Alustuseks pean vabandama, et kogu järgnev arvamuslugu on ebameeldivalt poliittehnoloogiline tekst. Elu on andnud mulle aga võimaluse Kristen Michali mõttemaailmaga tutvumiseks, seda ma muuta ei saa.

Esimene vaatus Reformierakonna päästmisest oli sotside valitsusest välja viskamine ja kõiges süüdistamine. See pidi tooma edu ehk reitingu tõusu. Seda pole järgnenud. Tallinna linnas etendatakse paaniliselt nüüd teist vaatust.

Vaidlused Tallinna linnajuhtimises on põhjustanud asjaolu, et sotsiaaldemokraadist linnapea Jevgeni Ossinovski on Reformierakonna valijate seas kõige populaarsem linnapeakandidaat. Nii sotsiaaldemokraadid kui ka Reformierakond on neid uuringutulemusi näinud. Loomulikult ei saa valimistel allajäämist endale lubada Pärtel-Peeter Pere, kes kaotaks seejärel mitte ainult parteiorganisatsiooni juhtpositsiooni, vaid ka poliitilise karjäärivõimaluse.

Ossinovski varju jäämine teeb aga veel suuremat muret peaminister Kristen Michalile. Reformierakonna esimehel on vaja kindlustada enda positsioon peaministrikandidaadina järgmistel riigikogu valimistel.

Muidugi ei ole Tallinna linnapea tubli töö tegelik mure. Põhjus on Reformierakonna jätkuvalt madal toetus. Varasemad valimised viisid riigikokku 37 reformierakondlast, neile on lisandunud veel kaks saadikut. Lisaks kaheksa ministrit. Kokku 47 tipp-poliitikut, kes kõik soovivad suurde poliitikasse läbi valimiste tagasi pääseda. Iga protsent reitingut tähendab ühte parlamendi mandaati. Norstati viimase küsitluse järgi oleks oravapartei tulemus valimistel 18 mandaati.

Kristen Michal teab, et kui rohkem kui pooli erakonna tipp-poliitikuid ähvardab parlamendist väljajäämine, saab see olema Eesti ajaloo suurim aadrilaskmine, mida erakondades nähtud on. Sellises olukorras leidub piisavalt neid, kes soovivad partei reitingut kergitada uue populaarsema erakonna esimehega, näiteks nagu Hanno Pevkur. Seega ei saa Michal lubada endale kohalike valimiste kaotust, mis vaid betoneeriks kaotaja kuvandit.

See on ka põhjus, miks peaminister isiklikult proovib võimalikult paljudes sõnavõttudes viidata juhtimiskriisile, saamatusele jne. Reformierakonna tõmblemine Tallinna koalitsioonis peab looma pinnase, mille pealt see jutt tunduks usutav. Sihtmärk on Ossinovski usaldusväärsus juhina.

Kahvlisse pistmine

Loomulikult pole lasteaia kohatasu kaotamine Reformierakonna eesmärk, see on lihtsalt parim, mis sobib sotside kahvlisse ajamiseks. Reformierakond vajas hädasti teemat, mis neid Tallinnas nähtavaks teeks ja mida sotsist linnapeal oleks keeruline vaidlustada. Küüniliselt valiti lapsed. Selline julgus ja kavalus viitab oluliselt pikemale kogemusele, kui seda Perel poliitikas on.

Sotsid loomulikult toetavad lasteaia kohatasu kaotamist ning tekkinud võimalus kasutatakse kindlasti ka ära. Ossinovski teab aga hästi, et ainult lisaeelarve muutmistest selleks ei piisa. On vaja leida katteallikad ning muuta ka vastavaid kordasid. Läbimõtlemata tormates saaks konkurendid luua kehva linnajuhtimise narratiivi teistpidi. Seega on pidanud linnapea tasakaalukalt lahendusi otsima.

Michali ja Kõlvarti flirt

Eesti 200-s võib veel enne järgmisi parlamendi valimisi pereheitmine tulla. 52 häälega koalitsioon kaotaks ainuüksi kahe inimese lahkumisega parlamendis enamuse ja Reformierakonna esimees peaministri kohta. Taolisel hetkel saaks Keskerakonnast Kristen Michali ainuke võimalus positsioon säilitada.

Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart küsib vastu ainult üht: võimu pealinnas. Eemalt vaatajale võib tunduda juhuslik kokkulangevus Keskerakonna ja Reformierakonna sarnased muudatusettepanekud, tegelikult on see aga esimese argliku suhte algus. Kas suhe on määratud arenema kiiresti või on see lihtsalt eelsoojendus, ma ei tea. Elame-näeme.

Poliittehnoloogiliselt on Michal jätkuvalt tasemel, kuid laste ja lapsevanemate vajadusi küüniliselt ära kasutada ma õigeks ei pea. Võin seda kriitikat endale lubada, sest kolmapäeval hääletas koalitsioon riigikogus lisaeelarve lugemisel maha sotsiaaldemokraatide muudatusettepaneku lasteaia kohatasu kaotamiseks üle Eesti.