," märkis kaitseministeerium hiljuti avaldatud seaduseelnõus, mille all on minister Hanno Pevkuri nimi.

Need inimesed hoolitsevad kriisi ajal, et sularaha ringleks, et kohalikud teed oleks sõidetavad, sadamad ja lennujaamad töötaks ning kaugküte toimiks. Nad töötavad tanklates, apteekides ja sidefirmades. Paljud neist toimetavad ka pagaritöökodades, tapamajades ja suurtes kauplustes. Ning praeguse seaduse järgi ei saa neid inimesi relva alla kutsuda.

"Ja me näeme sellel juba päris suurt mõju ka meie sõjaaja struktuurile, mis on vaid 44 000 inimest," sõnas kaitseministeeriumi kaitsevalmiduse asekantsler Susan Lilleväli.

Laiapindne riigikaitse eeldabki, et paljud panustavad

Juba üheksakümnendate aastate keskel vastu võetud kaitseväeteenistuse seaduses oli kirjas, et riigi- ja omavalitsusjuhtide kõrval vabastatakse mobilisatsioonist kaitseministeeriumi ametnikud ja need, kes täidavad riigi huvidega seotud ametikohti.

Täpsema kuigi üsna lühikese nimekirja kinnitas valitsus 2010. aastal. Mobilisatsioonist vabastati muuhulgas siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi olulisemad osakonnad, samuti paljud politseiametnikud ning umbes 85 protsenti päästjatest. Eraldi märgiti ära üks arst ja üks õde igast vanglast.

Hoopis pikemaks venis nimekiri viie aasta pärast, kui riigikaitseliste töökohtade piirmäärad said veel viis ministeeriumi ja kümmekond ametit. Ning viimase 10 aasta seadusemuudatuste najal on riigikaitseliste ametikohtade hulk kasvanud nagu pärmi peal.

Kaitseministeerium on välja arvutanud, et erinevad elutähtsa teenuse osutajad saaksid praegu riigikaitseliste töökohtade hulka arvata umbes 18 000 ametikohta.

Ning see on alles algus. Läinud aastal võeti Eesti õigusesse üle toimepidevuse direktiiv ning tänavu võiks riigikoguni jõuda aastaid küpsenud tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Nende mõte on, et ka suurimale kriisile peaks vastu kogu ühiskonna toimimiseks vajalik võrgustik. Ja seda võrgustikku kokku arvutades jõudiski kaitseministeerium 144 000 inimeseni.

Üllatus võib tulla alles viimasel hetkel

Kui palju see lõpuks sõjalist riigikaitset mõjutab, ei oska ministeerium täpselt ennustada, sest elutähtsate teenuste eest vastutavad asutused ja ettevõtted on praegu nii-öelda lukku pannud kõigest paar tuhat nime. Seni riigikaitselisele ametikohale määratud inimestest on iga kolmas kaitseväekohuslane.

Seadus nõuab, et kõik elutähtsa teenuse osutajad koostaksid riskianalüüsi ning paneks muuhulgas kirja, mitut inimest nad minimaalselt vajavad. Kui kodutöö tehtud, tuleb analüüsile kaitseressursside ameti kooskõlastus saada.

Aeg-ajalt saadab amet riskianalüüsi tagasi ja märgib, et võib-olla saab tankla või teehooldaja ka vähemate inimestega hakkama. Aga pärast kooskõlastuse andmist on ameti käed sisuliselt seotud. Elutähtsa teenuse osutaja võib riigikaitselisele ametikohale määrata näiteks tubli jaoülema.

"Ja siis jõuab kaitseressursside ametile info, et see jaoülem on nüüd kinni," sõnas Lilleväli. "Täna pole ametil võimalik isikupõhiselt ette teada, kes ja millisele ametikohale kuskil määratakse.

Kaitseressursside ametil on pärast info saamist kaks võimalust. Kui kaitseväel on konkreetset võitlejat väga vaja, saab tööandjat paluda, et kriisikohale keegi teine määrataks. Alternatiiv on ise asendus otsida. Aga ühe ajateenija väljaõpetamine maksab üle 25 000 euro.

"Kaitseväe jaoks on oluline, et püsiksid koos üksused. Selles mõttes, et väljaõpe on meil ka üksusepõhine," ütles Lilleväli. Ta selgitas, et sõjaaja struktuuris olevatele võitlejatele on iseenesest ülekate. Aga jao- või rühmaülema vahetamine võib mõneks ajaks pärssida kogu üksuse võitlusvõimet. Eriti kehv on, kui üksuse kokkuharjutamiseks ei jää enam aega.

Lilleväli viitas võimalusele, et rahuajal märgitakse täis kõigest mõnikümmend tuhat riigikaitselist ametikohta.

"Aga kuna me teame, et see piirmäär on kõrgem, siis see on väga suur risk meie jaoks, et julgeolekuolukorra kehvemaks muutumise ajal hakatakse inimesi järsult veel määrama riigikaitselistele ametikohtadele," ütles Lilleväli. "Siis viimasel hetkel meil neid inimesi sõjaaja struktuuris asendada on juba väga keeruline."

Ministeerium soovib esimese sõna õigust sõjalisele riigikaitsele

Susan Lilleväli sõnul mõistab kaitseministeerium, et olulistes valdkondades peavad inimesed ka sõja ajal oma tööd edasi tegema. Küll aga rõhutas ta, et Eesti tööjõud on kokku ligi 688 000 inimest.

Ministeerium leiab, et põhimõtteliselt saaks asjad korraldada ka nii, et kaitseväe sõjaaja koosseisu arvatud 44 000 inimest ning tulevikus riigikaitselisele ametikohale määratud 144 000 inimest ei kattuks.

11. veebruaril saatis ministeerium kooskõlastusringile eelnõu, mis pööraks prioriteedid teistpidi. Nii, et esimesena saaks oma sõna öelda sõjaline riigikaitse.

"Kui inimene läbib ajateenistuse ja määratakse sõjaaja ametikohale, siis sellega on ta nii-öelda broneeritud," ütles Lilleväli.

Ja kui elutähtsa teenuse osutaja tahab sama inimest riigikaitselisele tööle seada, peab ta selleks kaitseressursside ametilt luba küsima. Lilleväli rõhutas, et seadusesse jääks kaalutlusruum.

"Kui näiteks tema ametikoht elutähtsa teenuse juures on väga kriitiline ja spetsiifiline ja ta on seal väga vajalik, siis me peame leidma need kompromissid. Et kas mõistlikum on asendada meil see inimene või on see võimalik elutähtsa teenuse osutajal," rääkis ta.

Päästjad ja politseinikud saaksid erandi

Suurem osa kaitseväe sõjaaja koosseisust uueneb pidevalt. See tähendab, et pärast ajateenistuse lõppu määratakse üksused nii-öelda kuuma reservi, kus nad püsivad kolm kuni kuus aastat. Kui see periood on möödas, kaoks inimese nime tagant ka broneering ning tööandja saaks ta riigikaitselisele ametikohale üles seada.

See ei käi siiski kõigi reservväelaste kohta. On terve rida spetsialiste juristidest logistikuteni, keda oleks häda korral vaja nii elutähtsa teenuse osutajal kui kaitseväel. Aga see probleem pole Eestile uus. Selle eest, et paljud inimesed peavad kriisi ajal kandma korraga mitme asutuse kiivrit, on Eesti ametnikud ja poliitikud üksteist juba aastaid hoiatanud. Häid lahendusi on leitud vähe.

"Selle ettepaneku peamine mõte on see, et kõigil oleks selgus, keda keegi parasjagu kasutada saab," sõnas Lilleväli.

Samas eelnõus pakub kaitseministeerium välja, et edaspidi ei nimetataks kaitseväes sõjalise auastmega sõjaaja ametikohale politseiametnikke ega päästeteenistujaid. Eelnõu seletuskirja järgi on erandit vaja, et politsei saaks tagada avalikku korda ja päästjad elanikkonnakaitset.