Haridusteadlased: õpetajaks saab õppida järjest paindlikumalt

Õpetajatele esitatavate kvalifikatsiooninõuete valguses on mitmel juhul tekkinud küsimus ülikoolide võimalustest paindlikult ja kiirelt reageerida, et pakkuda igale õpetajaks pürgijale sobivaimat õpiteed. Ülikoolides on loodud erinevaid võimalusi, mis arvestavad eeskätt õppija varasemat haridust ja läbitud koolitusi, kirjutavad Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli haridusteadlased.
ERR-i portaalis ilmunud Marii Fohsi arvamusloo "kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetaja pihtimus" valguses sooviksime avada ülikoolide poolt pakutavaid paindlikke lähenemisviise õpetajate ettevalmistuses.
Ülikoolid toetavad üliõpilasi nende õpetajaks kujunemise teekonnal väga mitmel moel ning otsivad ka pidevalt uusi võimalusi järjest suurema paindlikkuse ja personaalsuse tasemega õpivõimaluste loomiseks. Tõsi, kvaliteeti ei saa me alla lasta ja õppija peab õpingute läbimiseks igal juhul järjepidevalt ise tööd tegema.
Õpetajaks õppivad üliõpilased värvatakse koolidesse sageli juba bakalaureusekraadi omandamise ajal ning õpetajakoolituse magistriõppesse tulevad enamasti õppima juba täiskohaga töötavad õpetajad. See on muidugi väljakutse, sest nii töö kui ka õpingud on nõudlikud. Kuna praktiliselt kõik õpetajahariduse üliõpilased juba õpetajana töötavad, oleme arvestanud paindlike lähenemistega nii vastuvõtul, tasemeõppe õpingutes kui ka täiendusõppes.
Iga õpetajaks õppija on eriline
Ülikoolides on loodud erinevaid võimalusi, mis arvestavad eeskätt õppija varasemat haridust ja läbitud koolitusi. Püüame luua paindlikke võimalusi õppimiseks juba töötavatele õpetajatele, kes ei astu tasemeõppesse, kuid soovivad oma kompetentse täiendada või mõnda eriala juurde õppida, ent ka karjääripöörajatele, kellel võib olla juba ülikooliharidus mõnes teises valdkonnas.
Vastuvõtul ja ka hiljem õpingute läbimisel arvestatakse kandidaadi varasemate õpingute ja töökogemusega (VÕTA) ning ainealase ettevalmistuse puudumisel suunatakse erialaseid aineid läbima magistriõpingute raames. VÕTA annab võimaluse osa ainekursusi lugeda läbituks ja selle võrra lihtsustuvad ülikooliõpingud.
Kui juba koolis töötaval õpetajal on magistrikraad, kuid puuduvad teatud ainealases valdkonnas vajalikud kompetentsid või soovib õpetaja uut eriala omandada, on võimaluseks Õpetajate Akadeemia programmi mikrokraadid ja täienduskoolitused. Õpetajate Akadeemia koolitused katavad ainealaseid ja erialaseid teadmisi, didaktilisi kompetentse, näiteks matemaatika ja loodusainete ettevalmistust, eesti keelt kui teist keelt, kaasava hariduse kompetentse jm.
Noored Kooli programmi lõpetanutel on aga võimalik läbida magistriprogramm ühe aastaga ja omandada õpetaja kutse. Samuti on juba koolis töötavatel magistrikraadiga pedagoogidel võimalik läbida Tartu Ülikoolis või Tallinna Ülikoolis üheaastane magistriprogramm Kaasav haridus, mis annab vanemõpetaja kutse ja valmisoleku juhtida kaasava hariduse valdkonda nii klassiruumis kui ka oma organisatsioonis.
Praegu on käimas ka Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli ühine teadusprojekt, et välja töötada senisest veelgi täpsemaid võimalusi õpetajaks õppida soovijate eelhindamiseks, et suunata paindlikult õppijaid juba erinevaid teid pidi keda tasemeõppesse nii, et mõned kursused on VÕTA-ga arvestatud, keda mikrokraadiprogrammidesse, keda täiendõppesse ja keda hoopis otse kutset taotlema, sest õpetajana töötamiseks vajalikud kompetentsid on sisuliselt olemas.
Päevaõpe järjest erandlikum
Ettevalmistust õpetajaks õppimiseks on võimalik alustada juba bakalaureusetasemel. Kuna õpetaja kutse omandamiseks üldhariduse kontekstis on vajalik magistrikraad, siis terviklikku klassiõpetaja või aineõpetaja ettevalmistust ja kutset bakalaureuse õppeastmes võimaldada ei saa. Küll aga on bakalaureuseõppes mitmeid õppekavasid nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis, mis valmistavad ette õpetaja kompetentside kujunemiseks ja kutse saamiseks magistriõppes.
Näiteks on Tallinna Ülikoolis pedagoogika eriala, kus nii päeva- kui sessioonõppes on võimalik valida kõrvalerialaks kas matemaatika, eesti keel, loodusained vm, mille baasil saab magistriõppes juba valida aineõpetaja profiil. Tartu Ülikoolis on sobilikud õppekavad loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis ning sotsiaal- ja humanitaarainete õpetamine põhikoolis.
Praktiliselt kõikidel õpetajakoolituse erialadel pakutakse paindlikku sessioonõpet. Päevaõpe on juba suhteliselt erandlik, sest töötavad õpetajad eelistavad just sessioonõpet, kus on olulisel kohal õppijate iseseisev õppimine. Tunniplaane ülikoolis ja koolis on võimalik vastavalt vajadusele omavahel kombineerida.
Töötavale õpetajale on sessioonõpe suurepärane võimalus õppeaines omandatud teoreetilisi teadmisi mõtestada õpetaja igapäevatöö kontekstis ja praktiliselt oma töös rakendada. Mõnes ülikooli õppeaines on töötavatele õpetajatele ka teised ülesanded kui mittetöötavatele, kuid igal juhul peame mõistlikuks, et kõiki õpetajaid tuleb õpetada koos, sest nii tekib õpikogukond, õpitakse üksteiselt ja tulemus on kvaliteetsem.
Kvalifikatsioon ei ole pelgalt paber
Arusaadav, et õpetajakoolituse läbimine eeldab põhjalikku aja planeerimist isikliku elu ja professionaalse arengu rajal. Võimaliku lahenduse leidmisel õpetajatöö ja õpingute edukaks ühendamiseks saavad ka üldhariduskoolid kaasa mõelda, kuidas toetada õpetajakoolituses osalevat õpetajat (nt tunniplaanide koostamisel õpingute perioodiks).
Appi tuleb ka juba mõned aastad väga suurele osale õpetajaks õppijatest makstav stipendium, mis võimaldab töökoormust vähendada, et pühenduda paremini õppimisele ning seeläbi vältida läbipõlemist ja ametist lahkumist. Viimane sõltub uuringute põhjal suuresti just tööl hakkama saamise tundest, mis on madalam, kui õpetajaõpingud on veel läbimata.
Lõpetuseks tuleb lisada, et õpetajaharidus ei ole vajalik ainult selleks, et täita kvalifikatsiooninõudeid. See on võimalus omandada laiapõhjalised teadmised ja oskused selleks, et õpetaja ametis õnnestuda.
Õpetaja ettevalmistuse eesmärk on anda õpetajale tema tööks vajalikud pädevused, sh valmisolek enda professionaalseks ja isiklikuks arenguks ning õppija toetamiseks, panustamiseks enda organisatsiooni, kolleegidesse ja hariduse ökosüsteemi laiemalt. Olulisel kohal selles protsessis on õpetaja kutsekindluse kujundamine oma igapäevatöös.
Uuringud näitavad, et õpetajakoolituse läbinud õpetajad püsivad oma ametis pikemalt ja kindlamalt, neil on olemas valmisolek ja enesekindlus tegutsemiseks erinevates ettetulevates olukordades. Seega aitab eriti algaja õpetaja eduelamus, toimetulek, enesetõhusus ja oskus ennast hoida vältida seda, et alustav õpetaja lahkub koolist esimese kolme aasta jooksul.
Professionaalse arengu kujundamine on aga oluline igale õpetajale, sõltumata sellest, kui palju on möödas kvalifikatsiooni omandamisest (alustav või kogenud õpetaja). Õpetajakoolitus ülikoolides on järjest paindlikum, pakkudes võimalusi nii õpetajakutse omandamiseks kui ka enesetäienduseks.
Samal ajal eeldab hariduse omandamine kahtlemata õppijate tugevat pühendumist ja vastutuse võtmist oma õpingute eest, nii nagu õpetajakoolituse pakkujatel on vastutus õppe järjepideva kaasajastamise ja teaduspõhisuse tagamise ees.
Toimetaja: Kaupo Meiel