2023. aasta märtsis toimus taastuvenergia vähempakkumine, kus osutusid edukaks ettevõtted, mis lubasid kokku turule tuua 650 GWh (sh suurendati vähempakkumise mahtu 780 gigavatt-tunnini) taastuvenergiat. Enne konkursi korraldamist andsid erinevad turuosalised riigile nõu, kuidas see läbi viia nii, et täiendav võimsus ka tegelikkuses lubatud tähtajaks ja mahus tootmisse jõuaks.

Paraku jääb praegu üle tõdeda, et need ettepanekud läksid kurtidele kõrvadele. Seda olulisem on nüüd võrreldes 2023. aastaga muutunud turuolukorras rõhutada vajadust neid arvestada järgmisel, juba sel kevadel toimuval vähempakkumisel.

Ausa konkurentsi printsiip

Riik on seadnud ambitsioonika eesmärgi suurendada taastuvenergia osakaalu Eesti energiatootmises ning 2030. aastaks katta elektritarbimine sada protsenti taastuvenergiaga. Selle nimel korraldatakse ka vähempakkumisi, millest viimane, 2023. aasta märtsis andis arendusvõimaluse mh kahele tugevale pakkujale, Utilitasele ja Enefit Greenile.

Nüüdseks on juba meedias kõlanud muresõnumid tootjatelt, kes nõutud tingimustel ja ajakavas võimsusi välja arendada ei suuda ning soovivad ka miljonitesse eurodesse ulatuva n-ö tagatisraha tagasi saada või siis leida võimalus vähempakkumise tähtaegade pikendamiseks. See tähendab, et riik jääks tühjade pihkudega ning lisaks asetab toona ukse taha jäänud arendajad küllaltki ebaausasse seisu.

Et selliseid olukordi tulevikus vältida, vajaks kogu protsessi korraldus kriitilist analüüsi ning senisest kogemusest, sh vigadest õppimist. Julgustan Eleringi ja kliimaministeeriumi turuosalisi kuulama, sest eesmärk on ju kõigil üks: tuua turule täiendavaid taastuvenergia võimsusi. Seetõttu sõnastan allpool mõned konstruktiivsed ettepanekud, et muuta pakkumiste korraldus läbipaistvamaks ja riskikindlamaks.

Analüüsid ja riskide leevendamine

Esiteks on selge, et riigil on vaja taastuvenergiat ja mitte vaidlust selle üle, kes ja millal peab vastutuse võtma ning kas ja kui suures osas saab sanktsioone rakendada. Seega tuleks enne konkurssi analüüsida kõik sise- ja väliskeskkonna riskitegurid ning arutada need tingimused läbi turuosalistega.

Samuti võiks riik mingilgi tasemel ette näha, kas ja milliseid muudatusi ja neile juba algstaadiumis kohalduvaid leevendusi on oodata turukorralduses, võimalike uute maksude või tasude kehtestamisel, mis kõik on äärmiselt olulised komponendid pakkumiste tegemisel. See loob eeldused, et ei tekiks vajadust protsessi käigus teha tagasisamme-järeleandmisi või muudatusi juba kehtestatud tingimustele ning järgmised vähempakkumised oleksid elujõulisemad ning arendajatele atraktiivsemad.

Teiseks. Tehnilisi tingimusi tuleks korrigeerida selliselt, et need arvestaks ka võimalike majandus-, poliitilisest või looduskeskkonnast tulenevate muudatustega. Näiteks on praegu vaja vähempakkumisel määrata tuulepargi asukoht katastritäpsusega enne kui üldse planeeringusse on jõutud või keskkonnamõjude hindamine lõppenud.

On ebarealistlik, et arendaja suudaks sellises kitsas raamis toimetada, vaadates kasvõi nüüdseks peaaegu täielikult toppama jäänud  planeeringute menetlusprotsesse omavalitsustes, muutuvaid keskkonnanõudeid või ka mõnel juhul valimiste värviga põhimõttelist vastuseisu taastuvenergia arendustele.

Lähtekohaks tuleks võtta põhimõtte, et kui arendaja suudab tarnida lubatud võimsuse mistahes sobilikust asukohast, peaks see olema piisav. Näiteks kui arendaja planeeritud maatükil ei ole objektiivsetel põhjustel võimalik lubatud mahus taastuvenergiatootmist arendada, saaks koostööd teha mõne teise arendajaga, et vajalik maht lõpuks ikkagi turule tuua. Tähtis ei ole ju riigi ja tarbijate vaatest konkreetne kinnistu, kus taastuvenergiat toodetakse, vaid eesmärk taastuvenergiat vajalikus mahus toota.

Kolmas oluline aspekt on paindlikkus tähtaegade osas. Kui arendaja on valmis investeerima ja arendama, kuid ilmnevad objektiivsed takistused – näiteks riigikaitselised (radari)piirangud või valimistsüklist tingitud omavalitsuste loidus planeeringuprotsessi läbi viia –, peab olema juba ette nähtud võimalus tähtaegu pikendada. Samuti võivad turuolukord, regulatsioonid ja nõuded viie aasta jooksul oluliselt muutuda.

Muuhulgas näitab ka värske kogemus, et näiteks sagedusreservide tasude kehtestamine on juba tekitanud arendajatele lisakoormuse, millega pakkumiste tegemisel ei olnud võimalik kuidagigi arvestada.

Pärast vilet reegleid ei muudeta

Mõistagi ei tohiks tekitada ei nüüd ega tulevikus pretsedenti, et pakkumine on toimunud ja võitjad välja kuulutatud ning siis hiljem muudetakse põhimõttelisi tingimusi või veelgi enam, ollakse valmis üldse konkurss tühistama. See tekitab turul suurt ebakindlust ja umbusku ning seab kahtluse ka taastuvenergia eesmärgi realistlikkuse.

Eestis tulevad vähempakkumistele osalema pikaajalise kogemuse ja investeerimisplaaniga ettevõtjad, kes on kaardistanud kõik võimalikud antud ajas teadaolevad riskid. Selle kinnituseks ongi kehtestatud deposiidi maksmine ning selle tagastamine riigi poolt ei tohiks olla pakkumise võitjatel tagataskus. Eesmärk on täiendav taastuvenergia turule tuua, isegi kui tähtajad lükkuvad või tehnilised detailid muutuvad.

Taastuvenergeetika areng eeldab pikaajalist planeerimist, usaldust ja läbipaistvust. Kui riik soovib, et arendajad võtaksid pikaajalisi riske, siis peab riik neile pakkuma ka stabiilseid ja usaldusväärseid tingimusi. Reegleid ei saa käigupealt muuta ning selle eelduseks on eelnev dialoog turuosalistega.