Oleme ligi kuu aega jälginud Kristen Michali lavastatud varjuteatrit Tallinnas, mis käivitati lasteaia kohatasu kaotamise ettekäändel, kuid mille puhul saavad ka Reformierakonna valijad aru, et tegelik põhjus on erakonna langevas toetuses. Michali ja Pärtel-Peeter Pere poolt esile kutsutud poliitilises kriisis on vähe võitjaid (eeskätt Keskerakond ja EKRE), aga palju kaotajaid. Seejuures tundub, et nad ise jäävad pikemas plaanis viimaste hulka.

Rohkem Reformierakonda = kõrgem kohatasu

Reformierakonna populistlik avantüür lasteaia kohatasu teemal on seda jaburam, et nende juhitud omavalitsused torkavad silma keskmisest kõrgema kohatasuga. Tallinnas langetati lasteaia kohatasu juba 1. aprillist 50 euro peale ning alates teisest lapsest ja vähekindlustatud peredele on see sootuks tasuta. Samal ajal on Reformierakonna juhitavas Tartus kohatasu 81 eurot ning Rae vallas suisa 133 eurot. Pole mitte ühtegi ratsionaalset argumenti, miks peaks olema lasteaiakoht tasuta kättesaadav ainult pealinnas, kus on kõrgemad sissetulekud ning probleemiks kodulähedaste lasteaiakohtade puudus, mitte kohatasu hind.

Märkimisväärne on, et Reformierakonna saadikud hääletasid samal ajal riigikogus korduvalt maha sotsiaaldemokraatide ettepaneku kaotada lasteaia kohatasu kõigis Eesti omavalitsustes. Neid ei takistanud asjaolu, et meie muudatusettepanek kattus Reformierakonna ja Michali enda retoorikaga, et alusharidus peaks olema tasuta kättesaadav, nagu seda on ülejäänud haridustasemed. Riigikogu hääletustega tõestas Reformierakond viimastelegi kõhklejatele, et lasteaia kohatasu küsimus neid tegelikult ei huvita. Motiivid on mujal.

Reitingud ja veelkord reitingud

Reformierakonna praeguse juhtkonna käivitavaks jõuks on erakondade reitingud ja hirm lähenevate valimiste ees. Lootuses toetust kasvatada, lõhuti ju alles mõne aja eest valitsus riigi tasandil ning nüüd mindi pealinnas uuele ringile. Tõenäoliselt saab see aga olema sama edutu katse kui eelmine, kuna rahvas näeb sellised avantüürid läbi. Mulle tundub juba mõnda aega, et Reformierakonna tagatoas alahinnatakse viimasel ajal valijaid, püüdes neid lollitada trikkidega, mis võib-olla töötasid kümne aasta eest, aga ei toimi tänases Eestis.

Michali ja Pere lavastatud poliitiline kriis on samas kahjustanud kogu linnavalitsuse ja linnavolikogu tööd ning aidanud luua illusiooni, et ilma Keskerakonnata polegi võimalik pealinna valitseda. Selle aktsiooni peamine eesmärk oli siiski linnapea Jevgeni Ossinovski kuvandi nõrgestamine, kuna küsitluste järgi on Ossinovski Reformierakonna valijate seas märksa kõrgemalt hinnatud, kui nende enda võimalikud linnapeakandidaadid. Isiklike rünnakutega ei hoidnud ennast tagasi ei abilinnapea Pere ega peaminister Michal, kes peaks ameti poolest justkui riigi juhtimisega tegelema.  

Michal vajab Kõlvarti toetust

Michali teine eesmärk on kahtlemata erakonna positsiooni tugevdamine nii pealinnas kui eeskätt Toompeal. Pole saladus, et Reformierakond pelgab Eesti 200 lagunemist pärast kohalikke valimisi, mis tähendaks Michalile paremal juhul vähemusvalitsuse juhtimist ning halvemal juhul umbusalduse avaldamist riigikogu poolt. Seetõttu on kriitilise tähtsusega mõne lisahääle leidmine maa alt või maa pealt ning viimases hädas sobivad ka Kõlvarti juhitud Keskerakonna kaheksa riigikogu saadikut. Meie ees rullub lahti klassikaline vorst vorsti vastu diil, kus Kõlvarti Keskerakond naaseb pealinna juhtimise juurde tingimusel, et erakonna Toompea saadikud aitavad Michali valitsust püsti hoida.

Reformierakonna poliitiline nukuteater on piinlikult läbinähtav ning ilmestab erakonna küünilist lähenemist riigivalitsemisele tervikuna. Samal ajal on valijad muutunud poliitikute suhtes nõudlikumaks ning oskavad selliseid mänge üha paremini läbi näha. Seetõttu usun, et Michali plaan ei too loodetud reitingutõusu ega kaotatud usaldust tagasi. Selle avantüüri tulemusena võidakse saada Keskerakonnalt mõned halastushääled peaministri koha kindlustamiseks kuni 2027. aasta riigikogu valimisteni, aga siis tuleb ikkagi vääramatu lõpp.