Pärast sellenädalast ulatuslikku elektrikatkestust Hispaanias ja Portugalis ei tohiks enam kellelgi olla kahtlust, et elektrivõrk vajab stabiilsuse tagamiseks pöörlevaid tootmisseadmeid. Kuigi katkestuse põhjuste selgitamine on veel pigem spekulatiivne, on selge, et täieliku elektrikatkestuse korral on võrgu taas käivitamine ilma juhitavate võimsusteta võimatu. Gaasimootorid on eriti viimaste aastate energeetikas täitmas üle maailma kandvat rolli, milleks on väga volatiilse taastuvenergia tasakaalustamine ja kogu elektrivõrgu töös hoidmine.

Juba eelmisel aastal teavitas Elering, et korraldab sagedusjuhtimise hanke kogumahus 500 MW. ERR-i portaalis ilmunud artiklis on põhjalikult kirjeldatud, kuidas sagedusjuhtimise hinnad on jahmatavalt kõrged võrreldes sellega, mida algselt prognoositi.

Loogiliselt võiks eeldada, et riik ja temaga seotud ettevõtted teevad koostööd, et seda olukorda lahendada, kuid paraku ei näi see nii minevat. Vägisi jääb mulje, nagu oleks korraldatud hange, mille tingimused kas teadlikult viivad selle ebaõnnestumiseni või toovad kaasa ebanormaalselt kalli hinnaga teenuse ostmise ka edaspidi.

Eestis ja laiemalt kogu Baltikumis on keeruline prognoosida, kui tihti ja kui pikaks ajaks aastas on juhitavaid võimsusi tegelikult vaja. Rahvusvaheliste kogemuste põhjal näeme, et taolised jaamad töötavad vahemikus 500–2000 tundi aastas. Kuna enamiku ajast need jaamad lihtsalt seisavad, siis ebatavaliselt tavapärasele elektrijaamale muutub järjest väiksemaks teguriks gaasi hind, mis lõpptarbija hinda mõjutab. Suurem roll on algsel investeeringul, mida tuleb nende väheste töötundidega tagasi hakata teenima.

Nagu mainitud, seisab samasuguse väljakutse ees kogu arenenud maailm, kus taastuvenergiale on pööratud väga suurt tähelepanu. Arusaadavalt on taastuvenergeetika õige suund, mille poole püüelda, kuid selle kõrval on peaaegu kõikjal jäetud unarusse juhitavad gaasielektrijaamad, milleta ei saa.

Seda on hakatud teadvustama alles viimastel aastatel ning üha selgem on, et elektrivõrgu püstihoidmisega tuleb tõsiselt tegelema hakata. Lisaks taastuvenergia tasakaalustamisele on võrrandisse lisandunud ka tehisintellekt, mis vajab märkimisväärses koguses energiat. Kõigest sellest tulenevalt tööpuuduse üle selles sektoris ei kurdeta. Ainuüksi Ühendkuningriik, USA ja Ukraina esitavad tootjatele järjest suuremaid tellimusi.

Miks arvata, et Elering on hankimas teenust, mis on jaburalt kallis? Seda peamiselt hanketingimuste tõttu. Juba Eleringi hankes on energiaettevõtetele ette kirjutatud väga ranged trahvitingimused. On mõistetav, et Elering soovib, et jaamad valmiksid võimalikult kiiresti. Seda jaburam on, et elektrijaama võiks valmis saada ühe–kahe aastaga, aga Elering ei suuda välja ehitada selleks vajalike liitumisi või küsib selle eest rohkem raha, kui on elektrijaama algne investeering.

Arusaadavalt on energiaettevõtted peegeldamas neid trahvi- ja finantseerimistingimusi tehnoloogia tarnijatele. Näiteks on Enefiti Narva elektrijaama hange üles ehitatud selliselt, et kohalikel ettevõtetel on praktiliselt võimatu selles osaleda.

See tekitab küsimuse, kas riik tõesti eeldab, et mõni välisettevõte tuleb Eestisse, et tarnida Narva elektrijaam, mille lepingutingimused on kergelt öeldes tellija poole kallutatud. Ei ole välistatud, et mõni ettevõte seda tegema tuleb, kuid kindlasti on seal lepingu hinda arvestatud väga suured finantsriskid, mis kajastuvad jaama lõpphinnas ja lõpuks ka väga suurelt tavatarbija elektriarvel.

Loodan, et kainestav reaalsus saabub teenuse tellijale pigem varem kui hiljem ja ehk etenduse viimane vaatus ei lõppegi hangete läbikukkumisega. Ülemaailmselt ülekuumenenud energeetikasektoris oleks viimane aeg, et riik ja Elering hakkaksid turuosaliste suhtes käituma läbipaistvamalt ja koostöövalmimalt, mitte ei liiguks turul ringi rusikas taskus.