Meedias on käimas debatt, kas kodanike arvamus on ikka avalik huvi ja kuidas vähendada bürokraatiat planeerimises. Vaid inimeste kuulamine ja kaasamine nende elukeskkonna kujundamisse on see, mis tagab, et nende hääl on otsuses arvesse võetud. Aastatel 1995–2015 oli meil kaasamispõhine planeerimisseadus, sealt edasi oleme liikvel teavitamispõhise seadusega. Üksnes teavitamine ei ole kaasamine.

Kus ja kuidas me elame peab olema üldisemate planeeringute koostamise aegne debatt. Seda, mida kaasamise tulemusel kokku lepitakse, peab kokkuleppena pidama, nagu oli planeerimisseaduse järgi tagatud 1995–2015. Vaba kodanikuühiskond õitseb, kui selle suund on visioonidele ja planeeringutele tuginev nii nende koostamise kui ka elluviimise ajal.

Põhiseaduse alguses on kirjas, et me "arendame riiki", mis on "rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus".

Põhiseaduse § 11 sätestab, et "õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust." § 12 toob välja, et "kõik on seaduse ees võrdsed. " Need lihtsad põhimõtted on meie riigi vundament.

Pikk vaade, eetika ja koostöö

Vaba inimene on huvitatud olema vaba ja eetiline. Vabade kodanike õitsengut lubav ühiskonnakorraldus on vabal tahtel põhineva koostöö ja koosloome põhine.

Terve vaimuga inimene on olemuslikult elu hoidev ja otsib harmooniat ning elurõõmsalt koostegutsemist teistega. Sellises ühiskonnas, kus inimesed on terve vaimuga, väärtustatakse tervist, puhast loodust, aga ka kokku lepitud planeeringuid ja sihipärast riigi majandamist. Kui visioonid ja planeeringud on laiabaasilise kokkuleppe alusel olemas, siis valimistel ei aetaks parteiasju, vaid käiks arutelu selle üle, kuidas pikema plaani teostamisel aktuaalne lõik teostada vähima ressursiga.

Me vajame vabade inimestena teiste tuge, et teha midagi suurt ja rahvale olulist tõhusalt. See on see, miks koostöö on vajalik. Näiteks Eesti energiasõltumatus on paljude osapoolte koostöö tulemus, sest edulooks peab valdkondade ja osapoolte üleselt keegi protsesse koordineerima. Ametnikud ongi vajalikud kodanikega kokkulepitud suundade valmimisteüleseks haldamiseks.

Ametnikke peab olema võimalikult vähe ja nad peavad olema oma valdkonna eksperdid, kes suudavad teostada rahva visiooni, mõistes nii inimesi, turu osapooli kui ka riigi pikaaegset nägemust. Kui meil on paigas ametnike ja poliitikute vastutus sama tugevalt kui erasektoris, on kodanike ja riigi koostöö õigusriigile omane.

Vastutus = vabadus

Vabadusetunne emotsioonina ei püsi, sest kõik emotsioonid on loomult muutuvad. Tulevad ja lähevad. Tuleb mõista, et emotsioonid ise ei ole olemuslikult vabadus. Vabadus on siis, kui saad emotsiooni kasutada ja sellest loobuda. Vabadus pole ka see, kui sul on vabadus mõelda millest iganes. Vabadus on, kui sa saad mõelda või ka valida võimaluse olla mõteteta. Kogeda seesmist vaikust.

Vabadus on olemuslikult inimese võime teha valikuid. "Eesti õigekeelsussõnaraamat" defineerib seda selle kaudu, mis see pole (vabadus kui vabadus millestki). Kui aga vaatame ingliskeelset sõna "responsibility", siis selle baasil on vastutust lihtne selgitada. Sõna "responsibility" on kaheks osaks lahti võttes "ability to respond" ehk tõlkes: vastutus on võime teha teadlik valik.

Valik seesmise reaktiivsuseta ehk alateadlikkuse sekkumiseta ongi vabadus. Teadlik inimene on seesmises rahus ja tal ei ole reaktiivsust. Sellisel inimesel on teadlik valik sekkuda pöörduva osas ja valida, kas võtta osa või mitte. Kui valid millegi pöörduva osas tegutseda, siis otsid koostööpartnereid, et seista kodanikuühiskonnas kokkulepitu eest.

Näiteks Viimsis ühinesid seitse osapoolt, et peatada planeerimisseadusega pahuksisse läinud üldplaneeringu rikkumine. See teema sai avatud "Pealtnägijas".

Kuigi jalgpallihall võib olla vajalik, ei saa seda õigusriigis rajada seadusi ja kehtivat üldplaneeringut rikkudes. Lühiajaline poliitiline huvi avada valimisteks uus hall ei saa üles kaaluda elukeskkonna terviklikkust ja üldplaneeringus kokkulepitut. See on näide, kuidas esmalt tegi 249 inimest koostööd, et nõuda üldplaneeringu järgmist, ja seejärel pani kogukond seljad kokku õigusriigi hoidmiseks, et tagada planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja looduskaitseseaduse järgmist seal, kus kohalik omavalitsus seda tagada ei suutnud.

Kogukonna ja elukoha hoidmine peab baseeruma just üldplaneeringul ja viimast ei saa üleöö muuta. Ega siis asjasta ei näe planeerimisseadus üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule ette sama laialdast kaasamist kui üldplaneeringule endale. Meil kas on planeerimisvaldkonnas seadus ja planeeringute hierarhia kehtivus või vajub õigusriik kokku.

Me vajame tuuleenergia tagamiseks tuulikuid ja lastele jalgpallihalli, aga neid ei saa paika panna valimisprogrammi või suletud uste taga valminud koalitsioonileppega. Kumbagi riigi arendamise tööriistana meie põhiseadus ei maini. Mida riskialtim ja suurem on kavandatud objekt, seda laiema kaasamise ja selle käigus kuuldu rakendamise läbi peab otsustamine käima. Kui jutt on seaduste muutmisest, siis on vaja taastada eksperte kaasavad rahulikud arutelud ja selleks tuleb lõpetada kobareelnõude läbisurumine.

Õigusruumi ja planeeringute ning riiklike arengukavade selgus ja stabiilsus on investeeringute üle otsustamisel võtmerolliga. Kui meil on pikad sihid selged ja toimub tasakaalustatud arengu kavandamine, siis sahmiksime vähem ja majandaksime kokkuhoidlikumalt.

2014. aasta riigieelarve seaduse sabas tühistati säästva arengu seaduse § 12 ja seal oli säte, et "majandusharudes ja piirkondades, kus looduskeskkonna saastamine ja loodusvarade kasutamine võivad ohustada looduslikku tasakaalu või bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, suunatakse arengut riigi algatatud arengukava alusel". Lisaks oli seal kirjas, et "olulise tähtsusega riigielu küsimusena kuulub arengukava kinnitamisele riigikogus." See tagas parlamentaarse debati.

Seadus nõudis siis ka, et "arengukava koostatakse energeetika, transpordi, põllunduse, metsanduse, turismi ning keemia-, ehitusmaterjali- ja toiduainetööstuse arengu suunamiseks".

Kui meil olid riiklikud arengukavad siduvad ja üleriigiline planeering aluseks maakonnaplaneeringutele ja need omakorda üldplaneeringutele, oli pikaaegne rahulik areng tagatud palju paremini. Kuni 2015. aastani puudusid kampaaniakorras objektide läbisurumised, mis on rahvast üle sõita üritavad nagu Nursipalus ja Viimsi jalgpallihalli puhul. Eluhoidvus on hea printsiip ja see eeldab suure pildi ning kodanike poolt nende elukeskkonnaväärtuste mõistmist.

Kokkuvõte

Vabadus ei ole juhuste tulem, vaid teadlike valikute ja laiabaasiliste kokkulepete tulem. Mida enam näeme selgust oma plaanides ja teeme nende valguses rahulikult ja kaasavalt teadlikke valikuid ja koostööd, seda tervemad on inimesed ja ühiskond.

Kui meil on liiga palju seadusi, peame neid vähendama ja lühendama. Näiteks taasjõustama säästva arengu seaduse §12 uue kliimaseaduse juurde loomise asemel, kuna sisuliselt me oma riiklike arengukavasid viimastel aastatel ei järgi. Seadused ei asenda iial eetikat.

Mida selgemad ja kaasavamalt on kokku lepitud riigi ja omavalitsuse pikaaegsed arengusuunad, seda eluhoidvamad on meie otsused. Kui kodanik teab ja saab usaldada oma riigi arengusuundi ning rahva tahet ellu viivaid poliitikuid ja ametnikke, siis saab ta lõdvestuda ja teab, et õigusriik toimib. See vähendab (kohtu)vaidluste hulka ja võimaldab inimestel keskenduda oma tööle, ettevõtlusele, laste kasvatamisele ja tervise hoidmisele.