Suvel, kui Eestisse jõuavad kuus USA-s Lockheed Martini tehases valmistatud HIMARS-it, teeb Eesti kaitsevõime tohutu hüppe. Esimest korda suudab Eesti kaitsevägi lennutada 227-kilogrammise lõhkepea kuni 300 kilomeetri kaugusele Venemaa tagalasse.

Selleks vajalike ATACMS rakettidega on Ukraina hävitanud vastase juhtimispunkte, laskemoonaladusid ja õhutõrjesüsteeme. Üks rakett maksab umbes poolteist miljonit eurot, aga hästi sihitud lasu mõju võib ulatuda sadadesse miljonitesse.

Ainus mure on, et Lockheed Martin tohib Eestile müüa kuni 18 niisugust raketti. Ning horisondi taha jäävate potentsiaalsete sihtmärkide nimekiri on sellest kordades pikem.

Lubatud moonanimekiri on täis tellitud

Lisaks ATACMS-dele lubas USA kongress Eestile müüa veel 864 raketti. Missuguseid täpselt, saab nende valitsusasutuste kodulehtedelt lugeda.

432 raketti ulatuvad umbes 70 kilomeetri kaugusele. Pooled neist kannavad lõhkepead, mis on mõeldud üksikute sihtmärkide näiteks radarijaamade või laskemoonaladude hävitamiseks. Ülejäänud lõhkevad vastase kohal õhus ja paiskavad laiali umbes 150 000 väikest volframkuuli – nendega saab lõhkuda vastase tehnikat ja jalaväge.

Täpselt sama palju ehk 432 raketti küündivad kuni 150 kilomeetri kaugusele. Ka need jaotuvad kasutusotstarbe poolest kaheks. Väiksema lennukaugusega sugulastest eristab neid pisut peenem kõrgusemõõtja, mis aitab plahvatuse hetke täpsemalt rihtida.

Riigi kaitseinvesteeringute keskuse juhataja Magnus-Valdemar Saar ütles, et kongressi poolt antud luba on tänaseks lepingutega kaetud.

"Ühe erandiga," täpsustas Saar. "See on üks spetsiifiline moonatüüp, mida me täna täis ei ole tellinud, kuna kaitsevägi ei pea seda praegu vajalikuks."

Eesti soovib nii laskeseadmeid kui moona juurde osta. Kui relvadega saab pisut oodata, siis moona, eriti ATACMS rakette oleks vaja võimalikult kiiresti. Läinud suvel otsustatud 1,6 miljardi eurosest rahasüstist on valitsus valmis HIMARS-i rakettidele kulutama kuni 500 miljonit eurot.

Pentagonist pole vastust tulnud

Aga ühtegi lepingut ei ole veel sõlmitud. See eeldab nii Lockheed Martini võimet rakette müüa kui Pentagoni ja USA kongressi poliitilist otsust seda tehingut lubada. Isegi, kui otsus tehakse, ei tähenda see, et moon lähiaastatel kohale jõuab.

Läinud suvel, kui kaitseminister Hanno Pevkur Ameerika ametivenna Lloyd Austiniga kohtus, käis ta enda sõnul välja mitu võimalust, kuidas moon kiiremini Eestisse tuua. Muuhulgas pakkus Pevkur, et USA võiks Eestile anda osa enda varudest. Hiljem saaks ameeriklased värskelt tehasest tulnud kauba vastu. Pevkur meenutas, et Austini vastus oli olnud mitmekihiline. Toona esitas Eesti uue moonahanke jaoks ka ametliku taotluse. Vastust pole tänini tulnud.

"On olnud kuulda, et see otsus võiks hakata kuhugipoole liikuma, aga administratsiooni vahetus on tähendanud ka seda, et Pentagonis muudetakse kuni osakonnajuhatajani kõik ära ja see selliseid vastuseid natukene venima pannud," sõnas Pevkur. "See on viinud meid selleni, et me oleme tänaseks ära teinud turuanalüüsi, mis võiksid olla need alternatiivid."

Lõuna-Korea, Türgi ja Iisraeli-Euroopa alternatiivid

Võimalikest alternatiividest rääkis Pevkur tegelikult juba sügisel – toonagi oli teada, et Lockheed Martini tehaseliinid ei pruugi Eesti ootustele vastata. Sõjaajale kohaselt ületab nõudlus kaugelt pakkumise. Pealegi vahetab ettevõte ATACMS-ide tootmist tasapisi välja võimsamate kuni 500 kilomeetri kaugusele lendavate PrSM rakettide tootmise vastu. Millal võiks need relvad USA-st kaugemale jõuda, pole teada.

Põgusalt arutati küsimust teisipäeval valitsuse julgeolekukabinetis, kuid Hanno Pevkuri sõnul nõuab see põhjalikumat koosolekut. "Ja üsna lähiajal. Meil ei ole aega sellega venitada," sõnas ta.

Riigi kaitseinvesteeringute keskuse juhataja Magnus-Valdemar Saare sõnul on sõelale jäänud kolm võimalikku pakkujat. Need on Iisraeli tehnoloogial põhinev PULS koos selle Euroopa venna EURO-PULS-ga, Türgi ettevõtte Roketsani süsteem MBRL ja Lõuna Korea tootja Hanwha Aerospace süsteem K239 Chunmoo.

Korea tehasest tõi Eesti ka liikursuurtükid

Jaanuaris, kui Pevkur Lõuna-Koreas käis, kohtus ta sealse kaitseministri kohusetäitja kõrval ka Hanwha Aerospace tegevjuhi Jae-Il Soniga. Tee firma peakontorisse on Eesti jaoks juba tuttav – samast ettevõttest pärineb siinnse suurim tulejõud – K9 liikursuurtükid.

Kuu aega hiljem, kui Pevkur väljaandele Breaking Defence intervjuud andis, nimetas ta just Chunmoo süsteeme võimaliku alternatiivina HIMARS-le.

HIMARS-ite ja ja Chunmoode kooskasutamisega tegi otsa lahti Poola, kes soovis esialgu osta 500 Ameerika raketisüsteemi. Pärast läbirääkimisi jagati hange pooleks nii, et süsteeme ostetakse nii USA-st kui Lõuna-Koreast.

Esimesed poolakate jaoks kohandatud Lõuna-Korea relvad said nimeks Homar-K ja jõudsid pärale 2023. aasta suvel ehk napilt aasta pärast seda, kui Poola kaitseminister Mariusz Blaszczak läbirääkimistest teatas.

Kaitseinvesteeringute keskuse relvastuse kategooriajuht Ramil Lipp tõstis esile Lõuna-Korea süsteemi laia rakettidevaliku. Ettevõte töötas hiljuti välja ka oma konkurendi ameeriklaste ATACMS-le. Reklaamlehel kirjutatakse, et nende CTM-290 rakett tabab 290 kilomeetri kaugusel üheksa meetri laiust sihtmärki.

Oluline on ka Hanwha suur tootmisvõimekus. "Ja hinnakonkurentsis on nad väga konkurentsis," lisas Lipp.

EURO-PULS soovis oma torudesse HIMARS-i moona mahutada

Iisraeli ettevõtte Elbit Systems´i tehases valmiv PULS (Precise & Universal Launching System – täpne ja universaalne laskesüsteem) arendati välja 2018. aastaks. Neli aastat hiljem lõi ettevõte käed Saksa-Prantsuse firmaga KNDS, et relvasüsteemi Euroopa turule kohandada. Niimoodi sündis projekt nimega EURO-PULS.

Elbit on arendanud ka terve hulga erinevat moona, millest vägevaim ballistliline rakett Predator Hawk kannab 140 kilose lõhkepea kuni 300 kilomeetri kaugusele.

Samas reklaamitakse süsteemi läbi selle, et temaga saab teele saata ka teiste tootjate rakette. Ettevõtte andmetel suudab EURO-PULS välja lasta Norrast toodetud Kongsbergi laevatõrjerakette ja Saksa tootja MBDA uut kuni 500 kilomeetrise ulatusega tiibraketti.

"Kui nad suudavad sinna integreerida veel erinevaid raketisüsteeme, siis loomulikult muudab see selle süsteemi tervikuna atraktiivsemaks," sõnas Lipp. Samas märkis ta, et sarnast teed käib ka Lõuna-Korea relvatootja.

Relvamessidel tutvustatakse EURO-PULS süsteemi kui tulevikutehnoloogiat, mis võib HIMARS-ile kandadele astuda. Kui ameeriklaste relv suudab korraga kanda kuut raketti, siis EURO-PULS võib 60 sekundi jooksul teele lasta 12 raketti. Veel enam, väidetavalt otsisid EURO-PULS'i arendajad võimalust kohandada oma süsteem ka USA Lockheed Martini moonale. Sellele tõmbasid ameeriklased kiirelt pidurit. "Ilmselgelt pole Lockheedi huvi, et mingi teine platvorm tema rakette laseks," sõnas Lipp.

Kuna EURO-PULS projekt on veel küllaltki uus, seondub nendega ka kõige enam määramatust. Sakslased on teatanud, et soetavad projektist kuus laskeseadeldist. Kuid päris oma tootmisvõimekust alles ehitatakse üles.

"Nad praegu peavad toetuma veel väga palju PULS-i originaalsüsteemile," sõnas Lipp. Selle kasutajaskond ulatub Hollandist Aserbaitžaanini.

Türklaste miinus võib peituda logistikas

Ka türklaste toodang ei jää tehniliste näitajate poolest teistele alla. Roketsani tehases valminud MBRL (Multi-Barrel Rocket Launcher) kannab nii vaimuvaest nime, et Eestis öeldakse süsteemi kohta lihtsalt "Khan".

Tegelikult on Khan sama tootja kõige võimsam rakett, mis ulatub 280 kilomeetri kaugusele. Roketsani kinnitusel kannab Khan kuni 470-kilogrammist lõhkepead.

Roketsani pakkumise miinuspoolel on see, et NATO riikidest kasutavad süsteemi ainult türklased ise. Asi pole selles, et meil Türgi toodangut ei usaldata – sealt pärinevad teise brigaadi uued soomukid – pigem on küsimus logistikas.

Raketisüsteemid vajavad pidevat hooldust ja varuosi. Pealegi võib tekkida tarvidus laskemoona kiiresti juurde hankida. Ning kui ettevõtte lähimad laod asuvad tuhandete kilomeetrite kaugusel, muutub logistika kalliks. Pealegi ostetakse raketisüsteeme keerulisteks aegadeks, mil logistikaahelad niikuinii puntrasse lähevad.

Selles kategoorias võiks lisapunkti saada EURO-PULS, mille tootmine plaanitakse rajada Saksamaale. Aga jälle – ettevõte alles areneb ja praegu on endiselt tegu rohkem Iisraeli kui Euroopa toodanguga.

Lõuna-Korea Chanmoo süsteemid pannakse kokku Eestist 7000-kilomeetri kaugusel. Samas on Eestil sealse tootjaga juba praegu toimiv koostöö. Lisaks sellele meenutas Ramil Lipp, et Poola ostis suure hulga Chanmoosid. "See pigem annab meile kindlust, et logistika liigub meile lähemale elutsükli tagamise mõttes," sõnas ta.

Kõik tootjad pakuvad kahe- kuni nelja-aastast tarneaega

Ramil Lipp ütles, et tehniliselt on kolm alternatiivi küllaltki võrdsed. Edasi tuleb vaadata hinda ja tarneaga. Kusjuures ostuhinnaga pea sama olulised on süsteemide ülalpidamise ja moonaga seotud kulud.

Lipp kinnitas, et indikatiivsed numbrid on Kaitseinvesteeringute Keskusel olemas kuid enne sisulisi läbirääkimisi neid avaldama ei hakata. Kõigi ettevõtete pakutud tarneajad jäävad kahe ja nelja aasta vahele.

Hanno Pevkur tõi esile veel ühe mõõtme. Ta rõhutas, et nii suure hinnalipikuga otsuse puhul peab arvestama ka välis- ja julgeolekupoliitilist külge. Näiteks Caesari liikursuurtükid valis Eesti välja muuhulgas selleks, et Eesti ja Prantsusmaa vahelist sidet tugevdada.

Samuti on oluline, kas relvade ja laskemoona soetamiseks saab kasutada Euroopa Liidu abi. "Võib-olla seal on kirjas, et kui seda raha kasutada, siis saad osta ainult Euroopa süsteemi," viitas Pevkur komisjoni kaitselaenumõtetele.

Pevkur: peame panema kaalukausile kiiruse ja liitlassuhted

Aga enne, kui uus raketisüsteem välja valida, tuleb valitsusel teha otsus – kas üldse HIMARS-i asemele teine platvorm soetada. Pevkur kordas, et valitsus peaks asja arutama lähiajal.

"Ega meil aega ei ole," sõnas kaitseminister. "Seetõttu see põhimõtteline otsus on vaja langetada. Aga meil kindlasti oleks vaja mingigi indikatsioon Pentagonist saada."

Pevkur rääkis, et HIMARS-i tootja Lockheed Martin' ga käib Eestil tihe mõttevahetus. Kusjuures ettevõtte esindajad annavad tema sõnul Eestile vihjeid, kuidas USA administratsiooniga suhelda.

Aga nemadki ütlevad, et Eestisse moona ja relvade müümine ning võimalik ajakava ei ole ettevõtte otsustada. "Lõpuks Ameerika süsteem tähendab seda, et seal on nii kongressi kui Pentagoni otsust vaja."

Kaitseministeeriumi endine kantsler Kusti Salm ütles, et ameeriklaste vastust ei maksa ootama jääda.

"Meil on akuutne julgeolekuprobleem, mis on üle kandunud ka Eesti investeeringukeskkonda. See on küsimus, mis tuleb lahendada ja see lahendus saabub siis, kui need tarned on reaalselt tehtud," rõhutas Salm.

Ning samal ajal on terve rida argumente, miks jääda HIMARS-le truuks ja vajadusel pisut kauem oodata. Kaks erinevat süsteemi eeldab eraldi logistikaahelaid nii relvade tööshoidmiseks kui moona tarnimiseks. Samuti eeldab see eraldi väljaõpet ning võitlejaid pole kaitseväel kunagi üleliia.

Lisaks sellele näitab eelmine HIMARS-i hange, et USA-st võib relvade ja moona hankimiseks rahalist toetust saada. Ning ka selle otsuse puhul ei saa ära unustada välis- ja julgeolekupoliitikat.

"Me peamegi siis panema kaalukausile ühest küljest kiiruse ja teisest küljest liitlassuhted," sõnas Pevkur. "Ma palusin täna ka välisministrit, et ta oma maja paneks selles võtmes tööle, et me saaksime ühise seisukohaga tulla kabinetti," lisas ta teisipäeval.

Rakettide arv uudise alguses on parandatud kell 14.42.